/nginx/o/2017/01/26/6280385t1h8ece.jpg)
/nginx/o/2021/03/16/13681755t1h5657.jpg)
- Inimliku igatsuse ja kannatuse taasloomine
- Eero Epner ja Enn Kunila usaldasid režissööri
- Erinevaid kunstnikke tuleb kaamera abil eri võtetega avada
- Subbi oli kunstnik, mitte meeskunstnik
PORTREE KUNSTNIKUST. Režissöör Marianne Kõrveri uus dokumentaalfilm «Olev Subbi. Elu kuues peatükis» esilinastub neljapäeval ETVs.
Režissöör Marianne Kõrver on teinud uue dokumentaalfilmi «Olev Subbi. Elu kuues peatükis», mille objektiks on teadagi kes. Film on lahendatud valdavalt «rääkivate peade» stiilis ning annab hea ülevaate maalikunstniku loomingust ja elust – Subbi fenomeni avavad üsnagi erinevate põlvkondade kunsti- ja kultuuriinimesed. Dokumentaalfilm esilinastub homme ERRis. Kõrver räägib, mis teda Subbi puhul köitis.
Kas saaksite palun rääkida pisut sellest, kuidas film alguse sai? Miks Subbi?
Olev Subbil täitus möödunud aastal 90. sünniaastapäev – sellest sai ka filmimõte alguse. Olid näitused nii Adamson-Ericu muuseumis kui ka kunstihoones. Enn Kunila soovil ning Eero Epneri produtseerimisel pidi valmima ka dokumentaalfilm – aga kuna möödunud aasta ei olnud meeskonnatööks ning filmivõteteks just kõige soodsam aeg, lükkus filmi valmimine veidi edasi ning valmis nüüd, tema 91. sünniaastapäevaks.
/nginx/o/2021/03/16/13681756t1h8043.jpg)
Mis sorti eeltöö selle filmi tegemise juurde käis?
Eeltöö algas Eero Epneri Subbi biograafia lugemisega. Mulle meeldib Eero raamatute puhul see, kuidas ta loob üsna nappide olemasolevate elulooliste faktide ning põhjaliku ajastuarhiivi läbitöötamise põhjal narratiive, mis puudutavad loona ka neid, kes pole portreteeritavatega kunagi kohtunud. Ta suudab leida eluloolistest faktidest üles mingi üldinimliku narratiivi, mis ühendab nii kunstniku elu, tema aega kui ka loomingut. Ja seda nii Konrad Mägi kui ka Olev Subbi puhul.
Kas see on objektiivne? Ma ei tea ja ma pole kindel, et see on oluline. Kõik, mida arvatakse teisest inimesest, on nii või teisiti subjektiivne. Kultuurilugu koosnebki subjektiivsetest narratiividest, mis on oma ajas muutuvad. Minu jaoks on oluline see teatav inimliku igatsuse ja kannatuse universaalsus, mis aitab mul portreteeritavaga suhestuda.
/nginx/o/2021/03/16/13681758t1h11fe.jpg)
Subbi ise arvas, et kunstniku looming võiks olla kunstniku tundmaõppimisel objektiivne lähtepunkt. Mingis mõttes on tal õigus, sest üks kunstiteos seisab ausalt ja alasti kõikide vaatajate ees ühtemoodi. Aga see, mida kunstiteoses nähakse ja milliseid tundeid ja assotsiatsioone see vaatajas äratab, on jällegi subjektiivne. Loomulikult tulevad siin appi teatavad koolkonnad, diskursused, kunstivoolud, mille nimetamise abil saame paremini kunstimaailmas orienteeruda, aga see aspekt on minu arvates pigem kunstimaailma kaardistamine, mis ei aita autorile kuidagi lähemale jõuda. Vähemalt minul isiklikult mitte.
