/nginx/o/2017/09/06/7071773t1h3073.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/03/09/13670522t1hb0de.jpg)
- Paljud gümnaasiumi lõpetanud vene noored ei oska eesti keelt isegi B1-tasemel
- Esimesest kuni kaheteistkümnenda klassini on eesti keele tunde kokku 1365
- Kuskil on midagi väga valesti, kui selline tohutu ressurss lastakse kaduma minna
Vundament eesti keeles õppimiseks laotakse lasteaedades ja põhikoolis. Kui vundamenti ei ole, ei ole ka põhjust imestada, et ainult katus ei anna maja mõõtu välja ja paljud gümnaasiumi lõpetanud vene noored ei oska eesti keelt, kirjutab keeleameti peadirektor Ilmar Tomusk.
Kui gümnaasiumilõpetaja ütleb, et ta ei tunne korrutustabelit, ei usu seda keegi, sest see pidi olema selge juba 3. klassi lõpuks. Kui aga toidukaupluse kassas istub äsja gümnaasiumi lõpetanud noor, kes ei saa aru eestikeelsest küsimusest kaerahelveste hinna kohta, ei pane see kedagi enam isegi õlgu kehitama. Kuid vene õppekeelega kooli eesti keele ainekava näeb ette igapäevaeluks vajaliku sõnavara ja elementaarse suhtlemisoskuse omandamise samuti 3. klassi lõpuks.
Kahjuks võib hiljuti Eestis gümnaasiumi lõpetanud eesti keelt mitte valdavate noorte teenindustöötajate kohta keeleameti järelevalvepraktikast rohkesti näiteid tuua ja olukord ei näita paranemise märke.
Kas eesti keele tunnid jäävad ära? Ei tahaks uskuda. Kas neid on liiga vähe? Kindlasti mitte. Lihtne arvutus näitab, et esimesest üheksanda klassini veedab laps eesti keele tundides kokku 1050 tundi. Gümnaasiumiastmes on eesti keelt üheksa kursust ehk 315 tundi. Nii on esimesest kaheteistkümnenda klassini eesti keele tunde kokku 1365.
Statistika järgi on vene õppekeelega kooli eesti keele õpitulemusedki pigem rahuldavad ja aasta-aastalt järjest paremad. Näiteks kui 2016. aastal oskas 67 protsenti põhikooli lõpetajaist eesti keelt vähemalt B1-tasemel, siis 2020. aastal saavutas selle tulemuse 74,3 protsenti põhikooli lõpetajaist.
Kas eesti keele tunnid jäävad ära? Ei tahaks uskuda. Kas neid on liiga vähe? Kindlasti mitte. Esimesest üheksanda klassini veedab laps eesti keele tundides kokku 1050 tundi.
Olgu selgituseks öeldud, et B1-tasemega võib töötada teenindus- või müügitöötajana, päästetöötajana, bussi- ja taksojuhina (üllataval kombel piisab sellest ka ülikooli õppejõule, kes ei õpeta oma ainet eesti keeles, kuid see on teine teema).
Ka gümnaasiumilõpetajate eesti keele riigieksami tulemused ei ole laita. B2-taseme saamiseks tuleb saada 60 punkti, mis annaks neile õiguse töötada muukeelses koolis õpetajana, meditsiiniõena, päästeameti rühmapealikuna või avalikku korda tagava turvatöötajana, samuti keskeri- või kõrgharidust nõudval ametikohal töötava spetsialistina nii avalikus kui ka erasektoris. 2016. aastal tegi B2-taseme edukalt 55,3 protsenti, 2017. aastal 53,8 protsenti, 2018. aastal 61,2 protsenti, 2019. aastal 58,7 protsenti ning 2020. aastal 69,3 protsenti gümnaasiumilõpetajatest.
Kuid see on statistika. Tegelik elu pakub sellest sootuks erinevat pilti, nii et tuleb tahtmine tsiteerida geniaalse Goethe geniaalset «Fausti»: «Hall, sõbrake, on kõik teooria, kuid haljas elu kuldne puu.»
Jõuame tegeliku probleemini.
Muukeelse kooli gümnaasiumiastmes algas üleminek eesti õppekeelele 2011. aastal ja alates 2014. aastast on nn vene kooli gümnaasiumiosa formaalselt eesti õppekeelega kool, mille lõpetajalt keeletunnistust ei nõuta, kuna eestikeelne haridus peaks andma piisava eesti keele oskuse. Haridus aga loetakse eestikeelseks, kui vähemalt 60 protsenti õppe mahust on eestikeelne.
Vene noor lõpetab edukalt eestikeelse gümnaasiumi ning läheb tööle. Kui ta satub ametikohale, kus on vaja inimestega suhelda ja kliente teenindada, olgu siis kaubanduskeskuse kassas või teenindajana hotellis, kohvikus või restoranis, selgub suure tõenäosusega peagi, et tema tegelik eesti keele oskus ei küündi isegi B1-tasemeni, rääkimata riiklikus õppekavas nõutavast B2st või õppemahtu arvestades C1st.
