:format(webp)/nginx/o/2017/12/10/7395781t1hf37e.jpg)
/nginx/o/2021/03/12/13674928t1h91d2.jpg)
Tšehh Jiří Tintěra on äsja järjest võitnud arhitektuuri aastapreemia ja riigi kultuuripreemia. Küsimus, millele ta Valgas vastust otsib on: kust leida rõõmu, kui kõik tahavad ära joosta?
Tolm lendab, ekskavaatorid lõhuvad kõrget kortermaja. Pimedus, kiiskav prožektorivalgus. Helklev tolm. Nagu Veiko Õunpuu filmis.
Sotsiaalmeediast pritsib kiitust: «Tubli töö!», «Suurepärane!»
Valga vallaarhitekt Jiří Tintěra on oma Facebooki lehele pannud pildi, kuidas Valgas lammutatakse kortermaja, mille jaoks enam elanikke ei leidu. Selliseid lammutamisi on Valgas aastas neli-viis. Valgalastele meeldivad.
Detsembris pälvis Tintěra Eesti arhitektuuripreemia, veebruaris Eesti riigi kultuuripreemia. Mõlema põhjus sama: Tintěra otsib, kuidas kahanev väikelinn Valga võiks ellu jääda.
Tal on ees õudne ülesanne, sest Valgast pagevad inimesed endiselt Tallinna, või kui nii hästi ei lähe, siis Peetri külla. Kuidas takistada, et Valga tühjaks ei jookseks?
Algus oli lihtne. Vahetusüliõpilased, eestlanna Ave (nüüd ajalooõpetaja) ja tšehhi arhitekt Jiří kohtusid Pariisis. Hakkas susisema.
Mõned ülikoolisuved veetsid noored Eestis ja kui Jiří Praha ülikoolis arhitektikutse sai, siis kaks päeva hiljem olid nad Eestis ning arhitekt Jiří asus peagi tööle Põlvas ühes väikeses büroos.
Eestis oli ehitusbuum ja arhitektidest nappus. See aga ei kestnud kaua. Aasta hiljem tuli masu.
Tööd jäi vähemaks. Jiři istus kuude kaupa ilma tööta. Sattus Narva ja nägi Kreenholmi manufaktuuri hiigelhoonet, mis pole mitte kellelegi vajalik.
Tartu vend sai laenu võtta ja ehitada endale maja. Valga venda ei lasta pangauksest sissegi. Kumbki ei ole elus midagi valesti teinud.
Mõtles, et peab leidma viisi, kuidas ebavajalikke uuesti vajalikuks teha. Astus tehnikaülikooli doktoriõppesse.
Sealt edasi saatis kirjad Narva, Valka ja Maardusse. Narva jäi keeleliselt kaugeks. Maardu puhul tundus, et Tallinna lähedus aitab niigi välja. Sõelale jäi Valga, mis tundus tema abi vajavat kõige rohkem.
Jiří tunnistab, et peale selle, et ta ei osanud esiotsa üldse keelt, polnud Eestis sisseelamine eriti keerukas.
«Kui vaadata tabeleid, siis alati on Eesti ja Tšehhi kõrvuti. Juuakse palju. Kirikus käiakse vähe,» kirjeldab ta.
Küll tundis ta, et keel tuleb ära õppida, sest muidu ei saa käia teatris ega kinos, samuti on perekondlikel kokkusaamistel piinlik, kui kõik tema pärast inglise keelt punnitavad.
Tasapisi sai selgemaks, mida tähendab väikeste linnade puhul kestlik kahanemine.
«Põhjused, miks inimesed kolivad pealinna, on väga mitmesugused, Neid on väga raske mõjutada riigi tasemel, aga veel raskem on neid mõjutada kohalikul omavalitsusel,» ütleb ta.
/nginx/o/2021/03/12/13674931t1h15ad.jpg)
See paratamatus, et Tallinn nagu suur tolmuimeja Eestist inimesi kokku imeb, tõi pähe küsimuse, mida siis kohalik omavalitsus saab teha linnaruumiga, et inimesed nii palju ära ei koliks.
Ta alustas sõnastamisest, sest tihti ei julge väikelinnad oma probleeme üldse kirja panna. Kohalikele poliitikutele valus teema, raske on tunnistada, et midagi on valesti.
Nii on Tintěra hinnangul väikelinnadel tavaliselt kombeks oodata, et linna kõrvale kerkiks suur tehas, kus inimesed saaks tööd, elu läheks õitsema. Aga see tehas võib jääda tulemata, ja kui ta ka tuleb, võib minna sama kiiresti kui tuli, kui mingit toetusmeede otsa saab.
«Pidev ootamine takistab olukorraga leppimist. Kuidas leppida sellega, et Valga on nüüd kolmandiku väiksem kui 30 aastat tagasi? Aga mis siis? Teeme kõik selleks, et kõikide allesjäänute jaoks on Valga parim koht maailmas, unustame need 6500 inimest, kes on ära läinud. Neid ei ole mõistlik tagasi oodata,» ütleb Tintěra.
Valgal on alati läinud hästi siis, kui Eestil mitte nii väga. Raudtee- ja tööstuslinn Valga pulbitses elust tsaariajal ja elu kees ka nõukogude ajal, kui linnas oli suur Nõukogude sõjaväebaas rohkem kui 3000 sõduriga. Neid keegi tagasi ei oota. Niisiis lähtub arhitekt, et Valga saab olema veel väiksem kui praegu.
«Kui teile annaks pimesi majanduslikud näitajad Võru ja Valga kohta, SKT inimese kohta, tööpuudus, inimeste lahkumine 20 aasta jooksul. Neid numbreid vaadates ei saaks aru, et need linnad on erinevad. Aga kui satute Võru kesklinna, seal on palju kohvikuid, väikesi poode. Võru inimesed ise veel usuvad oma linna tulevikku, nad ise teevad neid kohvikuid, neid ei tee Starbucks. Valgas kohvikuid ei ole,» räägib Tintěra.
Viimasel kümnel aastal ei ole Valgas müüdud korterite keskmine ruutmeetri hind ületanud 150 euro piiri. 60-ruutmeetrine korter maksab umbes 9000 eurot, korralik paneelmajakorter mõni tuhat enam. Kalamajas saab sama raha eest vannitoa, ehk ka esikus platsi jalamati tarbeks.
Hinnad on nii madalad, et erasektoril ei ole mõtet kortermajadesse investeerida, eales ei teeni tagasi raha, mis on kulunud 60-ruutmeetrise korteri ehitusele.
Tintěra räägib Valga olukorra piltlikustamiseks loo kahest vennast. Üks elas nõukogude aja lõpul Tartus, teine Valgas, mõlemal oli ühesugune kolmetoaline paneelmajakorter ja nad on kogu aeg teeninud Eesti keskmist palka.
«Tartu vennal on nüüd maja Raadi linnaosas või Vahi alevikus. Valga vend istub siiamaani selles korteris,» ütleb Tintěra. Tema häälest võid järeldada mida tahes, rusutust või võidukust hästi leitud näitest.
«Tartu venna korter maksab 80 000, selle eest ta sai laenu võtta ja ehitada endale maja. Valga venda ei lasta pangauksest sissegi. Kumbki ei ole elus midagi valesti teinud.»
«Inimeste kolimine pealinna on kõikide riikide väljakutse. Eesti pole erand. Eestis on erandina madal asustustihedus,» ütleb Tintěra. «Tšehhis sa võid elada igal pool riigis ja sinust 30 kilomeetri kaugusel on vähemalt 20 000 elanikuga linn. Isegi kõige väiksemast külast võid hommikul sõita suurde linna tööle ja õhtul tagasi. See hoiab asustust ühtlasena.»