Tänu Enn Kunilale õnnestus mul veeta pikki tunde ja päevi tühjas galeriis koos Subbi maalidega – ma arvan, et filmi algimpulsid leidsin ma just sellest kogemusest, kus ma sain luua mingi väga isikliku tunnetuse ja suhte Subbi loominguga.
Kolmas osa eeltööst toimus möödunud aasta suvel, kui Eero tõi mulle kaks banaanikastitäit Subbist alles jäänud materjale – slaidid, fotod, kirjavahetused, Subbi enda koostatud album ajaleheväljalõigetest oma loomingu kohta, diplomid, näituste külalisraamatud, kaustikud jne. Kummaline on käes hoida väga isiklikke materjale, mis on kuulunud inimesele, kellega ma kunagi kohtunud pole. Selle kogemuse intiimsust on raske kirjeldada. Inimene on oma isiklikkuses ja haavatavuses selle kaudu nii kättesaadav.
Nende kolme põhilise etapi pinnalt tekkis mul enda isiklik suhe Subbiga, mille põhjal hakata seda filmi tegema.
/nginx/o/2021/03/16/13681757t1h543d.jpg)
Mind hakkas filmi vaadates huvitama Olev Subbi suhe ajaga. Ühelt poolt räägitakse filmis palju sellest, kuidas ta ignoreeris väga rõhutatult oma aja konteksti, põgenes nõukogude reaalsuse eest oma loomingusse. Samas on juttu ka sellest, kuidas ta sulandus konfliktideta oma aja sisse ning «sobitus hästi sellesse normi, mida maalilt oodati». Sobitus ta siis oma aega või mitte?
Sellele küsimusele ei saa nii üheselt vastata. Ma arvan, et Subbi loomingu puhul eksisteerib kõige jõulisemalt tema isiklik kontekst – maalireaalsus, kuhu ta põgenes ümbritsevate olude eest; see on paik, mis asubki rohkem või vähem väljaspool igasugust aega.
Kuna tema maalide vorm ning tema esteetilised tõekspidamised olid pigem tagasivaatelised, suunaga oma sisemaailma poole, otsides ajastukontekstist väljaspool asuvat ideaali, siis ei mõjunud see ka välistele oludele ja tolle ajastu poliitilistele tõekspidamistele kuidagi ohtlikult ega provotseerivalt. Sellest ka see teatav sobituvus oma aja konteksti. Tal õnnestus tõestada, et igal ajal on võimalik elada ja luua – isegi kui selle aja tõekspidamised tema omadega ei ühti. Aga see oligi ju tema ainus aeg, tema ainus elu, tema ainus reaalsus. Ta oli saadetud Siberisse, sealt eluga tagasi tulnud.
Filmitegemine on habras protsess, mis minu puhul lähtub suuresti intuitsioonist ja mingist teatavast emotsionaalsest tunnetusest.
Mis valikud tal olid? Tema looming esindas ilu, harmooniat ja täiuseihalust. Eesmärgina ja ideaalina ei olnud selles vastuolu tolleaegsete normidega, tema siseilmal õnnestus juhuse tahtel võnkuda tolleaegse välisilmaga sünkroonis. Selles oli mingi universaalne aegadeülene igatsus, mis elas üle ka selle poliitilise režiimi. «Vedas nagu Subbil,» võib selle peale öelda.
Tegite sama meeskonnaga ka dokumentaalfilmi Konrad Mägist. Nii Mägi kui ka Subbi tuntuim austaja ja tutvustaja on Enn Kunila. Mil määral mõjutasid tema ootused teie valikuid?
Jah, samast meeskonnast olid nii filmi operaatorid Jekaterina Abramova kui ka Ants Martin Vahur, produtsent ja tekstide autor Eero Epner, helilooja Lauri-Dag Tüür – kui mingite inimestega hakkab loominguliselt hästi klappima, siis meeldib mulle koos areneda ja uusi lahendusi otsida.
