Juhtkiri ⟩ Kaukaasia katel

Nii Gruusia kui Armeenia inimesed ihkavad demokraatlikku riigikorda. Fotol meeleavaldaja Gruusia pealinnas Tbilisis selle aasta 25. veebruaril. Foto: David Mdzinarishvili/David Mdzinarishvili/TASS

• Idapartnerlusprogramm pole eesmärke saavutanud
• Piirkonna inimesed soovivad lõimumist läänega
• Demokraatia võit Taga-Kaukaasias on Eesti huvides

Poliitilised kriisid Armeenias ja Gruusias näitavad taas Taga-Kaukaasia riikide poliitilist ebaküpsust ja ­lääne nõrka huvi selle ­piirkonna vastu. Loomulikult on Gruusia ja Armeenia kriisi vahel erinevusi, kuid ­ühine joon on ikkagi suutmatus ­juurutada võimu vahetumist demokraatlikul teel, valimistega.

Armeenias puhkes kriis pärast ­läbikukkumist sõjas Aserbaidžaaniga eelmisel sügisel. Armeenia peaminister Nikol Pašinjan kirjutas alla relvarahule, mille järgi Armeenia tegi territoriaalseid järeleandmisi, mis vallandas riigis suure rahulolematuse.

Gruusias ründas aga politsei opositsiooni peakorterit ning vahistas selle liidri Nika Melia.

Mõlemas riigis on tänavatele tulnud tuhanded protestijad, mille tulemusena võib võim vahetuda nii Armeenias kui ka Gruusias.

Meenutuseks: 2003. aastal ­toimus Gruusias rooside revolutsioon, ­mille tulemusena tõusis riigi etteotsa Mihhail Saakašvili. 2018. aastal toimus aga Armeenias sametrevolutsioon, mis lõppes sellesama Pašinjani peaministriks saamisega. Ent vaatamata ilusatele sõnadele demokraatiast, pole revolutsioonid loodetud tulemust andnud.

Euroopa Liit käivitas idapartnerlusprogrammi 2009. aastal. Idapartnerlusriikide hulka kuuluvad ka Gruusia ja Armeenia. Programmi mõte oli suunata idapartnereid läänele lähemale, juurutada demokraatlikke põhimõtteid ja tagada nendes riikides stabiilne areng. Tundub, et need eesmärgid pole nüüd, 12 aastat hiljem loodetul kujul siiski saavutatud.

Sest Euroopa Liidule on olnud tähtsamad muud piirkonnad. MENA (Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika) riigid on pälvinud ELi suurema tähelepanu, sest paljud neist riikidest on ELi liikmesriikide endised kolooniad, kust tuleb ka enamik põgenikke. Mitte midagi sellist ei saa öelda Taga-Kaukaasia riikide kohta.

Kindlasti on Taga-Kaukaasia riikide demokraatia puudujääk kasulik Venemaale, kes saab selle põhjal taas näidata, et läänelik demokraatia on vaid sisutühi fassaad.

Ometi peaksid Euroopa Liit ja ka USA pöörama tähelepanu tõsiasjale, et päris paljud Taga-Kaukaasia riikide elanikud soovivad tihedamat lõimumist läänega, mida MENA riikide inimeste kohta ei saa täie kindlusega öelda.

Euroopa Komisjon on ise end kuulutanud geopoliitiliseks, mis tähendab komisjoni ambitsiooni tegeleda ­ühtse välispoliitikaga. Kindlasti on Taga-Kaukaasia riikide demokraatia puudujääk kasulik Venemaale, kes saab selle põhjal taas näidata, et läänelik demokraatia on vaid sisutühi fassaad. Panused on nüüd ka kõrgemad, sest Venemaa on ähvardanud katkestada suhted ELiga.

Peale Venemaa on Armeenia-Aserbaidžaani sõja tulemusena ­piirkonnas kanda kinnitanud Türgi, mis vähendab veelgi ELi võimalusi piirkonna poliitikas kaasa rääkida.

Eesti huvides on demokraatia võidulepääs ja stabiilne areng Taga-Kaukaasia riikides. Ei saa öelda, et Eesti pole selle nimel midagi teinud – Gruusia on olnud kaua aega üks meie välispoliitika prioriteete. Kuid Eestist üksi jääb väheks: ilma Euroopa Liidu ja USA suurema tähelepanuta jääbki Taga-Kaukaasia piirkond lõhenenuks ja ebastabiilseks. Tegelikult on Gruusia ja Armeenia inimesed ju ise näidanud, et soovivad demokraatlikku riigi­korraldust, aga tihti ­juhtub, et heast tahtest üksi ei piisa.