B1-tase pidi olema käes aga juba põhikoolis ning eksamitulemuste järgi see suurel osal nii ka oli. Kuidas siiski on võimalik, et õpilane on veetnud koolipingis eesti keelt õppides 1365 tundi, lisaks õppinud gümnaasiumis eesti keeles vähemalt viit õppeainet (eesti kirjandus, Eesti ajalugu, ühiskonnaõpetus, muusika ja geograafia), kuid tema riigikeeleoskus ei ole piisav töötamiseks kassapidaja või ettekandjana?
Konkreetse noore vilets keeleoskus on üks probleem. Võibolla oli ta natuke laisk, võibolla puudus tundidest. Nii võiks arvata, kui see poleks süsteemne ega korduks aastast aastasse.
Konkreetse noore vilets keeleoskus on üks probleem. Võibolla oli ta natuke laisk, võibolla puudus tundidest. Nii võiks arvata, kui see poleks süsteemne ega korduks aastast aastasse.
Kas oleme huvi tundnud selle vastu, mis toimub nendes eesti keele tundides ja eestikeelsetes ainetundides? Mõnikord tekib vägisi kahtlus, kas sellest 60 protsendi nõudest või eesti keeles õpetamise kohustusest ka päriselt kinni peetakse.
Kuidas muidu on võimalik, et sellise õppemahu juures on sadu koolilõpetajaid, kes ei oska eesti keelt isegi elementaarsel tasemel? Kuskil on midagi väga valesti, kui selline tohutu ressurss lastakse kaduma minna.
Kui noor ei saa koolis eesti keelt selgeks, saab temast kohe pärast küpsuseksamite sooritamist täiskasvanute keeleõppesüsteemi klient.
Eestis on 112 tegevusloaga täiskasvanute keeleõppefirmat, kus tegutseb kokku 541 eesti keele õpetajat. Paljud neist õpetavad samal ajal ka üldhariduskoolis ja vabalt võib juhtuda, et täienduskoolitust tuleb saama endine õpilane, kes on koolis õppinud eesti keelt 1365 tundi (lisaks ajalisele on nendel tundidel ka konkreetne rahaline väärtus) ja loodab nüüd lühiajalisel, 120–240-tunnisel, kuid mitusada eurot maksval kursusel kõik need tegematajätmised tasa teha.
Mõnikord see õnnestub, mõnikord mitte, ja siis tuleb ette võtta järgmine kursus.
Kes jõuaks kokku lugeda neid riigieelarvelisi ja välisvahendeid, mida on eraldatud täiskasvanute eesti keele õppele!
Kuidas edasi?
Otstarbekam ja tulemuslikum oleks pöörata täit tähelepanu eesti keele õppe taseme tõstmisele just lasteaias ja nooremas kooliastmes, kus keel saab selgeks mängleva kergusega.
Eesti keelenõukogu on selle teema üle aastaid aru pidanud ja ettepanekuid teinud. Valmivas eesti keele arengukavas on selle kohta lause: «Tõhustatakse riiklikku järelevalvet eesti keele õppe ja eesti õppekeele nõuete täitmise üle koolides ja lasteaedades, õppeasutusi ja õpetajaid toetatakse ja nõustatakse eesti õppekeele nõuete täitmisel.»
Nii mõnigi ütleb nüüd, et see on liiga poliitiline küsimus, valimised on ukse ees. Kui aga unustaks korraks valimised ja hääled ning mõtleks, mida tegelikult vaja on. Asi ei parane enne, kui me pole välja selgitanud praeguse olukorra põhjusi. Me ei tohi võtta iseenesestmõistetavana, et venekeelsed noored justkui ei väärikski kvaliteetset haridust.
Keeleameti järelevalvetulemused näitavad, et Ida-Virumaa ja Tallinna ning Harjumaa peale kokku on ligi 2000 haridustöötajat alates lasteaiaõpetaja abidest kuni koolijuhtideni välja, kelle keeleoskus ei vasta riigi kehtestatud miinimumnõuetele, mis õpetajate abidel on A2, õpetajatel B2 ning juhtidel C1.
2020. aastal kontrolliti 550 haridustöötajale eelmistel aastatel tehtud ettekirjutuse täitmist, neist vaid 20 (3,6%) olid omandanud nõutaval tasemel eesti keele oskuse.
Kui aga unustaks korraks valimised ja hääled ning mõtleks, mida tegelikult vaja on. Asi ei parane enne, kui me pole välja selgitanud praeguse olukorra põhjusi.
Kui gümnaasiumiastmes õpetavad valdavalt hea keeleoskusega õpetajad, on peamised vajakajäämised lasteaedades ja põhikoolis, kus laotakse vundament eesti keeles õppimiseks gümnaasiumis. Kui vundamenti ei ole, ei ole ka põhjust imestada, et ainult katus ei anna maja mõõtu välja.
