AK ⟩ Mihkel Kunnuse essee: uuspuritaanlik mõtlemine

Mihkel Kunnus. Foto: Sander Ilvest

Uuspuritaanluses võib näha instinktiivset ja kohmakat vastureaktsiooni olukorrale, kus traditsiooniliste sooturupiirangute kadumisest ja erakordsest e-vabadusest tulenev seksuaalse konkurentsi intensiivistumine on jõudnud talumispiirini, kirjutab semiootik ja kulturoloog Mihkel Kunnus.

Siinne lühike lugu on sündinud äratundmisest, et mõne viimase aasta jooksul on Eesti avalikkuses toimunud teatav diskursiivne nihe, avalikku arutellu on siginenud uusi teemasid ja murekohti, vastseid kujundeid ja argumente. Ei võta siin hinnata, kas see nihe on hea või halb, see võiks jääda igaühe isiklikuks otsuseks, küll tahaksin katsuda seda iseloomustada. Nimetan seda lihtsustuse hinnaga «uuspuritaanliku mõtlemise» esiletõusuks ja püüan selle mõningaid selgemaid suundumusi eritleda. Sealjuures soovin hoiduda minemast isiklikuks, st mu siht pole analüüsida kellegi seisukohti eraldi võetuna, vaid pigem kaardistada üldist trendi, mis minu hinnangul on silmanähtav, kuid seni mõtestamata.

Kõigepealt üks isiklik märkus. Mul on tunne, et praegu on kultuurilised muutused nii kiired, et isegi minu üsna nappi elukaarelõiku (39 aastat) mahub ühe pendlivõnke suunamuutus. Mind kummitab tunne, et minu teravam hilisnooruspõlv – pean silmas millenniumivahetusele järgnenud kümnendit – jääb aega, mida hakatakse mäletama kui skandaalselt vabameelset (suitsetati iga söögikoht siniseks, alkoholi müüdi ööpäev läbi, pubides ja ööklubides rüseleti puntras ja karjuti üksteisele näkku, nii et tatti pritsis jne). Romantilise sfääri põimituse uue tehnoloogiaga kaardistaks enda puhul järgmiselt: murdsin südame vast loodud rate.ee-s, aga Tinderi kontoni ei jõudnudki, abikaasa ja laste emaga kohtusin Genklubi suitsuruumis ning praegu seiran sooelusaginaid karske kodumõmmikuna antropoloogipilgul (muide ka selles, mil määral on sobilik avalikku sõnavõttu tuua sisse enda isikut, on selles ajavahemikus toimunud järsk muutus).