Kaitsevägi: sügisel võib eeldada Eesti naabruses julgeolekuolukorra pingestumist (2)
/nginx/o/2021/04/13/13726049t1h101d.jpg)
Kaitseväe hinnangul võib tänavu sügisel eeldada Eesti naabruses julgeolekuolukorra pingestumist, sest seekordne strateegiline juhtimis-staabiõppus toimub lääne suunal. Õppuse Zapad 2021 aktiivne faas leiab aset 10.–16. septembrini.
Venemaa ettepanekul planeeritakse õppus korraldada nii Venemaa kui ka Valgevene ühtsel operatiiv-strateegilisel foonil, leiab kaitsevägi täna avaldatud aastaraamatus.
Manöövrite käigus on kavas harjutada ründeallüksuste ühistegevuse uusi viise kõrglinnastunud piirkonnas, hinnata uue ja moderniseeritud relvastuse ja sõjatehnika efektiivsust ning üle võtta Venemaa ohvitseride lahingukogemusi.
Avaldame kaitseväe luurekeskuse ülevaate Venemaa julgeolekupoliitilisest olukorrast
Süveneva trendina on Venemaa hoiak rahvusvahelistes suhetes revisionistlik ehk multipolaarse maailma kontseptsiooni rõhutav. Õigupoolest on see katse revideerida olemasolevat rahvusvahelise kogukonna aktsepteeritud ja toimivat süsteemi välispoliitiliste (vajaduse korral ka sõjaliste) jõupingutustega. Ettenägematud tegurid, nagu näiteks Covid-19 pandeemia, on seda vaid ajutiselt piiranud.
Põhiseaduse muudatustega kinnistati riigi režiimi kestvuse õiguslikud alused. Sellega hajutati sisepoliitilisi riske põhiküsimuse ümber: kuidas lahendatakse president Putini ja tema režiimi edasikestmine.
Samal ajal jätkus elanike elatustaseme langus, mida Covid-19 ja selle tagajärjed võimendasid veelgi. Sotsiaalmajanduslikud raskused kombineerituna korrumpeerunud autoritaarse valitsemisega kasvatavad riigis järk-järgult protestipotentsiaali, mida režiim näiliste üleriigiliste meetmetega üritab maandada.
Aasta oli Venemaa jaoks üliolulise «lähivälismaa» kontekstis turbulentne: Valgevene presidendivalimistele järgnenud protestid, Mägi-Karabahhi konflikti taassüttimine, Moldova valimised, mis ei läinud täielikult Venemaa soovitud stsenaariumi järgi. Samas avab muutlik olukord uusi võimalusi oma huve kinnistada.
Suhetes lääneriikidega valitseb režiimis arusaam, et rahvusvaheline olukord jätkab liikumist kaose poole, mis epideemia järel kiireneb veelgi. Seega ei too lähitulevik suure tõenäosusega lääneriikide ja Venemaa vahele pingete lõdvendamist. Nii poliitilise kui ka sõjalise juhtkonna mõtlemises on endiselt arusaam (mida Lääne tegevus ise ei suuda muuta), et peamine oht riigile tuleb lääneriikidest.
Olgugi et Venemaa mõtlemises domineerib arusaam, et rahvusvaheline keskkond on teel suurema vastandumise poole, on strateegiline eesmärk suhetes lääneriikidega saavutada siduv kokkulepe Euroopa julgeolekuarhitektuuri muutmiseks. Selle tulemusel oleks Venemaal otsustusõigus oma piiririikide julgeoleku suhtes, kahjustades niimoodi rahvusvaheliste institutsioonide (EL ja NATO) mõju.
Sellist kokkulepet kuvatakse kui ainsat väljapääsu pingetest, mille initsiaator on reeglina Venemaa ise. Sealhulgas soovitakse sundida Euroopa riike astuma läbirääkimistesse Venemaaga sõjalist jõudu demonstreerides, mis muude vahendite puudumisel (või nõrkusest tingituna) on oluliseks vahendiks välispoliitiliste eesmärkide saavutamisel.
Möödunud kümnend on näidanud, et relvajõudude kasutamine riigi välispoliitiliste eesmärkide saavutamiseks on korrelatsioonis moderniseerituse ja väljaõppega. Sealhulgas õppuste kvaliteedi ja kvantiteedi kasvuga.
Siseriiklikud arengud
Kõige olulisem sisepoliitiline sündmus oli 2020. aastal põhiseadusreformi hääletus, mis lõppes 1. juulil. Uus põhiseadus võimaldab praegusel presidendil Vladimir Putinil püsida võimul kuni aastani 2036. See aga ei tähenda veel, et ta nii kaua presidendina riiki juhib: Putin oleks selleks ajaks 83-aastane.
Küll aga kaasnes muudatuste vastuvõtmisega presidendile elukestev immuniteet ehk puutumatus kriminaalvastutusele võtmise eest kõigi võimalike elu jooksul toime pandud kuritegude puhul. Seega näeb uus põhiseadus ja selle sätted Putini jaoks välja tagatisena juhuks, kui ta peaks otsustama tagasi astuda.
Venemaa on praegu repressiivsem kui kunagi varem Nõukogude Liidu järgsel ajal. Võimud võitlevad kriitilise meedia vastu, ahistavad rahumeelseid meeleavaldajaid, korraldavad sõltumatute rühmituste vastu mustamiskampaaniaid ja lämmatavad tärkavat kodanikuühiskonda trahvidega. Erinevaid organisatsioone keelustatakse või nende kui ebasoovitatavate tegevust pärsitakse ning nendega seotud Venemaa kodanikke karistatakse üha enam.
Uus seadus võimaldab ametivõimudel osaliselt või täielikult blokeerida juurdepääsu internetile ka määratlemata julgeolekuohtude korral ning annab valitsusele kontrolli riigis toimuva internetiliikluse üle. Sellega saab Kreml kehtestada tsensuuri teabevoogude üle.
Välis- ja julgeolekupoliitika
Aasta-aastalt on Moskva vaadanud üha rohkem Itta, tugevdades sidemeid Hiinaga. Samas liigub teine suur Aasia jõukeskus India Läände, tugevdades sidemeid USA-ga. Kui see suundumus jätkub ka kauges perspektiivis, võivad kaks sõbralikku riiki – Venemaa ja India – sattuda lõpuks vastandlikesse geopoliitilistesse ja majanduslikesse blokkidesse.
Aastal 2020 on püütud suhtuda nii Pekingisse kui ka New Delhisse kui partneritesse. Praegu on Venemaa selles kolmnurgas tegutsenud eeskätt Hiina ja India lepitajana. Samas ei ole välistatud, et Venemaa ja Hiina vaheline pikk ühine piir (kus on mitu nn halli ala) võib tulevikus riikide vahel probleeme tekitada.
Lähis-Ida poliitikal, mida Venemaa 2020. aastal viljeles ja mis põhijoontes ilmselt jätkub edaspidigi, on teatud eripära: Moskva saab ühtaegu pidada ametlikku dialoogi mitme sõdiva poolega. Näiteks täna Iisraeli ja Iraaniga, homme USA ja Hezbollah’ga, seejärel Türgi ja Kurdi Demokraatliku Liiduga.
Venemaa avaldab poliitilist mõju, toetab tugevaid juhte (Khalifa Haftar Liibüas, Bashar al-Assad Süürias) vastutasuks tulevase võimaliku majandusliku kasu lubaduste eest. Teisisõnu hõlmab Venemaa ampluaa poliitilisi sidemeid (toetus paralleelsetele struktuuridele ja valitsuse autoriteeti õõnestavatele parteidele või rühmadele), sõjalist kohalolekut (väed, baasid, relvamüük), kaubandustegevust (otseinvesteeringud, energia, turism), diplomaatilisi (visiidid ja kokkulepped) ning kultuurilisi ja usulisi sidemeid (Venemaa aladelt pärinevad erinevad diasporaad Iisraelis ja Süürias).
Kohalolek Süürias Tartusi sadamas on murettekitav ja muutub veelgi suuremaks probleemiks, kui Venemaa suudab oma jõu kinnistamiseks kasutada lähedal asuva Küprose (ELi liikmesriik) puhul majanduslikke mõjureid.
Venemaa seisukohast olulisimas Lähis-Ida riigis – Süürias – soovib Kreml säilitada oma piirkondlike huvide kaitsmiseks sõjaväebaasi ning on otsinud diktaator al-Assadi toetamise eest oma ettevõtetele sõjajärgseid ülesehitusprojekte. Esimese eesmärgi on Moskva saavutanud, kuid teine on osutunud palju raskemaks.
Kaks diplomaatilist visiooni Süüria ülesehitamisest on omavahel endiselt vastuolus. Lääs nõuab rekonstrueerimisvahendite sidumist sisepoliitilise protsessiga, mida peetakse legitiimseks, sealhulgas tuhandete poliitvangide vabastamist ja kõigi süürlaste turvalisuse tagamist. Venemaa soovib omalt poolt seada ülesehituse Süüria pagulaste tagasipöördumise eeltingimuseks.
Kreml on püüdnud läbi suruda ideed, et riigi enam kui kuus miljonit pagulast saavad koju tagasi minna ainult siis, kui Lääs on nõus maksma Süüria ülesehitamise eest. Selleks püüdis Venemaa korraldada Damaskuses esimest rahvusvahelist pagulaste tagasipöördumise konverentsi, mille kajastus jäi küll erakordselt tagasihoidlikuks.
Üks oluline Venemaa «partner» nii Lähis-Idas, Põhja-Aafrikas kui ka Kaukaasias on Türgi. Lähis-Ida kontekstis olid suhted küllalt konstruktiivsed, sest mõlemad pooled sooviksid juhitamatut kaost meenutava konflikti mingil määral kontrolli alla saada. Seetõttu jagati omavahel ära kontrollitavad piirkonnad Türgi piiri lähistel. Küll aga liikusid suhted kokkupõrkekursil nii Liibüas kui ka Kaukaasias.
Hoolimata Venemaa eraturvafirma Wagner aktiivsest kaasalöömisest luhtus Liibüas marssal Haftari pealetung Tripolile Türgi droonirünnakute tõttu. Sarnane stsenaarium kordus Mägi-Karabahhis, kus Aserbaidžaani kasutatud Türgi droonide toel pandi maksma enda paremus sõjas armeenlaste vastu, kes kasutasid Venemaa relvastust ja taktikaid. Otseseid kokkupõrkeid kahe piirkondlikku hegemooniat taotleva riigi vahel on siiski õnnestunud vältida.
Eriti märgiliselt on Venemaa laiendanud haaret Aafrikas. Lisaks Liibüale, kus hoolimata Haftari toetamisest lävitakse kõigi konflikti poolte ja/või vähegi mõjukamate tegijatega, jätkub suhete arendamine Egiptuse, Alžeeria, Mali, Kesk-Aafrika Vabariigi, Angola, Etioopia ja Sudaaniga.
Venemaa ja Sudaan sõlmisid aasta lõpus 25 aastaks Punase mere rannikule mereväe logistikakeskuse rajamise lepingu. Venemaa saab sinna korraga paigutada kuni neli laeva ja 300 võitlejat. Sudaani sadamast saab esimene Aafrikas asuv riikidevahelise lepingu alusel rajatud sõjaväebaas ja mugav sõjalaevade dokkimisjaam, mida saab kasutada nii tankimiseks kui ka remonttöödeks.