Alustada tuleks algusest ehk lasteaiast. Paljud asjatundjad väidavad, et parim aeg teise keele õppimiseks on just lasteaed. Koolieelse lasteasutuse seadus seda aga ei soodusta.
Seaduse § 8 lg 2 ütleb, et kohaliku omavalitsuse volikogu tagab kõikidele eesti keelt kõnelevatele lastele võimaluse käia sama valla või linna eestikeelses lasteasutuses või lasteasutuse rühmas, kus õppe- ja kasvatustegevus toimub eesti keeles.
Kuid miks ainult eesti keelt kõnelevatele? Vene lastevanemate käitumisest ja ootustest on näha, et ka nemad tahaksid oma lapse panna eestikeelsesse lasteaeda. Ka põhiseaduse § 37 ütleb, et igaühel on õigus saada eestikeelset õpetust.
Põhikooli eesti keele kui teise keele eksamitulemused näitavad veenvalt, et keelekümblusklasside lõpetajad sooritavad eksami mitukümmend protsenti parema tulemusega kui tavaklassides õppijad. See annab meile kätte suuna: põhikoolis tuleb keelekümblusmetoodika toel järk-järgult üle minna eestikeelsele aineõppele.
Kui lasteaias ning põhikoolis on tagatud riiklikus õppekavas ettenähtud tulemused ka tegelikkuses, võib gümnaasiumis rahuliku südamega jätkata 60:40-mudeliga, mis toetab nii venekeelsete laste emakeeleoskust kui ka parandab nende riigikeeleoskust.
Ja siit jõuame sujuvalt ühtse eesti kooli juurde, millest viimastel aastatel, eriti viimastel kuudel on palju räägitud.
Artikleid ja meediakajastusi jälgides võib jääda mulje, et ühtne eesti kool tähendaks justkui, et vene koolide õpilased hajutatakse eesti õppekeelega koolidesse, kus nad koos eestlastega õppima hakkavad, omandades nii eesti keele ja riigiidentiteedi, säilitades aga oma kultuuriidentiteedi. Seda kõike peaks toetama nüüdisaegne õpikäsitus.
Ühtse eesti kooli esimene nurgakivi on ühtne riiklik õppekava. Teine nurgakivi on eesti õppekeel. Ning kolmas nurgakivi keeleõppe kvaliteedi tagamine ja metoodika.
Asjatundmatule inimesele võib see tunduda ahvatlevana, paraku tuleb hariduskorralduses arvestada nii olemasoleva koolivõrguga kui ka sellega, millistes piirkondades inimesed elavad ning milline on seal elanikkonna rahvuskoosseis.
Eesti keele õppe probleemidest vene koolis räägime ennekõike Ida-Virumaa suuremates linnades Narvas, Sillamäel, Jõhvis ja Kohtla-Järvel, samuti Tallinnas ja Maardus ning mõnevõrra ka mujal (Keila, Kehra, Loksa, Valga, Pärnu, Haapsalu, Tartu). Eesti on küll väike, kuid eri piirkondades tuleb ühtset eesti kooli mõistet sisustada erinevalt.
Ühtse eesti kooli esimene nurgakivi on ühtne riiklik õppekava, mis kehtib meil alates 1996. aastast. Teine nurgakivi on kindlasti eesti õppekeel – eesmärk, mis seati juba 1993. aastal. Ning kolmas nurgakivi keeleõppe kvaliteedi tagamine ja metoodika.
Narvas, kus venekeelse elanikkonna osakaal on üle 95 protsendi, ei tule kindlasti kõne alla mudel, kus venekeelsed lapsed saavad eestlastega koos õppides eesti keele selgeks – üks eestlane klassis ei kujunda selleks soodsat keelekeskkonda. Pigem tuleks venekeelsetele lastele kujundada eesti keele omandamiseks eestikeelse õppe- ja kasvatustöö ning huvitegevusega eestikeelne koolikeskkond. Seda saavad teha vaid koolijuhid, õpetajad, kasvatajad ja ringijuhendajad, kes ise eesti keelt oskavad.
Tallinn on õppekeele seisukohalt väga heterogeenne. Nõmme, Kesklinn, Kristiine ja Pirita vajavad üht mudelit, Haabersti, Mustamäe ja Põhja-Tallinn teist ning Lasnamäe kolmandat. Maardu Tallinna külje all vajab oma lähenemist, teised Eesti piirkonnad, kus on vene õppekeelega koole, vajavad oma.
Aga üks ja kõigi eespool nimetatud piirkondade jaoks vältimatu eeltingimus on, et eesti keeles õppimiseks tuleb kõigepealt eesti keelt õppida.
/nginx/o/2021/03/09/13670523t1h15d3.jpg)