• Esmaklassiline näitleja – prima inter pares!
  • Suured ja väiksed, ammused ja hiljutised rollid

Priima! Ita Ever väljendab nõnda tihtipeale oma imetlust ja tunnustust. Täna kaunistagem Itat ennast sellesama sõnaga, mis tähendab ju mitte midagi vähemat kui esmaklassilist – Ita Ever, prima inter pares (ladina k esimene võrdsete hulgas).

Ita Ever on mänginud teenijannasid ja kuningannasid, mehi, lapsi, loomi, asju, nõidu, sama näidendi erinevates lavastustes erinevaid tegelasi, igihaljast klassikat ja ühe-lavastuse-dramaturgiat, suuri peaosi ja sõnatuid massistseenitegelasi. Teatrilaval saab suunata punktvalguse mõnele üksikasjale, nõnda et see kasvab kujundiks, mis iseloomustab kuidagi ka tervikut. Püüdkemgi siis sünnipäevapidulikku valgusvihku sellest küllusest mõned suured ja väiksed, ammused ja hiljutised rollid.

***

Lea Tormis: «Nii vähe on praeguses elus asju, mis on kindlad. Nagu Tammsaarel üks Mauruse kooli õpetajatest küsib: mis see on, mis oli, on ja jääb (peale jumala). Raske öelda, kuidas sellega praegu on. Aga mingi kindlustunne tekib, kui on keegi, kellest sa tead, et tema on seal, on kohal, püsib. Aga mitte tardumise mõttes. Vaid et see ongi tema koht ja tema paik, tema väärtustab seda kohta ja see koht väärtustab teda. Stagneerumise puhul teda ei märgataks, ainuüksi pikal eal ei oleks seda tähendust.

Ühe teatri truudus? Truudus on üldse nii harva esinev nähtus ja uuematel aegadel võib-olla veel eriti, et see on juba väärtus iseenesest. Ita seostub Draamateatriga ja Draamateater seostub temaga, ta kehastab aja ja teatri muutumist ja ühtlasi eneseks jäämist. Sõltub ka näitleja oleku intensiivsusest, temperamendist, enesekehtestamise jõust ja tahtest, kas temast saab teatri sümbol. Itast on saanud.

Aga asi, mis ei sõltu kuidagi inimese tahtest, on lavasarm. Astud lavale – ja publik jääb sind vaatama. Ital on see olnud olemas algusest peale. Ta oli ja on ilus naine, aga asi ei ole selles. See on ebamäärane X, mida ei saa sõnastada ja mis lihtsalt on sulle antud või ei. Itale on antud. Ja see ei kao ka siis, kui laval on oldud 70 aastat.»

«Truudus». Raamatus «Lava on elu», SE&JS, 2021

Suzanne. Beaumarchais’ «Figaro pulm ehk Pöörane päev». Lavastajad Ossip Abdulov, Boriss Dokutovitš. GITISe diplomilavastus, 1953. Lõbusalt ja kergelt teostas Ever Suzanne’i osa. Oma vaenlase vastu oli tema Suzanne salvavalt terav ja kogu aja valvas, armsama Figaro vastu kelmikalt ülemeelik, krahvinnale osav ja leidlik abiline, rohkem sõbranna kui teenija. Kogu aja oli ta liikuv ja löögivalmis, tuues endaga alati lavale kaasa toreda komöödialiku õhkkonna. Huko Lumet, «Kangelaseks on rahvas», Sirp ja Vasar, 9. oktoober 1953.
Suzanne. Beaumarchais’ «Figaro pulm ehk Pöörane päev». Lavastajad Ossip Abdulov, Boriss Dokutovitš. GITISe diplomilavastus, 1953. Lõbusalt ja kergelt teostas Ever Suzanne’i osa. Oma vaenlase vastu oli tema Suzanne salvavalt terav ja kogu aja valvas, armsama Figaro vastu kelmikalt ülemeelik, krahvinnale osav ja leidlik abiline, rohkem sõbranna kui teenija. Kogu aja oli ta liikuv ja löögivalmis, tuues endaga alati lavale kaasa toreda komöödialiku õhkkonna. Huko Lumet, «Kangelaseks on rahvas», Sirp ja Vasar, 9. oktoober 1953. Foto: Eesti Draamateater
Nadežda. Aleksei Arbuzov, «Majake äärelinnas». Lavastaja Kaljo Kiisk. 1955. «Kõige meeldejäävama, nüansirikkama kuju õdede hulgas loob Ita Ever Nadeždana. Everi Nadja on noor, unistav, endassetõmbunud tüdruk. Näitleja rõhutab algusest peale neid jooni, mis viivad andja aktiivsete võitlejate ridadesse: tahtejõudu ja sihikindlust. Seetõttu vaataja usub Nadjat ja elab kaasa tema saatusele. Kohati, näiteks venna surmateate toomisel (II vaatuses) ja tema ning Šeremeti stseeni esimesel poolel IV vaatuses saavutab Everi mäng suure haavuse.» Ardi Liives, «Majake äärelinnas». Õhtuleht, 30. mai 1955.
Nadežda. Aleksei Arbuzov, «Majake äärelinnas». Lavastaja Kaljo Kiisk. 1955. «Kõige meeldejäävama, nüansirikkama kuju õdede hulgas loob Ita Ever Nadeždana. Everi Nadja on noor, unistav, endassetõmbunud tüdruk. Näitleja rõhutab algusest peale neid jooni, mis viivad andja aktiivsete võitlejate ridadesse: tahtejõudu ja sihikindlust. Seetõttu vaataja usub Nadjat ja elab kaasa tema saatusele. Kohati, näiteks venna surmateate toomisel (II vaatuses) ja tema ning Šeremeti stseeni esimesel poolel IV vaatuses saavutab Everi mäng suure haavuse.» Ardi Liives, «Majake äärelinnas». Õhtuleht, 30. mai 1955. Foto: Eesti Draamateater
Kattrin. Bertolt Brecht, «Ema Courage ja tema lapsed». Lavastaja Ilmar Tammur. 1962 «Ta elab läbi kahte hirmu: enda pärast ja Halle linna pärast. Võitjaks jääb viimane. Ita Everi Kattrinis on see kahe hirmu duell tihe, pingeline, vapustav. Kogu lava on teda täis. Kui keegi kirjutab aastate pärast Ita Everist monograafiat, siis ta ei pääse mööda Kattrini surmastseenist. Karin Kask, «Teise eluga etendus» Teatrimärkmeid 1961–62.
Kattrin. Bertolt Brecht, «Ema Courage ja tema lapsed». Lavastaja Ilmar Tammur. 1962 «Ta elab läbi kahte hirmu: enda pärast ja Halle linna pärast. Võitjaks jääb viimane. Ita Everi Kattrinis on see kahe hirmu duell tihe, pingeline, vapustav. Kogu lava on teda täis. Kui keegi kirjutab aastate pärast Ita Everist monograafiat, siis ta ei pääse mööda Kattrini surmastseenist. Karin Kask, «Teise eluga etendus» Teatrimärkmeid 1961–62. Foto: Gunnar Vaidla
Karin. Anton Hansen Tammsaare ja Andres Särevi «Pankrot». 1964. Kõige huvitavam osatäitmine lavastuses kuulub Ita Everile. Tema Karin kerkib meie ette elulise karakterina, tema impulsiivne iseloom ja sellest tulenevad järsud ning vastandlikud otsused on esitatud suure veenvusega. Selgelt tajume me Karini armastust Indreku vastu ja kodanliku seltskonna ahvatlevat ning hukutavat mõju, mis pidevalt õõnestab tema armastust. Kui kahes esimeses pildis püüame kinni Karini sõnades ja intonatsioonis küllalt ägedat protestitooni Köögertalide ja Itamite maailma vastu, siis 3. pildis näeme juba Karini teist külge – püüdu olla igal sammul selle seltskonnaga võrdne: ja nii ta siis pirtsutab, edvistab ja flirdib teistega võidu Itamite salongis. Jõuliselt tuleb Ita Everil välja pihtimisstseeni lõpp 6. pildis, haarav on ta monoloog õnnest viimases vaatuses. Süvendamist vajaks veel 8. pildi lõpp. Saatuslik küsimus «Keda sa nüüd tapma lähed?» ei kõla veel kõige täpsema intonatsiooniga. Oskar Kruus, «Tammsaare võimaldaks rohkem». Sirp ja Vasar 28. veebruar 1964.
Karin. Anton Hansen Tammsaare ja Andres Särevi «Pankrot». 1964. Kõige huvitavam osatäitmine lavastuses kuulub Ita Everile. Tema Karin kerkib meie ette elulise karakterina, tema impulsiivne iseloom ja sellest tulenevad järsud ning vastandlikud otsused on esitatud suure veenvusega. Selgelt tajume me Karini armastust Indreku vastu ja kodanliku seltskonna ahvatlevat ning hukutavat mõju, mis pidevalt õõnestab tema armastust. Kui kahes esimeses pildis püüame kinni Karini sõnades ja intonatsioonis küllalt ägedat protestitooni Köögertalide ja Itamite maailma vastu, siis 3. pildis näeme juba Karini teist külge – püüdu olla igal sammul selle seltskonnaga võrdne: ja nii ta siis pirtsutab, edvistab ja flirdib teistega võidu Itamite salongis. Jõuliselt tuleb Ita Everil välja pihtimisstseeni lõpp 6. pildis, haarav on ta monoloog õnnest viimases vaatuses. Süvendamist vajaks veel 8. pildi lõpp. Saatuslik küsimus «Keda sa nüüd tapma lähed?» ei kõla veel kõige täpsema intonatsiooniga. Oskar Kruus, «Tammsaare võimaldaks rohkem». Sirp ja Vasar 28. veebruar 1964. Foto: Eesti Draamateater
Anna Petrovna. Anton Tšehhov, «Ivanov». Lavastaja Maria Knebel.1971. Muidugi, Ants Eskola säilitab kõik ajaloolise ivaanovluse ja konkreetse kangelase subjektiivse süü tunnused. Ta pole suuteline tegudeks, ta on irdunud elust, teda on vallanud apaatia ja laiskus. Tahtmatult valmistab ta sügavaid piinu oma naisele Sarrale, kiirendades isegi tema surma. (Ita Ever mängib Sarrat vaimustava täiuslikkusega. Siin ühendub haarav emotsionaalsus ja siirus vormi ning stiili täpsusega.) Vello Kõllu, «Kaasaegne ja mõtteküllane». Rahva Hääl, 13. märts 1971.
Anna Petrovna. Anton Tšehhov, «Ivanov». Lavastaja Maria Knebel.1971. Muidugi, Ants Eskola säilitab kõik ajaloolise ivaanovluse ja konkreetse kangelase subjektiivse süü tunnused. Ta pole suuteline tegudeks, ta on irdunud elust, teda on vallanud apaatia ja laiskus. Tahtmatult valmistab ta sügavaid piinu oma naisele Sarrale, kiirendades isegi tema surma. (Ita Ever mängib Sarrat vaimustava täiuslikkusega. Siin ühendub haarav emotsionaalsus ja siirus vormi ning stiili täpsusega.) Vello Kõllu, «Kaasaegne ja mõtteküllane». Rahva Hääl, 13. märts 1971. Foto: Eesti Draamateater
Izolda. Kazys Saja, «Pühajärv». Lavastaja Grigori Kromanov. 1971. Kuid tervikuna kujuneb lavastuse esimene vaatus Ita Everi võidukäiguks Izolda osas, kelles vigastatud ja surnud puude motiiv rabava jõuga välja mängitakse. Lohvakas kõnnak, mis aeg-ajalt paisub totravõitu rabelemiseks, räpakas žest, karakteerne füüsiline joonis ühenduses intonatsiooni küündivusega laia suuga lõhverdamisest ja kriiskamisest anuva hädaldamise ja haiglase oigamiseni teksti esitamisel annavad ühtekokku kunstilise täistabamuse ehtsa karakteri kujul. [---] Teises vaatuses tõmbab näidendi autor ise väljenduslikku lopsakust koomale, et tekkinud kollisiooni süveneda. Etenduslikku värvikust annab ka teisele vaatusele Ita Everi Izolda oma lärmakate meeldida tahtmiste ja lapsikute kuulekuspuhangutega. Valdeko Tobro, ««Pühajärv» Draamateatris». Sirp ja Vasar, 14. mai 1971.
Izolda. Kazys Saja, «Pühajärv». Lavastaja Grigori Kromanov. 1971. Kuid tervikuna kujuneb lavastuse esimene vaatus Ita Everi võidukäiguks Izolda osas, kelles vigastatud ja surnud puude motiiv rabava jõuga välja mängitakse. Lohvakas kõnnak, mis aeg-ajalt paisub totravõitu rabelemiseks, räpakas žest, karakteerne füüsiline joonis ühenduses intonatsiooni küündivusega laia suuga lõhverdamisest ja kriiskamisest anuva hädaldamise ja haiglase oigamiseni teksti esitamisel annavad ühtekokku kunstilise täistabamuse ehtsa karakteri kujul. [---] Teises vaatuses tõmbab näidendi autor ise väljenduslikku lopsakust koomale, et tekkinud kollisiooni süveneda. Etenduslikku värvikust annab ka teisele vaatusele Ita Everi Izolda oma lärmakate meeldida tahtmiste ja lapsikute kuulekuspuhangutega. Valdeko Tobro, ««Pühajärv» Draamateatris». Sirp ja Vasar, 14. mai 1971. Foto: Eesti Draamateater
Marie. Hermann Bahr, «Mees, naine ja kontsert». Lavastaja Voldemar Panso. 1972 «Väga kaua püsis laval 1970-ndate alguses tehtud Bahri «Mees, naine ja kontsert,» milles Ita (Panso abiga) tõestas, et ta võib anda rolli pooltoonide, väga peene huumori ja peente värvidega. Tema Marie oli tõesti tark, peen naine, ja selle osa puhul ilmnes omadus, mis eesti näitlejal sageli puudu on – eriline «kerge hingamine». Rollis oli ka nukralt-mõtlikke nüansse, aga puudus raskuse vaim. Ja säilis särav koomika.» Lea Tormis, «Midagi Ita Everist». Teater. Muusika. Kino 4, 1991.
