:format(webp)/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/03/03/13661673t1h359e.jpg)
- Ooper on üks koroonaaja enimkannatanud kunstivorme
- Eestis tuli esmakordselt ettekandele üks maailma lühimaid oopereid
Elame ooperivaesel ajal. Söandan pakkuda, et ooper on praeguse koroonaaja üks enimkannatanud kunstivorme. Ning tema püsipublik üks enimkannatanud ühiskonnakihte. Viimase jooksva aasta jooksul – ehk alates esimese karantiini algusest – on Eestis välja tulnud kõigest kolm uut ooperilavastust: Donizetti «Don Pasquale» ja Verdi «Trubaduur» Rahvusooperis Estonia ning Boris Blacheri «Abstraktne ooper nr 1» EMTA ooperistuudios. (Vaba Lava kuraatoriprogrammi raames esietendus «kooriooperiks» tituleeritud teos nimega «Liustikud», mille žanrimääratlus oli paraku vastutustundetult eksitav.)
Sama aja jooksul on Eestis ära jäetud ning rohkem või vähem ebamäärasesse tulevikku edasi lükatud vähemalt viis varem väljakuulutatud uuslavastust: Verdi «Jeanne d’Arc» ja Mozarti «Idomeneo» Estonias, Varrese «Põrgupõhja uus Vanapagan» ja Donizetti «Linda di Chamounix» Vanemuises ning Birgitta festivali Puccini «Õde Angelica». Opera Veto andis kahe karantiini vahel väikekohtades kiiduväärselt palju etendusi 2019. aastal esietendunud Telemanni «Pimpinonega», kuid uuslavastuse väljatoomiseni kahjuks ei jõudnud.
Korvamatuks kaotuseks kohalikele ooperigurmaanidele on asjaolu, et mullu suvel jäid toimumata kõik neli kohalikku ooperifestivali (Pärnu, Saaremaa ja Narva ooperipäevad ning Birgitta festival), mille pakutav on rikastanud meie ooperi üldpilti nii heliloojate, teoste kui lavastuste lõikes. Puhtast masohhismist võib meenutada, et plaanide kohaselt olid Eestisse gastrollile tulemas trupid Poolast, Horvaatiast, Taanist, Venemaalt, Iisraelist ja Lätist. Samuti jäid toimumata Peterburi Kammerooperi väljakuulutatud külalisetendused Estonias.
See Balthasar Russowi vaimus tehtud kobav katse talletada järeltulevate põlvede tarbeks katkuaja kroonikat kannab kaasaegsete jaoks väga lihtsat, ent kurba sõnumit: nii etenduste, uuslavastuste kui ka uudisteoste küsimuses on ooperi seis Eestis hetkel hullem kui Teise maailmasõja ajal. Seda enam tuleb tervitada Tallinna Filharmoonia panust selle suure põua leevendamisse. Mõni päev enne teise üleriigilise koroonakarantiini algust etendus Tallinna Kammerorkestri «Kõrvaringi» kontserdisarja raames Tartus ja Tallinnas kokku kolmel korral USA helilooja Samuel Barberi (1910–1981) miniooper «Bridžikäsi» (1959).
:format(webp)/nginx/o/2021/03/03/13661677t1h1899.jpg)
«Kõrvaringi» kontserdisari on pühendatud Eestis vähetuntud väärtmuusika esitamisele ning Barber, keda loetakse Ameerikas moodsaks klassikuks, on siinmail seni paraku suhteliselt anonüümne kuju. Instrumentaalmuusika kõrval on ta kirjutanud kolm ooperit, millest polnud varem Eesti lavadele jõudnud ükski.
Tallinna Filharmoonia reklaamis «Bridžikätt» kui «maailma lühimat ooperit». Ja lühike ta tõesti on – oma üheksa minutiga jääb kestuse mõttes alla koguni mitme tuntud ooperi avamängule. Aga kas just lühim, selles mina nii kindel ei ole. See ülivõrre on küll turunduslikus mõttes efektne, aga kahjuks ilmselt faktiliselt vale. Sest «Bridžikäest» on kindlasti kasinama kestusega näiteks Alexina Louie ooper «Toothpaste» (1995). Umbes sama miniatuursed, kohati koguni tavapärase popšlaagri mahuformaadis, on kõik eraldiseisvad üksikosad Louie kaheksast miniooperist koosnevas teoses «Burnt Toast» (2005). Eks neid näiteid ole kindlasti veel.
«Kõrvaringi» raames tuli «Bridžikäsi» ettekandele lõpetamaks mängulise ülesehituse ja põhihoiakuga kava, mis kandis alapealkirja «Kaardimäng». Selle üksnes instrumentaalmuusikat sisaldanud esimesse poolde kuulusid Witold Lutosławski «Väike süit» ja Bryce Dessneri «Réponse Lutosławski» ning Samuel Barberi «Capricorni kontsert» ja «Canzonetta».
/nginx/o/2021/03/03/13661674t1h042c.jpg)
Oma kuulajasõbraliku lühiduse, selguse ja heakõlalisuse tõttu kuulub «Bridžikäsi» ingliskeelses maailmas suhteliselt sageli mängitud teoste hulka. Sarnaselt mitme Gian-Carlo Menotti kammerooperiga leiab ka see regulaarselt esitamist väiketruppide ning muusikakoolide laval. Ning enamasti paraku üksnes klaveri saatel (Youtube on selliste esituste salvestisi triiki täis).
«Bridžikäsi» on muusikaliselt väga teatraalne, selle vundamendiks on klassikaline verism à la Puccini. Tallinna Kammerorkester kõlas Tõnu Kaljuste juhatusel puhtalt ning dünaamiliselt, üleminekud eri solistide kontrastsete vokaalpartiide saate vahel olid meisterlikult sujuvad. Minu jaoks, kes ma olin seda muusikat kuulnud varem vaid klaverisaatena, koorus orkestri esituses üllatuseks seeläbi välja kohatine svingiv meeleolu, mis annab teosele kergelt eklektilise ja tsitaadilise kõrvalmaigu.
/nginx/o/2021/03/03/13661679t1h9475.jpg)
Teos turnib nii oma sõnalises kui muusikalises dramaturgias akrobaadi osavusega tasakaalu hoides komöödia ja tragöödia vahelisel kitsal piirijoonel, kaldumata sealjuures kuni lõpuni kummalegi poole. Nii «Bridžikäe» konkreetsus, löövus, dramaatilisus kui halekoomilisus tulenevad psühhoanalüütilise meetodi kasutamisest karakteriloomes. Ehkki tegevus toimub kahe abielupaari ühise bridžimängu ajal, saab kuulaja osa mitte niivõrd mängust, vaid iga tegelase teadvuse vaba voolu meetodil esitatud sisemonoloogist, millel pole bridžiga midagi pistmist.
Kes unistab uuest kübarast, kes armukesest, kes rikastumisest. Kuulaja ees on inimlikud neuroosid kogu oma valus ja viletsuses, tüüpiline väikekodanlik, ent samas nii üldinimlik pahn, mis ummistab meie alateadvust, täidab meie mõtteid ja tundeid. Otsapidi võiks seda pidada eelmiste sajandite vältel humanismi ja romantismi vaimus loodud inimese vaimse koondportree paroodiaks. Dekonstruktiivseks pilkeks ajastule, mil leiti, et isegi deemonlikkuses on midagi suursugust.
Tegelikult avaldub inimvaimu suursugusus, kangelaslikkus, moraalne põhimõttekindlus, altruistlikkus jms üksnes teatud kindlatel hetkedel (kui üldse) – ülejäänud aja täidab seda argine ja egoistlik ning suuresti libiidost ja neuroosidest valitsetud tunde- ja mõttehämu.
/nginx/o/2021/03/03/13661680t1hd970.jpg)
Kõnealusel ettekandel solistirolle laulnud Maria Listra, Annely Peebo, Mati Turi ja Marko Matvere moodustasid väga atraktiivse ja sümpaatse koosluse, kus igaühel oli vokaalselt pildile pääsemiseks kasutada kõigest paar-kolm minutit. Kõik said sellega hakkama säravalt ja meeldejäävalt.
Lavastaja Mehis Pihla oli need neli mikrodraamat Mustpeade maja valges saalis võimalikult laiali tõmmanud, lastes solistidel oma numbri ajal bridžilauast kaugemale astuda. Maria Listra, kelle kehastatud tegelaskuju on ainsana ilma koomikavarjunditeta, ronis oma aaria lüürilise kulminatsiooni ajaks koguni aknaorva laulma.
/nginx/o/2021/03/03/13661676t1h8474.jpg)
Teosele oli eestikeelse tõlke teinud Doris Kareva. Kuna seda polnud kontserdi kavasse ära trükitud, eeldasid korraldajad ilmselt, et ooperi tekst on arusaadav. Paraku kippus Mustpeale maja saal laiade ooperihäälte jaoks natuke kitsaks jääma ning kerge kaja sõi pidevalt silpe ära.
Marulise lõpuaplausi ajal tekkis mul naiivne lootus, et ehk tuleb ooper tervikuna kordamisele. Seda enam, et teos on lühike, solistid olid alles soojaks saanud või saamas ning uus eriolukord koputas juba päris kuuldavalt uksele ja andis mõista, et kohe varsti saavad kõik laulud pikaks ajaks lauldud. Aga ei, lisalooks tuli sama seltskonna esituses hoopis lennukas, aga tugevalt loperdav tõlgendus Lady Gaga palast «Poker Face», mis suutis vähemalt minu puhul ooperi tekitatud lumma kõvasti lahustada.
Samuel Barberi kammerooper «Bridžikäsi»
Tallinna Kammerorkester
Dirigent Tõnu Kaljuste
Lavastaja Mehis Pihla
Solistid: Maria Listra, Annely Peebo, Mati Turi ja Marko Matvere
25. veebruaril Tartu Ülikooli aulas ning 26. ja 27. veebruaril Tallinnas Mustpeade maja valges saalis