Riina Solman: rahvastikupoliitika peab Eesti inimesi hoidma

Riina Solman Foto: Tairo Lutter / Postimees

• Uus valitsus andis järjekordse hoobi Eesti rahvastikupoliitika kujundamisele
• Isegi Euroopa Liidus on asutud demograafia teemadel koostööd tõhustama
• Sihipärase tegutsemiseta ei ole Eestil võimalik saavutada taastetaseme sündimust

Möödunud nädalal andis uus valitsus järjekordse hoobi Eesti rahvastikupoliitika kujundamisele. Nimelt on Reformierakonna ja Keskerakonna valitsus otsustanud, et lisaks Eesti rahvastikuprobleemidele lahendusi otsiva rahvastikuministri ametikohale kaotatakse Riigikogus ka rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjon, kirjutab endine rahvastikuminister Riina Solman.

Eesti ja Lääne ühiskondade suurimaks väljakutseks on rahvastiku vananemine ja vähenemine. Eesti sugusele väikeriigile ja -rahvale on see eriti raske väljakutse, sest sellega satub kahtluse alla meie riigi, keele, kultuuri ja tavade kestmine.

Valitsuse vahetumise esimeseks otsuseks oli rahvastikuministri institutsiooni kaotamine. See samm on kahetsusväärne, sest just valitsuse tasandil tuleb tegutseda meie ees seisvaid demograafilisi probleeme terviklikult lahendades. Samal ajal praktilisi perepoliitilisi meetmeid seadusandluse kaudu ellu kutsudes ja eesti rahva pikema vaate peale mõeldes.

Sihipärase tegutsemiseta ei ole Eestil võimalik saavutada taastetaseme sündimust, mis kindlustaks eesti rahva järelkasvu. Sünnitusikka jõudnud põlvkonnad on täna 1/3 võrra väiksemad, mis tagab omakorda meile tulevased väiksemad põlvkonnad, kus eestlaste osakaal rahvastikus jääb kahanema.

Väikese rahvusriigina peame iga päev hoolitsema selle eest, et ühel päeval oma maal vähemuses ei oleks.

Isegi Euroopa Liidus on asutud demograafia teemadel koostööd tõhustama ning vastavat kompetentsi koondama. Euroopa Komisjonis on lausa selle eest vastutav asepresident, kelle tegevussuunad on rahvastiku teemade kõrval ka kodanikuühiskond ja regionaalne areng, samuti laste heaolu, töö- ja pereelu ühitamine, lõimumine ja integratsioon. Seetõttu on eriti kahetsusväärne, et Eesti liigub nüüd vastupidises suunas, killustades meie rahvastiku- ja perepoliitikat.

Paraku on praeguse koalitsiooni prioriteedid kusagil mujal kui rahva järelkasvule mõtlemises. Ma ei tea kas küsimus on selles, et probleemi ei peeta oluliseks või selles, et selle kohta ei ole piisavalt teadlikkust. Oluliste trendidega mitte kursis olekut ilmestab peaminister Kaja Kallase kõne Vabariigi aastapäeval. Kaja Kallas arvustas neid, kes on juhtinud tähelepanu sellele, et eelmise majanduskriisi tulemusena lahkus Eestist kümneid tuhandeid inimesi, kellest paljud enam kunagi tagasi ei pöördunud.

Ta pareeris selle väitega, et aastatel 2008–2019 oli Eesti rändesaldo hoopis 8000 inimesega plusspoolel.  Alati tuleb aga vaadata numbrite taha. Soomes kasvas eesti keelt rääkivate inimeste arv eelmise majanduskriisi ajal ja järel kümnete tuhandete inimeste võrra ja see kasv peatus alles viimastel aastatel. Loodetavasti tulevad osad minejad siiski tagasi, aga paljudel on juba juured võõras mullas.

Ilmselt oleks Eesti võinud sel perioodil kandideerida ühe suurema põlisrahva väljarändega riikides edetabelisse, kui sellist edetabelit peetaks. Seda edulooks pidada tundub küüniline. Kui peaministri loogikat laiendada meie lähiajaloole, siis oli kõik hästi ka siis, sest Eestist lahkunud paadipõgenikke (keda oli samuti kümneid tuhandeid) asendasid okupatsiooniajal uued võõrtöölised teistest nõukogude vanglaimpeeriumisse sunnitud riikidest. Rahvaarv ju kasvas!

Eesti peaministri esimene eesmärk peab olema see, et Eestis soovivad elada ja töötada meie oma inimesed. Rääkida, et on tore, et Eestist lahkunud eestlaste asemele on siia kolinud hulk uusi inimesi teistest riikidest, kellele siin elada meeldib, kuid Eesti riigi juhid peaksid hoolt kandma ka selle eest, et eestlased siin elada sooviksid. Reformierakond võiks vabaneda neid pikalt saatnud kanapimedusest ning teadvustada, et rahvastikuküsimused on olulised.  

Peaministri väljaöeldu näitab, et peaministri eesmärgipüstitus on vale. Vale eesmärki püüdes jõutakse aga vale tulemuseni. Ärge saage minust valesti aru, avatud maailm ja avatud piirid on head asjad. Inimesed peavad liikuma ja pole sugugi halb kui üle piiri armutakse, käiakse tööl ja tehase palju muud kasulikku ja toredat.  

Peaministri esimene eesmärk peab olema see, et Eestis soovivad elada ja töötada meie oma inimesed.

Aga väikese rahvusriigina peame iga päev hoolitsema selle eest, et me ühel päeval oma maal vähemuses pole. Me ei soovinud okupatsiooniajal ega ka tulevikus hakkama elama meile võõraste reeglite järgi. Sellised muutused ei toimu üleöö, aga rõõmsalt uksi lahti hoides ja nähes rahvaarvu kasvus vaid positiivset, mõtlemata oma inimestele, pole meil rahvana tulevikku.

Eesti on väike rahvas ja on väga haruldane, et selline rahvakild on vaatamata peaaegu aastatuhande kestnud vallutustele siiani elujõuline, oma riigi, keele ja kultuuriga. Selle üle tuleb uhkust tunda ja seda hoida. Rahvastikukriisi mõttes on väljapääs ainult üks – rahva elujõud sõltub sündimusest, järelikult tuleb toetada peresid, kes soovivad lapsi saada. Samuti perekonda kui institutsiooni, perena koos elamist, et lastel oleks, kuhu sündida. Ainult nii saavutame enda eesmärgi – taastetaseme sündimuse, mis on keskmiselt 2,1 last naise kohta. Ainult nii saame täita põhiseadusest tulenevat eesmärki tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.

Selleks, et neid suuri eesmärke täita on vaja aga terviknägemust ning rahvastikuküsimustega tuleb tegeleda riigijuhtide tasemel. See tähendab, et need küsimused ja võimalikud lahendused peavad olema valitsuse ja Riigikogu tähelepanu all. Rahvastikuministri ja nüüd rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjoni kaotamisega jääb kahjuks mulje, et uus koalitsioon nende teemadega tegeleda ei plaani.