Marie. Hermann Bahr, «Mees, naine ja kontsert». Lavastaja Voldemar Panso. 1972 «Väga kaua püsis laval 1970-ndate alguses tehtud Bahri «Mees, naine ja kontsert,» milles Ita (Panso abiga) tõestas, et ta võib anda rolli pooltoonide, väga peene huumori ja peente värvidega. Tema Marie oli tõesti tark, peen naine, ja selle osa puhul ilmnes omadus, mis eesti näitlejal sageli puudu on – eriline «kerge hingamine». Rollis oli ka nukralt-mõtlikke nüansse, aga puudus raskuse vaim. Ja säilis särav koomika.» Lea Tormis, «Midagi Ita Everist». Teater. Muusika. Kino 4, 1991. Foto: Eesti Draamateater
Miili. Mats Traat, Voldemar Panso, «Tants aurukatla umber». 1973. Küsisin kord proovisaalis «Aurukatla» proovil, kui ta vanatüdrukust Miilile hakkasid siginema kummalised toonivõnked, kui silm muutus teiseks ja üks käsi hakkas laual ja kintsul harkis-sõrmi kummalisi saatežeste tegema, mis siginesid vist ootamatult talle endalegi. Jah, küsisin siis, et kuidas tal roll sünnib. Ei Ita osanud vastata midagi peen-analüüsivat. Ütles, et näen teda, aga kõnnib ees ja eest, siis kõnnib kõrval, ükspäev võtame teineteisel käe alt kinni ja varsti oleme üks. Täitsa näitleja jutt! Voldemar Panso, «Portreed minus ja minu ümber». 1975.
Miili. Mats Traat, Voldemar Panso, «Tants aurukatla umber». 1973. Küsisin kord proovisaalis «Aurukatla» proovil, kui ta vanatüdrukust Miilile hakkasid siginema kummalised toonivõnked, kui silm muutus teiseks ja üks käsi hakkas laual ja kintsul harkis-sõrmi kummalisi saatežeste tegema, mis siginesid vist ootamatult talle endalegi. Jah, küsisin siis, et kuidas tal roll sünnib. Ei Ita osanud vastata midagi peen-analüüsivat. Ütles, et näen teda, aga kõnnib ees ja eest, siis kõnnib kõrval, ükspäev võtame teineteisel käe alt kinni ja varsti oleme üks. Täitsa näitleja jutt! Voldemar Panso, «Portreed minus ja minu ümber». 1975. Foto: Eesti Draamateater
Maša. Anton Tšehhov, «Kolm õde». Lavastaja Adolf Šapiro. 1973. Veršininisse klammerdunud Maša ookeanitäis nuttu – seda pean oma viimaste aastate suurimaks teatrielamuseks. Kui palju oleme näinud naisnäitlejate lahjat nuttu ning odavaid pisaraid. Ja äkki selline endaandmine nagu Everi Maša! Selleks on lihtne retsept: hõõguv kaos, täpne tehnika, julgus, talent, töö ja muusade poolehoid. Voldemar Panso, «Portreed minus ja minu ümber». Eesti Raamat, 1975, lk. 242–243.
Maša. Anton Tšehhov, «Kolm õde». Lavastaja Adolf Šapiro. 1973. Veršininisse klammerdunud Maša ookeanitäis nuttu – seda pean oma viimaste aastate suurimaks teatrielamuseks. Kui palju oleme näinud naisnäitlejate lahjat nuttu ning odavaid pisaraid. Ja äkki selline endaandmine nagu Everi Maša! Selleks on lihtne retsept: hõõguv kaos, täpne tehnika, julgus, talent, töö ja muusade poolehoid. Voldemar Panso, «Portreed minus ja minu ümber». Eesti Raamat, 1975, lk. 242–243. Foto: Eesti Draamateater
Maša. Anton Tšehhov, «Kolm õde». Lavastaja Adolf Šapiro. 1973.
Maša. Anton Tšehhov, «Kolm õde». Lavastaja Adolf Šapiro. 1973. Foto: Eesti Draamateater
Melania. Maksim Gorki «Päikese lapsed». Lavastaja Merle Karusoo. 1976. Everi rolliks on Melania, kaupmehelesk. Armutult groteskne osalahendus. Sõrmed sõrmustest rasked, aeglustatud kõnnak ja kõnerütm, ehmatavalt madal hääl. Mäletan Melania intonatsioone, ta kirglist armastusavaldust Protassovile (Aksel Orav): «Ehita omale laboratoorium, ehita torn!» Melania valab suuri pisaraid. Saal naerab. Olen neljateist-aastane, rohkem aldis nutma kui naerma. Mind vaimustab ses lavastuses absoluutselt kõik. [---] Melania anub armastust, ägab oma harimatuse pärast, valmis Protassovile kõike andma, mitte ainult rahapungast, hinge tagant ka. Natuke kõhe, aga liigutav. Ehe, aga liialdatud. Pille-Riin Purje, «Hetki Ita Everi loomisloost». Raamatus «Lava on elu», 2021.
