Aimar Altosaar: rahvastikust, kriisist ja armastusest

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

Postimehe AKs oli laupäeval fookusteemaks rahvastiku­poliitika. Püüdsime paljude poliitikute ja ekspertide kaasabil mõista, kas meil on rahvastiku­kriis või elame uues normaalsuses.

Teema tulenes valitsuskoalitsiooni ­poleemilistest otsustest kaotada rahvastikuministri amet ning lõpetada rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjoni tegevus riigikogus. Eelmise võimuliidu opositsiooni jäänud erakondadele ja mõnele eksperdile on see märk, et uus koalitsioon ei hooli rahvastikupoliitikast. Praeguse valitsuse esindajad kinnitavad aga, et nii see ei ole, sest rahvastikuteemade eest kannavad hoolt teised ametkonnad.

Vestlesin laupäeval rahvastikupoliitikast ühe vana tuttavaga, kes meie poliitilisest elust eriti ei huvitu, kuid kes ise on neli last üles kasvatanud. See, mis poliitikutele ja poliitikahuvilistele on Eestis väga selge, võib teistes inimestes tekitada segadust. Mis meie rahvastikuga siis on, päris tuttav minult. Püüdsin seletada, et rahvast on meil vähe, kuid tahaksime, et oleks rohkem. Ta küsis, kas see ongi kriis. Ütlesin, et tegelikult on meil rahvast aasta-aastalt rohkem, kuna ära läheb vähem inimesi, kui ­juurde tuleb. Kuid halvasti on meil sündimusega, sest see ei kata rahva taastootmist.