/nginx/o/2009/06/19/196659t1h66a8.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/04/02/13710004t1h645b.jpg)
- Eesti keeles ilmus Antony James Beevori «Ardennid 1944. Hitleri viimane katse»
Nimekas Briti sõjaajaloolane Antony James Beevor (snd 1946) on eesti lugejale hästi tuntud autor. Enamik tema teostest on tõlgitud ja leidnud hea vastuvõtu. Nii mõnedki Beevori varasematest raamatutest on juba ammugi tikutulega antikvariaatidest tagaotsitavad.
Olgu siinkohal meenutatud: Beevori käsitlustest on eestindatud «Stalingrad» (2002, kordustrükk 2014), «Berliin 1945» (2003), 1944. aasta suvel Prantsusmaa vabastamist kirjeldav «D-Päev. Normandia lahing» (2010). Kolm mahukat ja hästiloetavat raamatut on muutunud bestselleriks üle maailma. Need on tänaseks ilmunud enam kui 30 keeles ja müüdud julgelt üle viie miljoni eksemplari. II maailmasõja kolm suurlahingut köidavad jätkuvalt sõjaajaloo huviliste meeli. Pole kahtlust, et rahvusvahelise tuntusega Beevor on viimase 20 aasta üks edukamaid sõjaajaloolasi.
Maksab teada, et Beevori mitmed teosed leidsid hea vastuvõtu ka Venemaal. See kehtib eeskätt tema raamatu «Stalingrad» kohta. Mais 2012 ilmus Postimehes pikem usutlus Beevoriga. Vastuseks küsimusele, kuidas see teos Venemaal vastu võeti, ütles Beevor: «Üldiselt hästi. Mõned ajaloolased ka kritiseerisid, kuid näiteks Stalingradi veteranid olid väga rahul ja pidasid seda esimeseks ausaks kirjelduseks.» Tõsi, pole teada, kas ka praegusel Venemaal Beevori käsitlust sedavõrd tunnustataks, sest viimase 15 aastaga on idanaabri juures Suur Isamaasõda niivõrd glorifitseeritud, et Punaarmee puudustest või juhtimisvigadest kõnelemine võrdub pea riigireetmisega.
Veel on meil avaldatud Beevori kaheköiteline «Teine maailmasõda» (I kd 2012, II kd 2013). Eesti lugejale on samuti kättesaadav Beevori vähemtuntud raamat «Olga Tšehhova mõistatus: kas Hitleri lemmiknäitlejanna oli Vene spioon?», see ilmus meil 2005.
Beevori raamatus «Ardennid 1944. Hitleri viimane katse» on 23 peatükki, lisaks kokkuvõte, Saksa relvajõudude ja lääneliitlaste lahingukord ning ülevaatlik fotoplokk. Sõjasündmuste täpsele järgimisele aitavad kaasa ligi paarkümmend maakaarti, üksuste sümbolid, sõdivate riikide auastmete võrdlustabel ning paar lehekülge sõnaseletusi. Lõpetuseks ülevaade kasutatud allikatest ja tänusõnad kaasa aidanud isikutele. Siiski, torkab silma, et intervjueeritud sõjaveteranide nimesid, nagu oli Stalingradi ja Berliini käsitlustes, seekord ei ole. Midagi pole teha, aeg on teinud oma töö.
Kõik kokku, 432 sisutihedat lehekülge, pakub igati head lugemist. Võiks öelda, et Ardennide suurlahingu käsitlemise strateegilises mõõtmes on Beevoril vähe uut, sest sõjaline üldolukord läänerindel detsembris 1944, poolte plaanid, Saksa vägede pealetungi käik ja selle tõkestamise etapid ning liitlaste vasturünnaku tulemused on üldteada. Samamoodi on ka vähe uut Ardennide lahingu operatiivse käsitlemise osas: kus liikusid Wehrmachi üksused kiiremini edasi ja kus nad sattusid ootamatult visale vastupanule, sedagi on paljudes raamatutes varem käsitletud.
Beevor on valinud lähteolukorda kirjeldavate peatükkide järel raamatu põhiteljena käsitleda Saksa vägede viimast suurt pealetungi päevade kaupa, alates 16. detsembrist 1944 kuni 26. detsembrini. Pealetung algas laupäeva varahommikul, 16. detsembril kell 5.30 ettevalmistava suurtükitulega, ent näiteks Saksa 5. tankiarmee juhataja kindral Hasso von Manteuffel eiras Hitlerilt endalt saadud tulelöögi käsku, sest tema ründelõigus oli jänkide eesliin hõreda kaitsega.
Kindlasti on Beevori käsitluses üsna palju uut Ardennide lahingu arvukate episoodide taktikalisel käsitlemisel: mis on talvise pealetungi eripärad, kuidas toimus verine võitlus vanades metsades, mida tegid Wehrmachti ründerühmad või langevarjurite üksused jne.
Nii eelnevate kui ka Beevori selle raamatu suureks väärtuseks on raskete sõjapäevade käsitlemine mitmest vaatevinklist, alates Saksa või liitlasriikide sõdurite-seersantide ja lahinguohvitseride tasemelt kuni kõrgeimate juhtideni, muutes sel moel sündmuste kirjelduse elavaks. Beevor kasutab oluliste allikmaterjalidena sõjameeste kirju, isiklikke päevikuid, väeosade lahingupäevikuid, vahetuid mälestusi jm toonaseid allikaid.