Melania. Maksim Gorki «Päikese lapsed». Lavastaja Merle Karusoo. 1976. Everi rolliks on Melania, kaupmehelesk. Armutult groteskne osalahendus. Sõrmed sõrmustest rasked, aeglustatud kõnnak ja kõnerütm, ehmatavalt madal hääl. Mäletan Melania intonatsioone, ta kirglist armastusavaldust Protassovile (Aksel Orav): «Ehita omale laboratoorium, ehita torn!» Melania valab suuri pisaraid. Saal naerab. Olen neljateist-aastane, rohkem aldis nutma kui naerma. Mind vaimustab ses lavastuses absoluutselt kõik. [---] Melania anub armastust, ägab oma harimatuse pärast, valmis Protassovile kõike andma, mitte ainult rahapungast, hinge tagant ka. Natuke kõhe, aga liigutav. Ehe, aga liialdatud. Pille-Riin Purje, «Hetki Ita Everi loomisloost». Raamatus «Lava on elu», 2021. Foto: Eesti Draamateater
Luša. Maksim Gorki «Päikese lapsed». Lavastaja Uku Uusberg. 2019. EMTA Lavakunstikooli 29. lennu bakalaureuselavastus. ...Nelikümmend kolm aastat hiljem, Uku Uusbergi lavastuses «Päikese lapsed» (2019), ilmub Ita Ever 29. lennu lavakatudengite keskele. Kentsakas nähtus on tema toatüdruk Luša. Eatu olend, plikake ja mutike. Justkui kohtlane, aga isemoodi salalik; härraseid põlastav, aga lapsikult uudishimulik. Teda jälgides hakkab peaaegu õudne. Kui Luša hoiab käes kirvest, uurib edvistades oma peegelpilti kirveteralt, viirastub Dostojevski maailm. Pille-Riin Purje «Hetki Ita Everi loomisloost». Raamatus «Lava on elu», 2021.
Luša. Maksim Gorki «Päikese lapsed». Lavastaja Uku Uusberg. 2019. EMTA Lavakunstikooli 29. lennu bakalaureuselavastus. ...Nelikümmend kolm aastat hiljem, Uku Uusbergi lavastuses «Päikese lapsed» (2019), ilmub Ita Ever 29. lennu lavakatudengite keskele. Kentsakas nähtus on tema toatüdruk Luša. Eatu olend, plikake ja mutike. Justkui kohtlane, aga isemoodi salalik; härraseid põlastav, aga lapsikult uudishimulik. Teda jälgides hakkab peaaegu õudne. Kui Luša hoiab käes kirvest, uurib edvistades oma peegelpilti kirveteralt, viirastub Dostojevski maailm. Pille-Riin Purje «Hetki Ita Everi loomisloost». Raamatus «Lava on elu», 2021. Foto: Eesti Draamateater
Polkovniku lesk. Juhan Smuul «Polkovniku lesk ehk Arstid ei tea midagi». Lavastaja Mikk Mikiver. 1982. Ever särab siin kui suurepärane, meisterlik estraadinäitleja: kas üldse kellelgi (kui, siis ehk Jüri Järvetil Ajaloolise Tõena) on õnnestunud Smuuli teksti iselaadset vaimukust sel määral saali viia? Naljakas on siin kõik: see, kuidas Lesk tuimast sanitarist räägib, kuidas ta kaaskondseid solvab ja kuidas lõpuks lavalt ära minna ei taha. Isegi sadism Lese käitumises maheneb naljakaks. Mida rohkem saal naerab, seda enam näitleja süttib ja vastupidi. Maris Balbat, «Taassünd? Seda mitte». Teater. Muusika. Kino 3, 1982.
Polkovniku lesk. Juhan Smuul «Polkovniku lesk ehk Arstid ei tea midagi». Lavastaja Mikk Mikiver. 1982. Ever särab siin kui suurepärane, meisterlik estraadinäitleja: kas üldse kellelgi (kui, siis ehk Jüri Järvetil Ajaloolise Tõena) on õnnestunud Smuuli teksti iselaadset vaimukust sel määral saali viia? Naljakas on siin kõik: see, kuidas Lesk tuimast sanitarist räägib, kuidas ta kaaskondseid solvab ja kuidas lõpuks lavalt ära minna ei taha. Isegi sadism Lese käitumises maheneb naljakaks. Mida rohkem saal naerab, seda enam näitleja süttib ja vastupidi. Maris Balbat, «Taassünd? Seda mitte». Teater. Muusika. Kino 3, 1982. Foto: Eesti Draamateater
Ema. Jaan Kruusvall, «Pilvede värvid». Lavastaja Mikk Mikiver. 1983. Oli 1983. aasta ja veel pikka aega käis «Pilvedega» kaasas küsimus – kas ikka tohib? Tulemusena: üks kõige pikemalt kestnud ja mõjunud lavastusi. Kuivõrd suur on Ita võime ja soov end lahti, end uueks mängida! Kuidas ta oskas rahva valu endasse koondada ja ülima lakoonilisusega väljendada. Ita Ever on tõestanud, et tal on tegelikult olemas peaaegu kõik vahendid, mida näitleja vajab: peenus ja robustsus, erksa psühholoogilise eritlemise oskus, aga ka grotesk ja väline teatraalsus. Ka kodanikutunne ja mingi oma sõnum. Kuigi Ita on see läbi-lõhki näitlejatüüp, kes ei pea tingimata mingit oma sõnumit saali mängima. Pigem ikka mängib kuju ja kuju kaudu tuleb sõnum. Aga «Pilvede värvides» oli küll see isiklik sõnum ka kõvasti kaasas. Ita pidas lavastuse kinnise stiili hirmus hästi lõpuni vastu ja see üks karjatus, plahvatus, mõjus siis tõesti. Lea Tormis, «Midagi Ita Everist». Teater. Muusika. Kino 4, 1991.
Ema. Jaan Kruusvall, «Pilvede värvid». Lavastaja Mikk Mikiver. 1983. Oli 1983. aasta ja veel pikka aega käis «Pilvedega» kaasas küsimus – kas ikka tohib? Tulemusena: üks kõige pikemalt kestnud ja mõjunud lavastusi. Kuivõrd suur on Ita võime ja soov end lahti, end uueks mängida! Kuidas ta oskas rahva valu endasse koondada ja ülima lakoonilisusega väljendada. Ita Ever on tõestanud, et tal on tegelikult olemas peaaegu kõik vahendid, mida näitleja vajab: peenus ja robustsus, erksa psühholoogilise eritlemise oskus, aga ka grotesk ja väline teatraalsus. Ka kodanikutunne ja mingi oma sõnum. Kuigi Ita on see läbi-lõhki näitlejatüüp, kes ei pea tingimata mingit oma sõnumit saali mängima. Pigem ikka mängib kuju ja kuju kaudu tuleb sõnum. Aga «Pilvede värvides» oli küll see isiklik sõnum ka kõvasti kaasas. Ita pidas lavastuse kinnise stiili hirmus hästi lõpuni vastu ja see üks karjatus, plahvatus, mõjus siis tõesti. Lea Tormis, «Midagi Ita Everist». Teater. Muusika. Kino 4, 1991. Foto: Eesti Draamateater
Ema. Jaan Kruusvall, «Pilvede värvid». Lavastaja Mikk Mikiver. 1983.  
Ema. Jaan Kruusvall, «Pilvede värvid». Lavastaja Mikk Mikiver. 1983.  Foto: Eesti Draamateater
Frank J. Harder (alias Marie Louise). Jean-Jacques Bricaire, Maurice Lasaygues «Silme ees läheb». 1990. Kolonel: See on tohutu nali, Albert. Elu ongi üks suur nali. Vaata mind hoolega. Silmitse teraselt. Sori oma mälus. Sa tunned mu lõpuks ära. Kas sa pole kunagi transseksuaalidest kuulnud? Inimestest, kes teevad läbi soovahetusoperatsiooni. Meestest, kellest saavad naised ja naistest, kellest saavad mehed. Albert: Marie-Louise? Kolonel. Aga muidugi! «Silme eest läheb mustaks» tekstist.
Frank J. Harder (alias Marie Louise). Jean-Jacques Bricaire, Maurice Lasaygues «Silme ees läheb». 1990. Kolonel: See on tohutu nali, Albert. Elu ongi üks suur nali. Vaata mind hoolega. Silmitse teraselt. Sori oma mälus. Sa tunned mu lõpuks ära. Kas sa pole kunagi transseksuaalidest kuulnud? Inimestest, kes teevad läbi soovahetusoperatsiooni. Meestest, kellest saavad naised ja naistest, kellest saavad mehed. Albert: Marie-Louise? Kolonel. Aga muidugi! «Silme eest läheb mustaks» tekstist. Foto: Eesti Draamateater
Vana Teepakk. David Wood «Piparkoogimehike». Lavastaja Ivo Eensalu. 1991. Lisab aastaid sinu eale. Kõhtu aga Ravi mustikaga, Kummeliga igal juhul. Toob tagasi nooruse. Aitab sind ka surma puhul. Vana Teepaki tekst «Piparkoogimehikeses».
Vana Teepakk. David Wood «Piparkoogimehike». Lavastaja Ivo Eensalu. 1991. Lisab aastaid sinu eale. Kõhtu aga Ravi mustikaga, Kummeliga igal juhul. Toob tagasi nooruse. Aitab sind ka surma puhul. Vana Teepaki tekst «Piparkoogimehikeses». Foto: Eesti Draamateater
Zinaida Savvišna. Anton Tšehhov «Ivanov». Lavastaja Elmo Nüganen. 1992 Zinaida Savvišna Lebedeva on ihne, range, rikas, heast elust laiskunud vene naine. Talle meeldib klatšida, lobiseda tühjast-tähjast ning diivanil mugavasti seltskonnas istuda. Margus Alver. «Vene klassika Eesti Draamateatris». Meie Meel nr. 19/20 4. märts 1992.
