ARVUSTUS ⟩ Pelé: jalgpalligeeniuse elu filmilindil
/nginx/o/2018/10/30/11536178t1h6eba.jpg)
11. märts 2021, 00:02
/nginx/o/2021/03/10/13672950t1hbdff.png)
- Uus dokumentaalfilm aegade parimast jalgpallurist
- Millised olid staari suhted poliitiliste jõududega?
- Liiga palju ilukaadreid ja ballasti
Tippsport on globaalne nähtus ning selle suurimad tähed nagu korvpallur Michael Jordan, golfimängija Tiger Woods või jalgpallurid Diego Maradona ja Edson Arantes do Nascimento on muutunud ikoonideks ka väljaspool konkreetse ala austajate ringi. Esimesest kolmest nimetatust on viimaseil aastail valminud põhjalikud dokumentaalfilmid või -sarjad, nüüd on järg ka viimase, ennekõike lühema hüüdnime Pelé all tuntu käes. Filmi temast saab vaadata Netflixis.
Põhilist teavad ilmselt pea kõik – kuigi vuti sünnimaa võib olla Inglismaa, on mängule selle meelelahutuslikema rõõmu lisanud Brasiilia. Sambajalgpall ja jogo bonito ehk kaunis mäng, mille suurimaks sümboliks sai 1958. aasta maailmameistrivõistlustel komeedina spordiavalikkuse ette lahvatanud Pelé. Brasiilia klobis finaalis võõrustajariiki Rootsit 5:2, kaks tabamust sai kirja tollal vaid 17-aastane naerusuine ründaja.
Kuigi Pelé veetis peaaegu kogu karjääri kodumaal Brasiilias ega jõudnud seetõttu regulaarselt Euroopa televaatajani, riputati talle 1962. ja 1970. aastal kaela veel kaks MM-kulda. Võrdluseks, kaasaja suurimatel vutistaaridel Lionel Messil, Cristiano Ronaldol, Zlatan Ibrahimovićil, Robert Lewandowskil ja Pelé mantlipärijaks hõisatud Neymaril on kamba peale ette näidata vaid üks finaalikoht ja mitte ühtki tiitlit. Kolme kulda pole võitnud keegi teine.
Vaatamata Pelé meediasõbralikkusele ja teda ka pärast karjääri lõppu saatnud rambivalgusele on mehe eluteed looritanud omajagu salapära. Kuigi sageli aegade parimaks jalgpalluriks peetav mees lõi üle 1000 värava (spordikaugematele selgituseks, et juba 500 on fenomenaalne arv, milleni on läbi aegade jõudnud üksikud, praegustest palluritest vaid viis), kuid märkimisvääne osa neist kogunes sõprusmängudes. Paljudest tema sooritustest väljakul pole säilinud videomaterjali, platsi kõrval tuli tal aga toimetada Brasiilia jaoks tormilistel aegadel, mil riiki tabas sõjaväeline riigipööre.
Aastatel 1964–1985 võimul olnud diktatuur püüdis Peléd oma populaarsuse huvides ära kasutada ning just staari poliitilisele rollile püüab tema järgi nimetatud film enim valgust heita. Jalgpall oli Brasiilia kuvandile noil päevil sedavõrd oluline, et valitsus sekkus isegi koondise valikutesse. Brasiilia kuulsaima mehe sõnal oli küllaga kaalu, kuid vaatamata valitsuse rohketele repressioonidele, inimröövidele ja mõrvadele ei kasutanud ta seda kunagi režiimi kritiseerimiseks. Neutraalset hoiakut ja üksnes mängule keskendumist on Peléle sageli ka ette heidetud.
«Pelé» püüabki leida tasakaalu spordiportree ja laiema haardega ühiskondliku dokumendi vahel, kuid astub mõlemas suunas vaid poolele teele. Brasiilia ajaloo keerukust puudutavas jääb film pealiskaudseks, võtmeküsimusi markeeritakse vaid mõne sõnaga, kommentaarid mõjuvad mitmeti deklaratiivsena. Ka väljakul toimuva kajastamisel napib piisavalt detaile ja pinget, et sündmuste sportlikku kaalukust mõjuvalt vaatajani tuua.
Ehk oleks seda kõike kergem andeks anda, kui Asif Kapadia «Diego Maradona» poleks toonud nii efektselt välja oma portreteeritava vastuolulisust, või samuti Netflixis linastunud «The Last Dance» taaselustanud sedavõrd kaasahaaravalt Michael Jordani ja tema Chicago Bullsi saavutusi. Lavastajad Ben Nicholas ja David Tryhorn jäävad praegusel juhul terviku moodustamisel kahjuks raskustesse. Kogu jutukuse juures pole Pelé näiteks oma autobiograafias või rohketes meenutustes hiilanud erilise läbinägelikkusega, võrdlemisi pealiskaudseks jäävad ka mullu oktoobris 80. sünnipäeva tähistanud jalgpallikuningaga läbi viidud intervjuud.
Liiga palju jääb vahele ka tühjavõitu ilukaadreid ning ballasti, nagu Pelé õhtusöök sõpradega. Eesmärk näidata legendi ka tavalise inimesena võiks olla muidu sümpaatne, kui ka väljakul mindaks sadu kordi taasräägitud müütidest kaugemale. Sportlikku konteksti paraku napib – pea mainimata jäävad tema kõrval mänginud staarid, nagu 1958. aastal turniiri parimaks mängijas valitud Didi, Brasiilia pärast Pelé vigastust 1962. aastal kullani vedanud maagiline Garrincha või 70. aastal kaptenina võidutsenud Carlos Alberto. Rääkimata nimedest nagu Djalma Santos, Vavá, Tostao, Rivellino ja Jairzinho – kaaskonnast, millesarnasest on Pelé peamised konkurendid läbi aegade parima jalgpalluri tiitlile nagu Maradona, Messi ja Ronaldo võinud vaid und näha.
«Pelé» annab vutivõõrale inimesele edasi oma peategelase fenomeni tuuma, kuid lisab keskmisest Wikipedia artiklist leitavale võrdlemisi vähe uut või huviväärset. Olgu peategelase otsustega platsi kõrval kuidas oli, väljakul oli ta võrratu. Filmi lõppedes jääb kummitama mõte, et selline ikoon väärinuks ka tunduvalt põhjalikumat filmi.
ARVUSTUS
«Pelé», 2021
Dokumentaalfilm
Režissöörid Ben Nicholas ja David Tryhorn, filmis astuvad üles Pelé, Amarildo, Mengálvio Pedro Figueiró jt
Esilinastus Netflixis 23. veebruaril, kestus 1 tund ja 48 minutit