«On mõned asjad, mida saab teha, et ärakolimist pidurdada, esimene neist on hea ja kiire ühistransport. Kui riik julgeks panna Valga ja Tartu vahel käima kiire rongi, mis käiks iga tunni või pooleteise tunni tagant, siis oleks paljudel Tartus töötavatel inimestel mõistlik osta korter Valka, sest nad võidaks kinnisvarahindades kordades,» lausub Tintěra.
Aga muidugi peaks riik sellisele rongisõidule algul peale maksma, sest kohe ei ole neid inimesi, kes tulevad Valka ja hakkavad rongiga Tartus tööl käima.
Esimese asjana asus Tintěra Valgas lammutama. Vanu ja lootusetuid kortermaju, kus keegi enam elada ei tahtnud. See võeti linnas vastu positiivse sumina saatel.
Kuid kesklinna muinsuskaitseala tühje hooneid lammutada ei saa, kuigi linnas kaikus ka: mis need lobudikud siin meil jalus!
Linn hakkas neid väärtuslikke, aga tühje hooneid endale ostma. Linna keskmes on veerandsada mälestist, mis karjuvad parema peremehe järele.
«Nad on maamärgid, mis teevad Valgast Valga.»
Kuidas neid vanu, aga väärikaid maju rakendada? Valgas pole kvaliteetseid üürikortereid. Haiglasse, koolidesse, vallavalitsusse on inimesi tööle vaja, aga küsimus, kus need inimesed elavad, tekitab kohe probleemi.
«Me ei konkureeri Valga kinnisvaraturuga, meie tahame paremat. Päästsime maja, mille 1908. aastal lasi ehitada Valga hambaarst Julius Goertz. Selles majas olid esimesed vannitoad Valgas. Nüüd on seal üürikorterid, mida Valka kolinud spetsialistid saavad üürida.»
/nginx/o/2021/03/12/13674929t1hdd2a.jpg)
Linna servas oli koolihoone, mis oli jäänud liiga suureks. Vanalinnas oli kaks hoonet, mille vahel tühi tänavanurk. Selle tühja nurga ja kahe maja arvel kerkis uus kool, mis tõi elu ja melu kesklinna. Linnaserva hiigelkool läks lammutamisele.
Uus keskväljak vanade lagunevate hoonete vahele sai valmis 2018. Jalakäijate promenaad, mis ühendab Valga ja Valka keskväljakud. Konnaoja ümber park – uus sild, kiik, millel õõtsuda Eestist Lätisse.
«Kui ma Valka tulin, siis sain aru, et keskmine valgalane on Eesti riigis pettunud. Oodatakse Tallinnast mingit lahendust. Selline Suure ja Väikese Peetri suhe,» räägib vallaarhitekt.
Ta tunnistab, et praegu on kõik veel pooleli. Jah, tal on põhjust olla mõne asja üle uhke, aga need asjad on pooleli, sest esialgu areneb Valga vaid maksumaksja toel.
«Kui erasektor hakkab Valka investeerima, siis võib öelda, et olukord on muutunud. Kas see hetk saabub? Ma ei tea. Mul on tunne, et saabub, sest keskväljaku ümber on juba näiteid muutustest, seal kortereid, mida saab booking.com-i kaudu üürida Mõned omanikud hakkasid oma hooneid müüma. Aga see kõik on habras. Kui tuleb suur majanduskriis, siis võib see kohe kaduda,» ütleb ta.
«Me peame olema kannatlikud,» kordab ta. Aga kohalikud on oodanud kolmkümmend aastat ja näinud ainult, et kogu aeg läheb halvemaks.
Kuigi võiks eeldada, et Valga linnas uut lehekülge pöörav arhitekt elab Valgas, elab ta tegelikult Tartu lähedal vanas suvilakooperatiivide piirkonnas, kuhu tema äi kunagi nõukaajal oli krundi saanud. Nüüd on seal Tintěra kavandatud maja, millel hiigelsuur panoraamaken otse metsa poole, mida võib vaatama jäädagi. Vaade on nii võimas, et pere pidi telerile uue toa leidma.
«Mul on tunne, et siia ma jään,» ütleb ta.