Oh õudust: harrastussportlasi ohustab surnuks joomine!

Paluveski toitlustuspunkt Tartu jooksumaratonil neli kevadet tagasi. Teiste seas joob ka president Kersti Kaljulaid (paremal). Foto: Margus Ansu

Pikka aega on lausa tüütuseni korrutatud, et kui võistlus vältab tund või paar, tuleb juua, juua, korduvalt juua. Aga kas teate, mis võib juhtuda siis, kui seda soovitust äärmise tõsiduse ja põhjalikkusega võtta?

Kaplinna ülikooli sporditeaduste ja spordimeditsiini emeriitprofessor Tim Noakes hakkas juba neli kümnendit tagasi kahtlustama, et jooksjaid meelitatakse end surnuks jooma.

«Firmad nagu Gatorade pasundasid ideed, et jooksjad peavad vedelikupuuduse vältimiseks palju jooma, neile sekundeerisid kiiresti spordiajakirjad ja võistluste direktorid, kes sõltuvad sponsorlusest ja reklaamist,» kirjutab Christopher McDougall rahvusvahelises bestselleris «Kangelasena sündinud. Lugu sellest, kuidas kamp hulljulgeid ekstsentrikuid avastas jõu ja vastupidavuse ammu unustatud saladuse». «Korraga ei olnud võimalik võistlustel kaht kilomeetritki joosta, ilma et keegi oleks sulle joogitopsi pihku toppinud.»

See pole liialdus. Eesti parim pikamaajooksja Tiidrek Nurme on pannud tähele, et rahvarohketel linnamaratonidel saab tõepoolest juua iga paari kilomeetri järel. Ja kuna joomise tähtsus on üks esimesi asju, mille iga harrastaja selgeks saab, on võimatu