Andres Herkel: milline on uue külma sõja lõppmäng?

Andres Herkel Foto: Konstantin Sednev

Kuraditosin aastat tagasi ilmus Edward Lucase raamat «Uus külm sõda», alapealkirjaga «Kremli sünge vari Venemaa ja Lääne vahel». Kui toona võis paista, et Lucas läheb liiga kaugele, siis täna pole enam kahtlust, et külm sõda oma uuel kujul on tagasi, kirjutab kolumnist Andres Herkel. 

Eksisid ka need, kes uskusid, et inimkonna ühine pandeemiamure siin midagi oluliselt muudab.

Jah, on silmapaistvaid ­erinevusi. Uut külma sõda eristavad varasemast täiesti teistsugused info- ja küberrünnakud ning avatud piirid. Kui vana külma sõja keskmes olid USA ja Nõukogude Liit, siis nüüd tõuseb peategelaseks Hiina. Vanas külmas sõjas oli Nõukogude Liidul hulk satelliite, aga nüüd on meil tegemist hulga iseseisvalt tegutsevate autoritaarsete üksustega: Hiina, Venemaa, Põhja-Korea, Iraan, Türgi jne.

Samuti pole piirid eri leeride vahel kaugeltki selged, näiteks üha autoritaarsem Türgi on NATO liige.

Siiski ei maksa analoogiat meie tulevikuvõimaluste vaatlemisel alahinnata. Esiteks on analoogia käepäraseim vahend tuleviku prognoosimisel ja teiseks pole inimloomus, hulkade psühholoogia ja riikide käitumine kuigi palju muutunud. Muutuvad vahendid, näiteks küberruum, aga ­mitte inimlikud nõrkused.

Kui Berliini müüri langemise järel loodeti üldist vabaduse ja demokraatia edenemist, siis tegelikkus pakub üha enam vastupidiseid näiteid. Pahatihti puudub inimestel ja ühiskondadel küpsus, et vabaduse tingimustes toimida, ning võimu haaranud