Kuidas Eesti teadlased madallennult linde lugemas käisid

Kaur Maran
, toimetaja
Copy
Linnuvaatlejad Uku Paal ja Leho Luigujõe vaatluslennukiga, millega kogu Eesti rannikumeri läbi uuriti.
Linnuvaatlejad Uku Paal ja Leho Luigujõe vaatluslennukiga, millega kogu Eesti rannikumeri läbi uuriti. Foto: Erik Erikson

Eesti ranniku lähistel toimub miljonite lindude kogunemine. Kaldalt see kätte ei paista, niisiis tuleb lennata. Aga mitte eriti kõrgelt.

Kui inimene talvisel ajal rannikult merele vaatab, ei näe ta mõnest kilomeetrist eriti palju kaugemale. Nii võibki tunduda, et ega Hiiumaalt Ristna tipust lääne poole vaadates enne Rootsi rannikusaari kuigi palju elu veepinnal liigu. Vetevald paistab kauge ja suuresti lage. Ometigi toimub Eesti ranniku lähistel merel suur, miljonite lindude kogunemine. Õigemini tulevad Läänemerele ja Põhjamerele talvitama kogu Arktika veelinnud Arhangelskist Taimõrini.

Kui nad vaid teaksid, et linnu-uurijad nüüd omakorda neist üle lendama hakkavad ja neid lennukilt loendama hakkavad.

«Kuna Põhja-Jäämeri jäätub, tulevad nad kõik Läänemerele ja Põhjamerele kokku. Arktikas on nad pesitsusajal nii suurel alal laiali, et neid on üle lugeda väga raske. Õigemini seda ei saagi teha. Talvel on nad aga kõik siin koos,» kirjeldab talvisel ajal meie mere igatalvist saladust Maaülikooli ornitoloog Leho Luigujõe. Lennata, aga mitte eriti kõrgelt.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles