Jaanus Kangur: miks ma ei ole aktivist

Jaanus Kangur. Foto: Erakogu

• Aktivismi edu seisneb väga lihtsates ja selgetes vastustes
• Õigupoolest võideldakse eilsete probleemidega
• Aktivistide retoorika ei erine oluliselt äärmuslaste omast

Aktivism näib lühinägelik, kirjutab taastava õiguse ekspert Jaanus Kangur.

Kui kõrvale jätta näiteks allkiri Kivi-Vigala kaupluse säilimise toetuseks ja veel paar sarnast apellatsiooni, siis olen sotsiaalselt väga väheaktiivne. Tõeline kodanikupassivist. Isegi Balti ketis ei käinud. Natuke piinlik on, sest olen ju olemuselt patrioot. Ja üldse, mulle tegelikult aktivistid meeldivad.

Esmalt on aktivism minu maailmapildi jaoks liialt mustvalge. Greta Thunberg on öelnud, et talle heidetakse ette mustvalget käsitlust, ning ta vastab, et tegelikult ongi maailm mustvalge. Ja peabki olema. Vähemalt aktivisti maailm. Pole mõtet üksi aktivist olla, isegi püha Franciscus kogus enda ümber terve ordu. Aktivismi edu seisneb just väga lihtsates ja selgetes vastustes küsimustele, milles on probleem ja milline on lahendus ning kes on hea ja kes halb.

Viimasega on mul iseäranis probleeme. Elu- ja töökogemus on viinud mind kokku kõiksugu inimestega akadeemikutest sarimõrvariteni. Minu kogemuse kohaselt on inimese olemuse peamine karakteristik vastuolulisus. Head teevad halba ja halvad head. Aktivistid võivad panna põlema tänavale pargitud üksikema auto ja minister võib püüda päästa haavatud politseiniku elu. Inimesed pole head ega halvad, ja vähe sellest – isegi loodus pole hea. Ega ka halb. Inimesed on inimesed ja loodus on loodus, oma hea ja halvaga, oma ilu ja inetusega. Kellegi lõplikult (olgu või loodus) heaks või halvaks määramine eeldab Jumala positsiooni. Mina ei julge seda endale võtta.

Mulle tundub, et ükski põlvkond pole rahul sellega, mida nende esivanemad neile on raske töö ja vaevaga püüdnud saavutada.

Teiseks on aktivism väga lühinägelik. Mulle tundub, et ükski põlvkond pole rahul sellega, mida nende esivanemad neile on raske töö ja vaevaga püüdnud saavutada. Paljud veel mäletavad, kui suurt kollektiivset uhkust me tundsime soode ja rabade kuivendamise pärast, kuidas loodus sai alistatud inimese tahtele, kuid nüüd püüame uuesti rajada märgalasid, taastada aasu, laasi ja rabasid.

Mis annab meile aluse uskuda, et see, mille eest täna võitleme, on homme veel väärtuslik? Õigupoolest võitleme eilsete probleemidega ning samal ajal tekitame uusi juurde. Ühismeedias ringlev prügikoristuskampaania toodab samal ajal terve hulga digiprügi, aga kuna see on silma eest ära, siis sellega tegelevad need, kes tulevad pärast meid. Ilmselt peavad nemad ka kunagi meie au ja uhkusega kosmosesse saadetud satelliite koristama. Kosmos on juba ohtlikult prügi täis ja lahendus ei ole Marsile kolimine.

Ma saan muidugi aru, et säärane mõtisklus ei ole mõnele ainult arusaamatu või rumal, vaid lausa ohtlik. Kahetsusväärselt peab tõdema, et aktivism ei ole enam Fransiscuse aegne leebe loomadele ja lilledele jutluse pidamine, see on sõda. Kui vaadata aktivistide retoorikat, siis ei erine see kuigi palju poliitiliste äärmuslaste omast, enamasti nende omast, keda aktivistid kõige enam põlgavad. Laura Laasi sarjas Facebookis valgeid eesti mehi, kes ei mõista ega toeta Greta Thunbergi, ning deklareeris sõjakalt: «Parketikõlbulikkuse aeg on ümber.» Kujutan ette, kui hästi sobiks need sõnad ka näiteks Ruuben Kaalepi suhu Sinise Äratuse koosolekul, kus kõneldakse sellest, et keskkonnakatastroof on globalistide vandenõu. Mina eelistan teistsugust esteetikat ja etiketti. Midagi säärast, mida Kakuzo Okakura nimetas teeismiks. Ta kirjeldas, kuidas Jaapani delikaatne, minimalistlik ja tagasihoidlik esteetika esineb teekultuuri kõigis väljendustes ning selle võtab kokku tema hinnang teele: «See on tarkade, vaikijate ja tasakaalukate, tundlike ja kannatlike jook – nende inimeste jook, kes vaikselt enese üle muigavad ning kes suudavad suhtuda elu kitsaskohtadesse naeratava irooniaga.» Ehk leidub sellistele ka üks nurgake üldiselt üha aktiivsemaks muutuvas maailmas.