AK ⟩ Gagarini lend 60 – salatsemise ja propaganda läbi sündinud kosmoselegend

"Поехали!" Полет Гагарина вошел в историю человечества. Foto: -/AFP/Scanpix

Juri Gagarini kuulsa kosmoselennu tähtsus oli juba vahetult pärast selle toimumist propagandistlikult üle pingutatud ning praeguseks on selle mõõdutundetu ülistamine tema tähtsust pigem pisendama hakanud, kirjutab kosmoseinsener ja -ajaloolane Uno Veismann.

Maailma esimese kosmonaudi elu ja lennu kohta on avaldatud hulk kirjutisi ja raamatuid paljudes keeltes. Kanoonilisele käsitlusele on aastatega lisandunud lopsakad äärealad, mis võlgnevad tänu esmajoones isikut ja lendu ümbritsenud salastamisele. Teadmatusest ja pooltõdedest on sündinud palju müüte, mida ikka ja jälle puhub üles meedia.

Minnes päris alguse juurde, tuleb tõdeda, et raketiarendus Nõukogude Liidus teenis sõjaväge ning sealtpoolt leidis mõistmatust rakettrelva kasutamine tsiviileesmärgil, nagu seda olid nii esimese sputniku orbiidile viimine kui ka inimese kosmosesse saatmise mõte. Ometi oli sõja järel Saksamaalt koos V-2-rakettidega saadud ka inimese raketiga atmosfääri ülapiirile viimise projekt.

Ühe V-2 koopiaga saadetigi Kapustin Jarist 1951. aastal esmakordselt 101 km kõrgusele kaks koera, kes langevarju abil elusalt naasid. Arutlusel oli inimese saatmine 100–150 km kõrgusele ja koostati suborbitaalse lennu projekt. Lennuväele see ei meeldinud ja ühes sõjaväe uurimisinstituudis inimese lendu raketil kavandanud Mihhail Tihhonravov sattus hoopis ebasoosingusse. Vaid Nõukogude kosmoseprogrammi liidri, ballistiliste rakettide peakonstruktori Sergei Koroljovi toetus ning apelleerimine riigijuhtide poole päästis teadlase.

Uuesti tuldi mõtte juurde pärast esimese sputniku lendu. Koroljov üritas sõjaraketti R-7 kõigiti rakendada tsiviileesmärkidel, kosmonautikas. Hruštšov omakorda oli ülimalt huvitatud USA edestamisest. Tehnilise lahenduse otsingutel otsustas Koroljov kosmonaudi lennukabiini Vostok konstrueerimisel ära kasutada projekteeritava ülisalajase luuresatelliidi Zenit ehituslahendust.

Seega võibki öelda, et Gagarini hermeetiline lennukabiin oli kosmoselaevaks tituleerimisest hoolimata luuresatelliidi Zenit kohandus, millesse peideti hiigelsuure fotokaamera asemel inimene. Sõjaväele oli see äärmiselt vastumeelne samm ning kaua pärast Gagarini lendu ei saadud tema lennuvahendit salastatuse tõttu avalikult näidata. Mehitamatult katsetati Vostokki kuus korda, millest täielikult õnnestus kolm.