/nginx/o/2021/03/16/13681759t1h8096.jpg)
Enn Kunila puhul pean ma üheks olulisimaks aspektiks usaldust – Konrad Mägi filmi valmisversiooni nägi ta esimest korda alles esilinastusel, Subbi filmil jäid kinolinastused koroona tõttu paraku ära, aga sellegi filmi puhul vahetasime muljeid alles filmi lõppfaasis. Filmitegemine on habras protsess, mis minu puhul lähtub suuresti intuitsioonist ja mingist teatavast emotsionaalsest tunnetusest, mida ma püüan filmis kätte saada. Seda on väga raske filmi algusjärgus kuidagi üheselt mõistetavalt sõnadesse panna.
Aga mul on olnud Eero ja Ennu usaldus – ilma selleta poleks ma nende filmide tegemist ette kujutanud ja olen selle eest väga tänulik.
Mis oli selle filmi tegemisel kõige raskem? Mis teid selle juures kõige rohkem üllatas?
Lahkunud inimestest portreefilmi tegemine on alati paras väljakutse, allesjäänud materjalide hulk on limiteeritud – fotod, kirjad, postkaardid, looming –, Subbi puhul veel tema elavate sõprade mälestused ning üksikud arhiivikaadrid ja intervjuud, Konrad Mägi puhul polnud sedagi. See tõstatabki küsimuse, mis mind filmi tegemisel alati käivitab – mis on see narratiiv või mõte, mis puudutaks vaatajat ka siis, kui filmi portreteeritav ise ei saa olla filmi peategelane?
Mägi filmi puhul leidsin ühisosa inimestes, keda Mägi looming oli eri eluetappidel puudutanud. See on minu jaoks midagi, mis teeb loomingu universaalseks ja ajatuks, just isiklik kogemus. Subbi filmi puhul otsisin muud – mind huvitas tema selline dissotsiatsioon ümbritsevast maailmast, igatsuse erasaarte loomine – eskapistlik ja ilus.
/nginx/o/2021/03/16/13681760t1he2bf.jpg)
Ja teiseks filmi vorm ning stilistilised valikud – see, mis sobib ühele kunstnikule, ei pruugi üldse haakuda teisega. Kui näiteks Mägi maalide puhul toimisid pikad liikuvad kaadrid suurepäraselt, avades lähemale jõudes maali pintslikirja ja tekstuuri iseärasusi, siis Subbi maalid on komponeeritud hoopis teisel põhimõttel – oluline on kompositsioon ja lasuursed kihid –, kuid need avanevad kaamera ees hoopis teistmoodi. Eri kunstnike maalide eripära ja iseloomu sellisel moel avastada on minu jaoks väga huvitav olnud.
Filmis on mitmel korral (taas)lavastatud Subbi tööd. Rääkige neist stseenidest lähemalt palun. Kuidas need maalid välja valiti ja mida tuli nende taaselustamisel silmas pidada?
Maalide lavastamine oli alguses üsna intuitiivne mõte: kuna Subbi on oma töödes komponeerinud detaile eri aegadest ja eri paikadest, hakkas mind huvitama, milline oleks kaadri atmosfäär siis, kui püüda kõik need elemendid reaalselt ühte ruumi tuua. Mis tunne oleks selles maalireaalsuses sees olla, milliseid uusi dimensioone see avaks. Ja milliste vahenditega panna maalireaalsus tööle filmireaalsuses.
Maalid valisin ise välja, lähtudes sellest, milliseid maale oli plaanis filmis näidata ning milliste maalide taaslavastamine oleks olnud sisuliselt teostatav. Nende keskkondade taasloomine koos kunstnik Kairi Mändla, rekvisiitor Karin Tetsmanni ja operaator Ants Martin Vahuriga oli üks huvitavamaid väljakutseid seda filmi tehes.
