Arvamusplats ⟩ Peeter Krimm: elustik – võitlejad või äbarikud

Sipelgaid võib hukkuda terve armee, aga soodsate tingimuste, eelkõige toidubaasi olemasolul taastavad nad oma read imekiirelt. Foto: Sille Annuk / Tartu Postimees

Talve hakul jälgisin, kuidas hiired garaažis õunasüdamike kallal tegutsevad, ja olin hämmingus loomakeste osavusest. Teravad küünised kõigil neljal jalal võimaldavad neil teha uskumatuid trikke. Kui leiutasin viimaks näljastele ületamatu tõkke, hakkas piinama südametunnistus. Kas siis õunajääkidest särasilmsete ja vilgaste loomade toitmiseks kahju on? Teades tagajärgi, tegin südame ikkagi kõvaks.

Teadmata põhjusel tekitavad süütud hiirekesed paljudes inimestes kabuhirmu, nagu ka ämblikud, kes olevat „niivõrd jubedad”. Vaesed kaheksajalgsed ei oska inimest isegi karta, sest too pole nende looduslik vaenlane, ja surevad seetõttu sageli piinarikkal viisil tolmuimejas, kuhu neid tuima näoga tõmmatakse.

Metsas on uljamad kuklased kindlasti bussi hüpanud ja linna sõitnud seltsiks suguvendadele, kes koduõuel nagunii laiutavad. Igal aastal kulub soliidses koguses kallist sipelgamürki, aga võit nende üle on alati lühiajaline.

Kõigist eelnimetatud liikidest, kellele lisanduvad sääsed, kärbsed, mutid, teod, pole inimene hoolimata teaduse ja tehnika viimastestki saavutustest jagu saanud. Loodus hakkab raevukalt vastu, mis sest, et neid kaitsmise asemel hävitatakse. Kas nemad siis polegi ökosüsteemis olulised?

Äbarikud metsaelanikud

Uskudes loodusesõpru, on lugu sootuks teisiti metsas elutsevate liikidega, kes iseseisvalt mitte kuidagi hakkama ei saa.

Eriti paha seis olla lindudega, kes vanasti lennata oskasid, aga nüüd suisa rongi alla jääda võivat. Igatahes on asi nõnda hull Pärnumaa tuntud linnukaitsja sõnul tulevikuraudtee lähedale jäävate metsistega. Järelikult pääseb suur lind üle rööbaste vaid roomates.

Lindude lennuvõimetust tõestab ka fakt, et vanasti tegid nad ise pesa sobivasse kohta, nüüd on pesa külge aheldatud ja neile tuleb sinna eraldada territoorium.

Lindude lennuvõimetust tõestab ka fakt, et vanasti tegid nad ise pesa sobivasse kohta, nüüd on pesa külge aheldatud ja neile tuleb sinna eraldada territoorium.

Parem pole asi putukate-mutukatega. Palgalised entusiastid otsivad vanades metsades palehigis mädanevatest tüvedest puupuurijaid ja kui mõne leiavad, heisatakse metsa kohale vääriselupaiga (VEP) lipp. Seejärel inimesel sinna enam palju asja pole. Kuidas putukas pärast tüve lõplikku mädanemist ilma abita hakkama saab, pole teada.

Võõra planeedi mets

Minu metsatukk asub vist teisel planeedil. Ümbitsetuna põldudest peaks seal teooreetikute arvates pärast lageraiet olema ilma elustikuta ala. Kahjuks ei saa sellega nõustuda. Näiteks käib musträhn tänaseni lammutamas 15aastasi kände. Seda ta vaevalt nalja pärast teeb, küllap sealt ikka puurmeistreid leiab. Pole seni juhtunud, et mõni puunott või oksaraag kõdubakterite või putukate puudusel palsameerunud oleks.

Nagu rähn on teisedki linnud seal vanaaegsed. Lendavad ringi ja teevad pesa sinna, kust ma seda ei leia. Ega otsigi – minul omad tegemised, neil omad. Sügisel tuleb kõndides küünarvars mõõgana näo ees hoida, kui ei taha ämblikuvõrke silma-suhu saada.

Tõele ei vasta müüt, et ainult vana mets on elurikas. Elustik vajab mitmekesist metsa ja noorendikus on seda mitu korda rohkem kui vanas. Kasvõi maapinnal ja põõsastes pesitsevate lindude pesi, rääkimata loomade toidulauast.

