Vahur Afanasjev: ahiküte versus Aatomik

Vahur Afanasjev. Foto: Madis Veltman

Eestisse tuumajaama ehitamise küsimuse võiks iga hooliv inimene enda jaoks rahulikult läbi mõelda, kirjutab kolumnist Vahur Afanasjev.

Aastakümneid on Eesti olnud ahiküttel, olgu, katlaküttel. Elektri saame põlevkivist, toasooja gaasist või puidust. Fossiilkütuseid jagub veel kauaks, aga nii vähe kui mulle meeldib Greta Thunbergi stiilis räuskamine, tundub, et põletamine ei ole elukeskkonnale soodus.

Energiat võib püüda vähem tarbida, kuid energiavajadus kasvab ikkagi. Energiat võib ise toota. Mitmel mu sõbral on kodu juures pisike päikesepark. Sellele, kas Eesti päike ja tuul oleksid piisavad ja ratsionaalsed, et põlevkivi kasutamist asendada, ei ole ma veenvat vastust leidnud. Päikesepaneelide tootmiselgi on keskkonnamõju, rääkimata akudest. Vägisi kisub mõte aatomienergia poole, mis on küll potentsiaalselt ohtlik, kuid praktikas mõjutab keskkonda õige vähe, kindlasti vähem kui tuulegeneraatorid, rääkimata põlevkivi põletamisest.