Taaslavastasime kaheksa Subbi maali ning tema Liivalaia tänava ateljee – rekvisiitide ja mööbliesemete hulk oli kirjeldamatult suur –, aga endalgi oli huvitav jälgida, kuidas mingid elemendid ja detailid – mõni toolidisain või lilleõis, millele varem ei osanud sellist kaalu anda – hakkasid korduma ka Subbi enda lapsepõlvefotodel ning noorpõlvemälestustes. Mõnes mõttes lõime 3D-versioonid Subbi enda mälestustest, kujutluspiltidest ning fantaasiatest.
Kuidas oli teil naisena suhestuda Subbi pilguga? Subbi naisaktid on kõik selgelt konstrueeritud mehelikku pilku (male gaze) silmas pidades...
Eks ma võin aimata, mida sa selle male gaze’i all silmas pead, aga see ei ole teema, mis mind kuidagi käima tõmbaks. Nii nagu ma ei oska ennast identifitseerida naisrežissöörina, vaid režissöörina, ning ma ei oska näha Subbit meeskunstnikuna, vaid kunstnikuna, ei näe ma neid akte vaadates male gaze’i ega erootikat, vaid akti kui sümbolit – täiuseihalust, igatsust, eemalolekut. Ja minu arvates on see lihtne, aga ilus.
/nginx/o/2021/03/16/13681761t1h9a43.jpg)
Filmis saame kuulda Subbi mõtet, et kunst ja elu võivad olla teineteise mudelid. Kuidas teie meelest on? Kuidas kunst ja elu teie jaoks teineteisesse suhtuvad?
Ma arvan, et kunsti on elust raske lahutada – see on sümbioos, mis teineteist toidab, ning üks ei saa läbi teiseta. Subbi on ise mingitel hetkedel ka väitnud, et ta vastupidi, lahutab kunsti elust, aga ma arvan, et siin on jutt elu eri aspektidest. Ta suutis oma kunsti lahutada ümbritsevast argimaailmast, aga mitte omaenda elust ja isikust. Tema enda elu ja isik olid tema maalides minu arvates sees nagu avatud raamat nendele, kes seda keelt lugeda mõistavad. Ja selles mõttes maalis ta terve elu ühte ja sedasama maali – maali igatsusest teistsuguse maailma järele.
Milline on kõige olulisem kogemus, mis te selle filmi tegemisest järgmiste juurde kaasa võtate?
Minu jaoks on portreefilmi tegemise puhul kõige huvitavam ja olulisem just portreteeritava isikliku narratiivi loomine.
Ma ei ole Olev Subbiga päriselus kunagi kohtunud, minu teadmised tema kohta pärinevad kahest kastitäiest arhiivimaterjalidest, paarist filmikatkendist ning tema maalidest. See kõik on ülimalt subjektiivne, aga selles narratiivis on mind Subbi puhul kõige enam köitnud järjekindel ja lakkamatu siseimpeeriumi loomine. Siseimpeeriumi, mida iseloomustab eemalolek, rahu, vaikus, ilu. Ilmselt on eskapism mulle endalegi kuidagi hingelähedane ja sümpaatne.
Mis järgmiseks plaanis?
Praegu tegelen lühidokumentaaliga Destudiost (Peeter Laurits & Herkki-Erich Merila), mis läheb mai lõpus nende retrospektiivnäitusele Fotografiskas. Suveks peaks valmima ka üks eksperimentaalsem dokumentaal Rail Balticu trassi läbikõndimisest – see valmib koostöös levila.ee portaaliga.
Ühel kevadisel hetkel läheb filmimisse ka muusikavideo Tõnu Kõrvitsa «You Are Light and Morning» plaadilt loole «Last Blues, to Be Read Some Day».
«Olev Subbi. Elu kuues peatükis»
Režissöör Marianne Kõrver
Operaatorid Jekaterina Abramova, Ants Martin Vahur, Marianne Kõrver
Kunstnik Kairi Mändla
Helilooja Lauri-Dag Tüür
Tekstide autorid Eero Epner ja Marianne Kõrver
Filmi teleesilinastus 18. märtsil kell 22.05 ETVs