Peeter Saari: keda jätta haigla ukse taha?

Peeter Saari. Foto: Reti Kokk

Inimliku pahatahtlikkuse ja rumaluse leviku piiramiseks võiks lasta liikvele kontra-vandenõuteooria, kirjutab füüsik Peeter Saari.

Meditsiiniajaloost või ka Hollywoodi katastroofi­ulmekatest on teada, et epideemiakriisis jäetakse arstieetika esiprintsiip «primum non nocere» («eelkõige ära kahjusta» (inimest)) tagaplaanile. Koos sõduritega suletakse surmavast pisikust nakatunute asula karantiini. Kes piiramisrõnga sees, see sisse jääb, ole sa terve või haige. Õiguskantslerile pole mõtet kaevata, sest ka terved osutuvad varem või hiljem nakatunuks. Ainult filmides suudab kangelane oma lähedased karantiinirõngast välja päästa.

See printsiip võidakse n-ö ühiskonna huvidele allutada ka ilma kriisiolukorrata. 1970ndate Tartus näiteks rakendati järgmist meedet düsenteeria leviku vastu: kui vaid nakkuse kahtluse saanud imiku vanemad keeldusid oma silmatera Lina tänavale düsenteeriapalatisse viimast, pidid nad arvestama tulevikus sõime- ja lasteaiakohast ilmajäämisega – süsteem märgistas patuse lapse nime aastaiks.