Praegune Covidi-pandeemia toob televaatajatele ning lehelugejatele koju kätte näited teadlaste ja perearstide tegevustest, ning me kõik saame küsida, kas nii on kohane või kuidas teisiti saaks parem.
Mõned näited: tippteadlaste rühm viib läbi reovee seireuuringut, et tuvastada ohtliku viiruse jälgi reovees; perearstid veavad näpuga järge tabelites ja helistavad inimestele, kutsudes neid vaktsineerima või tühistades varem kokkulepitud vaktsineerimisaegu. Mõlemad – teadlased ja perearstid – on oma eriala tippeksperdid. Nende koolitamiseks kulub riiklikult korraldatud asutustes aastaid: oma teadussuunda vedaval doktorikraadiga teadlasel kulub selleks ülikooliõpinguid minimaalselt 3 + 2 + 4 = 9 aastat (bakalaureus-, magistri- ja doktoriõpe), misjärel temast saab alles õpipoiss (järeldoktor). Perearsti koolitatakse ligi sama kaua. Kas ühiskonnana on meil tõesti nii palju rikkust, et teha teadlastest teenuslabor (laborantide väljaõpe on hulga lühem kui teadlaste oma) ning arstidest telefonikeskjaam (sama)? Pealegi, kogenud laborant ning kogenud korraldaja teevad vastavaid töid palju paremini.
:format(webp)/nginx/o/2021/03/30/13704573t1hc809.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/03/30/13704573t1hc809.jpg)