Zinaida Savvišna. Anton Tšehhov «Ivanov». Lavastaja Elmo Nüganen. 1992 Zinaida Savvišna Lebedeva on ihne, range, rikas, heast elust laiskunud vene naine. Talle meeldib klatšida, lobiseda tühjast-tähjast ning diivanil mugavasti seltskonnas istuda. Margus Alver. «Vene klassika Eesti Draamateatris». Meie Meel nr. 19/20 4. märts 1992. Foto: Eesti Draamateater
Mary. Eugene O’Neill. «Pikk päevatee kaob öösse». Lavastaja Mikk Mikiver. 1994. Ita Ever: «Käisime «Pika päevateega» Rootsis. Käbi Laretei tuli lava taha ja kiitis. See oli mõnus ja heas mõttes raske töö. Naine on narkomaan. Mikk õpetas mind, mismoodi käitub selline inimene. Mismoodi ta meeleolud muutuvad. – Kui paned käe Aarnele õlale, siis mängi käega niimoodi. See annab ära, et sa pole päris ise. Sul on igatsus millegi järele. Niisuguseid huvitavaid nüansse ta mulle pakkus. Palju ja jahmatavalt. Olen küll elu siit- ja sealtpoolt näinud, aga see maailm oli mulle võõras.» Lilian Velleranna vestlus Ita Everiga. Raamatus: Lilian Vellerand «Mikk Mikiver. Teater» 2008.
Mary. Eugene O’Neill. «Pikk päevatee kaob öösse». Lavastaja Mikk Mikiver. 1994. Ita Ever: «Käisime «Pika päevateega» Rootsis. Käbi Laretei tuli lava taha ja kiitis. See oli mõnus ja heas mõttes raske töö. Naine on narkomaan. Mikk õpetas mind, mismoodi käitub selline inimene. Mismoodi ta meeleolud muutuvad. – Kui paned käe Aarnele õlale, siis mängi käega niimoodi. See annab ära, et sa pole päris ise. Sul on igatsus millegi järele. Niisuguseid huvitavaid nüansse ta mulle pakkus. Palju ja jahmatavalt. Olen küll elu siit- ja sealtpoolt näinud, aga see maailm oli mulle võõras.» Lilian Velleranna vestlus Ita Everiga. Raamatus: Lilian Vellerand «Mikk Mikiver. Teater» 2008. Foto: Eesti Draamateater
Rosemary Mortimore. Ray Cooney, «Pereringmäng». Lavastaja Ain Prosa. 1998. «Uljas mänguvabadus süttib saali nakatava naeru saatel. Lavastusel on kõik eeldused muutuda ülemeelikuks, ent jääda seejuures intelligentselt serveeritud komöödiaks.» Pille-Riin Purje, «Draamateatris oma haiglaseriaal». Eesti Päevaleht, 12. mai 1998.
Rosemary Mortimore. Ray Cooney, «Pereringmäng». Lavastaja Ain Prosa. 1998. «Uljas mänguvabadus süttib saali nakatava naeru saatel. Lavastusel on kõik eeldused muutuda ülemeelikuks, ent jääda seejuures intelligentselt serveeritud komöödiaks.» Pille-Riin Purje, «Draamateatris oma haiglaseriaal». Eesti Päevaleht, 12. mai 1998. Foto: Eesti Draamateater
Lear. Shakespeare, «Kuningas Lear». Lavastaja Priit Pedajas. 2001. Jan Uuspõld: «Ta ei vaja midagi muud kõrvalt enese ümber. Ta on ise nii tugev, ja see mõjubki. Vähemalt sel hetkel, kui ta on areenil, laval või televisioonis, esitab ta mingit murdumatut rolli. Ta ei tagane publiku eest sammugi.» Kaljo Kiisk: «Talle on antud kõikide vaimude poolt pagasit, millega oma elualal ilusti edasi minna. Ma ei tahakski hakata mingeid hüüumärke panema, aga ta on tore, andekas ja tubli naine.» Ain Lutsepp: «Ta on suursugune. Suur näitlejanna. Näitlejate kuninganna. Kõik.» Õhtuleht, 12. veebruar 2001. «Kuningas Leari» arvustuse juurest «Kolleegide arvamusi».
