Stipendium – päästerõngas sportlasele

Stipendiumi saamine. Foto: graafika: Alari Paluots

See, mis rikkas nafta­riigis Norras keelatud, on vaesemas Eestis seadustega lubatud – jutt on sportlastele töötasu maksmisest stipendiumidena.

Olukord, kuhu jalgpallurid Raio Piiroja, Aleksandr Dmitrijev, Pavel Londak, Alo Bärengrub, Enar Jääger, Sander Post ja Joel Lindpere Norras mängides sattusid – nende mängijalepinguid uuritakse seoses võimaliku maksupettusega – on Eestis täiesti seaduslik.

See oli uudiseks «maksu­skandaali» tõttu hiljuti Eestit külastanud Norra ajakirjanikele, kes avastasid üllatusega, et väikeriigis, kus spordis puuduvad teleõiguste müügiga teenitavad hiigeltulud, on sportlaste tasustamine stipendiumide abil tippspordis ainus lahendus. Selleks, et igal juhul vältida kõrget sotsiaal- ja mõningatel juhtudel ka tulumaksu.

Samasugune süsteem oli aastaid kasutusel näitlejategi tasustamisel, kuid siin võttis riik lõpuks seisukoha, et regulaarseid esinemisi saab näitlejate puhul siiski tõlgendada palgatööna. Tippspordis on riigi ametlik seisukoht seesuguse rahastamise suhtes seni salliv.

«Kui seda võimalust poleks seadusega antud, oleks meil profivõistkonna asemel väljakul ainult harrastajad,» räägib Eesti edukaima pallivõistkonna, võrkpalliklubi Tallinna Selveri mänedžer Orm Naarits. «[Argo] Meresaar, [Kristjan] Õuekallas, [Martti] Keel – kõik nad mängiksid siis kuskil mujal.»

Tegelikult saavad pea kõik meie elukutselised sportlased tasustatud stipendiumide kaudu. See võimaldab hoida spordiklubide aasta eelarves kokku vanas rahas miljoneid kroone.

«Meie nelja miljoni kroonises eelarves võtaksid maksud kohe miljoni maha. See oleks suur kaotus, sest niikuinii käib kogu majandamine viimase piiri peal,» ütleb Naarits.

Kuulutused ajalehtedes

Maksu- ja tolliameti otseste maksude talituse juhataja Evelyn Liivamäe sõnul on Eestis võimalik profisportlastele stipendiume maksta siis, kui on täidetud 2000. aasta 20. juunis vastu võetud valitsus määruse tingimused.

Kriteeriumide täitmiseks peab stipendiumi maksja kuuluma tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute nimekirja. «Paljud spordiühingud sinna seetõttu kuuluda tahavadki,» ütleb Liivamägi.

Stipendiumi maksmiseks peavad olema täidetud mõningad formaalsused. Stipendiumi maksta sooviv MTÜ peab ajakirjanduses avaldama teate, kus teatab konkursist väljakuulutatavale stipendiumile ja palub saata kandideerimisavaldused.

«MTÜ oma liikmed (ehk juhtkond, asutajad, töötajad või MTÜ-le annetuse teinud isikud – toim) sellel konkursil osaleda ei tohi,» selgitab Liivamägi.

Nii näiteks kuulutas Selveri võrkpalliklubi majandav MTÜ Audentese Võrkpalliklubi tänavuse hooaja stipendiumikonkursi välja Eesti Päevalehes ilmunud kuulutuses. Üks Selveri tänavusi võtmemängijaid, lätlane Andrejs Baburovs niimoodi klubisse pääseski – esitas sellele konkursile avalduse.

Seda muidugi vaid formaalselt. Puhtalt selleks, et stipendiumi saamise kriteeriume täita. Tegelikult valisid klubi treenerid mehe varem välja.

Samamoodi õnnestub stipendiaatideks värvata teisigi peale sportlaste. Mitmes klubis ja spordialaliidus on stipendiaatidena kirjas treenerid ja muud asjamehed.

Et stipendiumide pealt sotsiaalmaksu tasuma ei pea, tekib siin uus probleem – sisuliselt eirab praegune süsteem profisportlaste sotsiaalseid garantiisid. Seetõttu hakkavad nad tulevikus saama minimaalset rahvapensioni.

Ülikooli või kaitseväkke

Probleemiks on ravikindlustus, mille klubid on teinekord lahendanud sportlasele eraldi tervisekindlustust sõlmides või siis vormistades sportlase mõne ülikooli hingekirja. Üliõpilase staatusega kaasneb automaatselt haigekassa garantii.

Nii on mitmed Tartu korvpallimeeskonna mängijad ametlikult üliõpilased. Üliõpilasena on sel põhjusel kirjas isegi võrkpallis tippspordis juba vanaks peetav 32-aastane Argo Meresaar.

Üliõpilase staatuse kõrval on sportlase jaoks teine päästerõngas kuulumine kaitseväe spordirühma. Seda võimalust on kasutanud mitmed Eesti tipud.

Kuid mõningatel juhtudel pole abi ka kaitseväelaseks vormistamisest. Näiteks sõudjast kahekordne olümpiamedalimees, nüüdne riigikogu liige Jüri Jaanson (46) poleks sportlasaastatel oma püsiva kuulmisprobleemi tõttu kaitseväelaseks kuidagi kvalifitseerunud.

Tartu Ülikooli Akadeemilise Spordiklubi juhatuse esimees Andres Liinat ütleb, et tegelikult tekitab selline olukord muret. «Stipendiumid jätavad sotsiaaltagatiste ja haigekassa küsimused sportlaste kohalt otsekui õhku rippuma,» lausub ta.

Selle poole pealt kiidab Liinat Eesti Olümpiakomiteed (EOK), kes võttis alates 2011. aasta jaanuarist olukorra leevendamiseks kasutusele eraldi sporditoetuste süsteemi. EOK jagab olümpiakandidaatidele igakuiseid toetusi, kust makstakse kõik vajalikud maksud.

«See on toetusleping, mida maksustatakse tulu- ja sotsiaalmaksuga. Sealt läheb oma osa pensioni esimesse sambasse ja nooremate toetusesaajate puhul kohustusliku maksena teisegi sambasse,» räägib EOK peasekretär Toomas Tõnise.

Tema sõnul oli toetuste süsteemi mõte luua sportlastele sotsiaalsed garantiid – haigekassa kindlustus ja pensionifond. Toetusleping kehtib vähemalt kaks aastat. Praegu kuulub sellesse nimekirja 26 olümpiakandidaati.

Võistkonnaalad on siin aga otsekui vaeslapse osas, sest neil on Eestis vähe lootust neid kriteeriume täita. Seetõttu peavad praegu tippspordis stipendiumina elatist saavad võistkonna­alade esindajad oma kaugemat tulevikku ise kindlustama.

«Kui mul oleks sportlasena valida, kas raha kohe kätte või siis mingi osa maksta pikas perspektiivis kuskile pensionisambasse, siis mina valiksin esimese variandi,» ütleb Selveri mänedžer Naarits. «Igaüks saab investeerimise asjus ise otsustada.»