Tõsi, võrreldes raamatutega «Stalingrad» või «Berliin 1945» on Ardennide käsitlus mõnevõrra raskemini loetav ja jälgitav. Just autori peamine meetod keskenduda ükshaaval kõikidele päevadele toob kaasa palju esmapilgul episoodilisi sündmusi ja juhtumeid, palju väeosade numbreid ja nende juhtide nimesid jms. Sellist lugemist hõlbustavad aga lühikesed, tihti vaid paarilauselised sündmuse ehedust esile toovad olukirjeldused. Siin kükitavad britid vett täis laskepesades, seal teevad sakslased öise rünnaku ajal võimalikult palju kära, kolistades isegi katelokkidega, kolmandas lõigus veavad ameeriklased veoautode järel kette, püüdes imiteerida tankide müra, taamal panevad jänkid enne taganemist põlema sorteerimata jõulusaadetised, kirjad-postkaardid ja muud pakid, millise ulatusega ummikud tekivad suurtel teedel ja ristteedel jms.
Eraldi käsitleb autor SS-obersturbannführer Otto Skorzeny kurikuulsat ja rahvusvahelist sõjaõigust rikkuvat retke kaheksa jänkide džiibiga ja parima inglise keele oskusega sõjameestega liitlaste tagalasse. Siingi toob autor esile huvitavaid detaile. Näiteks võtsid mõned mehed kaasa ampullid väävelhappega, et neid kinnipidamise hetkel visata tunnimeesele näkku. Kuulujutud tagalas ringi kihutavatest Saksa eriväelastest muutsid ameeriklased ülimalt ettevaatlikuks. Kõvemad kuulujutud kinnitasid 80 Saksa eriväelase liikumist Pariisi, et tappa seal liitlasvägede ülemjuhataja kindal Eisenhower koos kõrgemate staabiohvitseridega.
Igale teele seati valvetõkkeid, mis tohutult aeglustasid liiklust. Kinnipeetud sõdureil või ohvitseridel kästi püksid alla lasta, veendumaks, et nad kannavad määrustikukohast pesu. Küsiti laulja Sinatra eesnime või Ameerika pesapalli 1940. aasta meistrivõistluste võitjat, eeldades, et ümberriietunud sakslased selliseid detaile ei tea. Juhtus koguni nii, et kindral Clarke vastas valesti Chicago Cubsi kohta ja USA sõjaväepolitsei vangistas ta pooleks tunniks.
Muidugi on jutuks Malmedy mõrvatöö, kus sakslased tapsid 84 ameeriklasest sõjavangi ja põgenikele peavarju pakkunud belglastest tsiviliste. Tapatööd jälgis eemalt Ameerika sõjaväepolitseinik, kes peagi viidi nähtu kirjeldamiseks armee staapi. Staabiülem andis korralduse teha see juhtum võimalikult kiiresti avalikuks, innustamaks kättemaksu meeleolusid. Ning autor toob välja ka mõned juhtumid, kus Malmedy järel vihast tigestunud ameeriklased lasid kohapeal maha üksikuid Saksa sõjavange, rikkudes samuti rahvusvahelist sõjaõigust.
Põhjalikult käsitleb autor võtmetähtsusega Bastogne’i lahingut, alates linna strateegilisest tähendusest kuni kibekülma talvise ilmani ja küladest otsitud lubjani, maskeerimaks tanke ja autosid. Siingi jagub ridamisi olustikulisi tähelepanekuid kaitsjate toidumoona nappusest ja pealetungijate halvast varustusest. Näiteks tulistasid snaiprid jäneseid ja metssigu, aga soov süüa metssigade liha vähenes järsult pärast seda kui loomi nähti söömas langenute soolikaid. Pealetungivad sakslased aga kiskusid langenud ameeriklastelt saapaid. Selliste tähelepanekutega tuleb sõja õudus eriti selgelt esile.
Leidub ka pikemaid olukirjeldusi. Ümberpiiratud ameeriklaste üksusi varustati õhust. Lendurid nägid algul vaid lumiseid tasandikke, allapoole laskudes roomikute jäljemustreid ja 150 meetri kõrguselt algas langevarjudega varustuse allaheitmine. Ning siis, pilootide üllatuseks, täitus lummetuisanud kõle ja tühi maastik laskepesadest väljaroninud sõduritega, kes ruttasid langevarjukonteinerite järele.
Mis on kaasa aidanud Beevori teoste loetavusele? Vähem teatakse, et ta on Suurbritannias kuningliku Sandhursti sõjaväeakadeemia haridusega professionaalne sõjamees. Ta teenis kaua aega Saksamaal asunud Briti väekoondises. Alles erus pühendus sõjaajaloo uurimisele ja töötas Kenti ülikoolis külalisprofessorina. Ühes intervjuus Beevor möönis, et külalisprofessori staatus on parim, sest nii ei pea end väga siduma akadeemilise õppetööga ega võitlema teadusgrantide eest või kirjutama seda, mida peavad vajalikuks mõne ministeeriumi tippbürokraadid.
Kahjuks pole siiani tõlgitud eesti keelde Beevori tuntud teost «Hispaania kodusõda», mis ilmus Suurbritannias 2002. aastal. Teadupoolest sõdis eesti mehi mõlemal poolel, nii vabariiklaste kui ka kindral Franco vägedes. Nõnda võiks Beevori käsitluse tõlkele lisada pikema järelsõna eestlastest Hispaania kodusõjas ja sel moel tuua ammune ja kauge kodusõda meie lugejale lähemale. Ehk võtab mõni kirjastus sellegi töö ette. Usun, et Beevori teoste tõlgetega ei jää ükski kirjastus miinusesse.
Antony Beevor
«Ardennid 1944. Hitleri viimane katse»
Tõlkinud Kristjan Tedre
AS Äripäeva kirjastus, 2021
432 lk
/nginx/o/2021/04/02/13710005t1he731.jpg)