Lear. Shakespeare, «Kuningas Lear». Lavastaja Priit Pedajas. 2001. Jan Uuspõld: «Ta ei vaja midagi muud kõrvalt enese ümber. Ta on ise nii tugev, ja see mõjubki. Vähemalt sel hetkel, kui ta on areenil, laval või televisioonis, esitab ta mingit murdumatut rolli. Ta ei tagane publiku eest sammugi.» Kaljo Kiisk: «Talle on antud kõikide vaimude poolt pagasit, millega oma elualal ilusti edasi minna. Ma ei tahakski hakata mingeid hüüumärke panema, aga ta on tore, andekas ja tubli naine.» Ain Lutsepp: «Ta on suursugune. Suur näitlejanna. Näitlejate kuninganna. Kõik.» Õhtuleht, 12. veebruar 2001. «Kuningas Leari» arvustuse juurest «Kolleegide arvamusi». Foto: Eesti Draamateater
Violet Weston. Tracy Letts, «Augustikuu». Lavastaja Priit Pedajas. 2010. Ita Ever on Violeti rolli nagu loodud. Mitte et ma teda esimese hooga lällava, puterdava ja Eric Claptoni muusika saatel hõljuva pehmejalgse prouana ette kujutaksin, aga nüüd teise hooga vahest juba küll. Tema jauramine on ehe, samuti tema selged hetked, kus ta oma konkreetsete seisukohavõttudega kõigil suu lukku paneb. Priit Pedajas on tema (ja ka teiste karakterite) poolused väga hästi avanud. Kui näidendis on Violeti liikumise kirjeldamiseks kasutatud selliseid verbe nagu «kompsib» ja muud sarnast, siis Pedajas paneb vanadaami maja esimese ja teise korruse vahelist treppi kasutades alati jooksma. Isegi kui daam trepini peaaegu roomab, siis astmed ületab ta joostes. Andekas lahendus, väga täpne kehaline sümbol naise vaimuseisundist. Kairi Prints, «Õilmitsevate inimkaktuste tasandikubluus». Sirp, 30. Aprill 2010, lk 9. Või Ital on see tema viimase kümne aasta rollidest üks võimsamaid. Niipea, kui ta lavale tuleb, siis on energiat nii palju, et terve lava on teda täis. Tal on selline võime. Aura on ikka vägev. Ja selle auraga tuleb Ita alati ka ekraanile, ta toob kaasa oma isiku ja isikupära. Mõni teine võib pingutada niipalju kui jaksab, aga mitte tuhkagi ei tule välja. Aga Ita, tema ilmub ja on. Tema puhul ei ole nii, et «tuli lavale», tema «ilmus lavale». Arvo Kruusement, «Ita ja tema rollid». Raamatus «Lava on elu», 2021
Violet Weston. Tracy Letts, «Augustikuu». Lavastaja Priit Pedajas. 2010. Ita Ever on Violeti rolli nagu loodud. Mitte et ma teda esimese hooga lällava, puterdava ja Eric Claptoni muusika saatel hõljuva pehmejalgse prouana ette kujutaksin, aga nüüd teise hooga vahest juba küll. Tema jauramine on ehe, samuti tema selged hetked, kus ta oma konkreetsete seisukohavõttudega kõigil suu lukku paneb. Priit Pedajas on tema (ja ka teiste karakterite) poolused väga hästi avanud. Kui näidendis on Violeti liikumise kirjeldamiseks kasutatud selliseid verbe nagu «kompsib» ja muud sarnast, siis Pedajas paneb vanadaami maja esimese ja teise korruse vahelist treppi kasutades alati jooksma. Isegi kui daam trepini peaaegu roomab, siis astmed ületab ta joostes. Andekas lahendus, väga täpne kehaline sümbol naise vaimuseisundist. Kairi Prints, «Õilmitsevate inimkaktuste tasandikubluus». Sirp, 30. Aprill 2010, lk 9. Või Ital on see tema viimase kümne aasta rollidest üks võimsamaid. Niipea, kui ta lavale tuleb, siis on energiat nii palju, et terve lava on teda täis. Tal on selline võime. Aura on ikka vägev. Ja selle auraga tuleb Ita alati ka ekraanile, ta toob kaasa oma isiku ja isikupära. Mõni teine võib pingutada niipalju kui jaksab, aga mitte tuhkagi ei tule välja. Aga Ita, tema ilmub ja on. Tema puhul ei ole nii, et «tuli lavale», tema «ilmus lavale». Arvo Kruusement, «Ita ja tema rollid». Raamatus «Lava on elu», 2021 Foto: Eesti Draamateater
Avdotja Nazarovna. Anton Tšehhov, «Ivanov». Lavastaja Uku Uusberg. 2017. Ita Everi igipõline Avdotja Nazarovna on vaimustav oma vitaalses, hingestatud elukuraasis. Partnerid ümbritsevad Everit südamlikult. Üllatava liini lisab Raimo Passi kaardimänguhull Kossõhh, kes «krõnksu» Avdotjat kirub, ise tahaks daamile mingisuguseid tundmusi avaldada. Kossõhh tellib muusika, põlvitab ja surub käe südamele, kuigi kahtleb, kummal pool süda asub. Mispeale Nazarovna naerab ainukrutskilist Everi-naeru ja loovib rühikalt lavasügavusse. Pille-Riin Purje. «Lauluke surmahirmust ja teekond ukselävele». Sirp, 10. november 2017.
Avdotja Nazarovna. Anton Tšehhov, «Ivanov». Lavastaja Uku Uusberg. 2017. Ita Everi igipõline Avdotja Nazarovna on vaimustav oma vitaalses, hingestatud elukuraasis. Partnerid ümbritsevad Everit südamlikult. Üllatava liini lisab Raimo Passi kaardimänguhull Kossõhh, kes «krõnksu» Avdotjat kirub, ise tahaks daamile mingisuguseid tundmusi avaldada. Kossõhh tellib muusika, põlvitab ja surub käe südamele, kuigi kahtleb, kummal pool süda asub. Mispeale Nazarovna naerab ainukrutskilist Everi-naeru ja loovib rühikalt lavasügavusse. Pille-Riin Purje. «Lauluke surmahirmust ja teekond ukselävele». Sirp, 10. november 2017. Foto: Siim Vahu
Kommentaarid
Copy