Raiesmikuta pole noorendikku ja terve metsa tunnuseks loetakse sipelgaid.

Kuidas elustik reageerib lageraiele, toon näite kuklastest, kelle kõik kolm suurt pesa hävisid tormimurru ja järgnenud koristuse käigus. Paar aastat ei hakanud sipelgaid kõrge rohu ja tärganud võsa sees silmagi. Iga aktivist ütleks, et kuklastele korraldati mõrv. Tegelikult oli asi vastupidi, mõne aja pärast oli neil väikesi pesi iga kännu otsas, siis jõud koondusid ja viieteistkümne aasta pärast on suuri pesi kolme asemel 30! Seletus on lihtne: vanas metsas pidid nad lehetäide lüpsmiseks ronima 25 meetri kõrgusele, nüüd on toidulaud kümme korda lähemal ja kuuseokkaid pesa kütmiseks piiramatul hulgal. Kus on kuklased, on kohal ka nende vaenlased, vaenlaste vaenlased jne.

Sipelgaid võib hukkuda terve armee, aga soodsate tingimuste, eelkõige toidubaasi olemasolul taastavad nad oma read imekiirelt. Nii on see iga liigiga. Kui inimene ühe isendi päästab, on see liigi säilivuse seisukohalt ümmargune null.

Ebamugav ajalugu

Väide, et meil pole elurikkuse jaoks piisavalt metsi, on pehmelt öeldes puuduliku ajutegevuse vili. Öeldakse, et vanasti oli metsa palju rohkem. Kindlasti oli, näiteks Ümera meeste ajal. Ametlikud andmed näitavad vaid saja aasta taha ja siis oli seda poole vähem. Ja pidigi olema, sest enamik ehitisi tehti puidust, vaid üksikud maakivist ning tuba köeti ainult halgudega.

Hoolimata vähestest metsadest oli meil n-ö metsaeksperdi enda väitel saja aasta eest kassikakke rohkem kui kasse.

Kummaline, et loodusesõbrad eiravad ajalugu üksmeelselt ega pole kunagi esitanud küsimust: „Kuidas linnud ja muu elustik nii vähese metsa puhul ellu jäid?” Hoolimata vähestest metsadest oli meil n-ö metsaeksperdi enda väitel saja aasta eest kassikakke rohkem kui kasse.

Maaülikooli emeriitprofessor Artur Nilson on öelnud, et kogu elustik on meie juurde tulnud saja aasta tagant ja nad ei ole nii armetud, nagu looduskaitsjad arvavad.

Unustatud kliimafaktor

Äkki polegi asi metsade hulgas, vaid hoopis kliimas, millega saja aasta eest probleeme polnud. Lindude rändekella lööb see nagunii sassi. Putukad küll ei rända, aga nad on kohanenud talvituma karmides tingimustes. Soojal talvel ründavad neid seenhaigused-bakterid ja nad ei pruugi kevadel ärgatagi. Pole putukaid, pole linde.

Kahel viimasel suvel on pisikesi lennumasinaid olnud tuntavalt vähe nii metsas kui ka autoklaasil. Huvitav, milline saab olema eelolev suvi, pärast korralikku talve? Kui toidubaas paraneb, peaks paranema vähemalt putuktoiduliste, samuti röövlindude arvukus. Kas sel juhul kirjutavad aktivistid nähtuse metsade plahvatusliku suurenemise arvele?

Või vaikitakse nagu sookurgede puhul, keda Fred Jüssi oma 1982. aasta filmis „Sookured” nimetas kaduvaks liigiks ja kelle 200pealist karja mina sügisel niidetud viljapõllul pildistasin.

Miks 150 aastat tagasi meile tulnud valge toonekurg kasutab osavalt ära inimtegevust, aga tema must suguvend ei saa kuidagi hakkama, mis sest, et talle on eraldatud laialdased elukohad ja inimtegevus keelatud?

Postimehe Fookuse toimetaja Rein Kuresoo kirjutas hiljuti õigesti, et kliima muutudes on paratamatu, et ühed liigid kaovad ja teised tulevad. Järelikult, mida rohkem kaitseme kaduvat elustikku metsade külmutamisega, vähendades sellega puidukasutust ja suurendades fossiili põletamist, seda kiiremini kliima soojeneb. Kliima on elustiku sünnitanud ja suudab selle ka tappa. Loomulikult inimese ja eelkõige tema rumaluse abil.