Nädala lugu ⟩ Mihkel Mutt: enda jätkamise võlud ja vaevad

Mihkel Mutt. Foto: Sander Ilvest

Avalike peretülide tõttu võivad mõned inimesed hakata mõtlema, kas pere loomine on üldse seda väärt, kirjutab kolumnist Mihkel Mutt.

Äsjane peretüli suusailmas tõstatab üldisemaid küsimusi. On öeldud, et lapsi ei tohi aretada nagu tõuhobuseid ja et lapse huvid on tähtsamad kui vastava tiimi või asutuse edu. Kõik on õige ka laiemas mõttes: ükski inimene, noor või vana, ei tohiks olla teisele vahend. Igaüks elab oma ainsamat elu, mille ­jooksul tal on õigus saada põhimõtteliselt kõike mis teistelgi.

Praktikas on asi keerulisem, sest selle humanistliku põhimõtte ­kõrval seisab silmanähtav tõde, et inimene saab õnnelikuks (muidugi ka õnnetuks) eelkõige teiste inimeste kaudu. Kas see tähendab, et teised ongi minu õnne vahendid? Ja mina olen teiste õnne vahend? Küllap nii ongi, kõik on ühtaegu eesmärgid ja vahendid. See võib tunduda sõnaväänamisena, aga pole seda mitte.