Sadam on kavas ehitada suure kaubatee strateegilisele ristmikule, mis kulgeb läbi Punase mere ning ühendab Araabia ja Vahemere veeteesid Suessi kanali kaudu. Samal ajal peab Moskva läbirääkimisi ka teiste võimalike Aafrikasse rajatavate baaside ja sadamate üle, eriti tihedad on kontaktid Egiptuse ja Eritreaga. Uus sadam avab Venemaa jaoks väravad Aafrikasse ja hõlbustab tööd näiteks Kesk-Aafrika Vabariigis, kus Venemaa palgasõdurid on tegutsenud juba mitu aastat.
Teisalt on poliitiline olukord Sudaanis ikka veel äärmiselt tundlik: kui üleminekuvalitsus ei vasta avalikkuse nõudmisele demokratiseeruda ja riigi raskest minevikust üle ei saada, võib praegune valitsus kukkuda, nagu langes Omar al-Bashiri režiimgi.
Viimastel aastatel on Venemaast saanud ka Aafrika juhtiv relvatarnija, edestades traditsioonilisi liidreid Prantsusmaad ja USA-d. President Putin võõrustas 2019. aastal Sotšis Venemaa-Aafrika tippkohtumist, mille käigus allkirjastati arvukalt tehinguid relva-, tuumaenergia- ja toiduvaldkonnas. Enamikku nendest tuleb veel ellu rakendada, kuid kohalolek on endiselt kasvanud.
Energeetika kontekstis on võtmeroll Alžeerial, mis on suuruselt kolmas gaasitarnija Euroopa Liitu. Kindlustades Alžeeria energiavarade üle domineerimise, saab Venemaa suurendada oma mõju Euroopale. Huvi Liibüa naftavarude vastu on veel üks samm sellel teel. Venemaa sõjaline mõju on piiranud lääneriikide tegutsemisruumi nendes riikides ja võib sütitada tulevasi konflikte.
Suhetes lääneriikidega on ja ilmselt lähitulevikus ka jääb Venemaa mõju keskpunktiks fossiilkütustega seostuv. Kaks suurimat energiaekspordiartiklit – nafta ja maagaas vajavad riigikassa täitmise jätkamiseks küll rahvusvahelist majanduslikku stabiilsust, kuid seavad ka raskeid ülesandeid lääneriikide huvidele.
Venemaa ei põrka tagasi energeetikat geopoliitilise mõjutusvahendina kasutades isegi siis, kui see mõnes regioonis mingi aja jooksul olukorda destabiliseerib. Hoiatava näitena võib tuua Nord Streami (aga ka Turkish Streami) ehitusega kaasneva, mis on otseselt seotud Venemaa nn lähivälismaaga, Kremli kavatsusega kehtestada oma võim Ukrainas ja Valgevenes.
Teisalt motiveerib Venemaa sõltuvus gaasi- ja naftatulust hoidma Kremlit hindu kõrgel, säilitades ülemaailmses mastaabis märkimisväärset turuosa. Kauges perspektiivis võib globaalne üleminek fossiilsetelt kütustelt rohe- ja taastuvenergiale õõnestada riigieelarve täitumist.
Arktika, eeskätt sealne rahvusvaheline laevaliiklus, võib kliimamuutuste majanduslike tagajärgede ärakasutamise tõttu kujuneda oluliseks teguriks Venemaa positsioonide kindlustamisel ja tõusul rahvusvahelises kaubanduses. Planeedi soojenemisel jätkub Venemaa Arktika rannikul jää sulamine, mis loob tingimused selle jaoks, et Põhja mereteest kujuneks üks elujõulisemaid alternatiive olemasolevatele mandrite vahelistele mereteedele.
Ehkki tee võib maailmamajandusele üldises plaanis kasuks tulla, võib see tähendada ka Moskva suuremat kontrolli laevanduse üle, mis omakorda võib ohustada teiste riikide senist navigatsioonivabadust, sest Venemaa on väga jõuliselt asunud meretee äärset kallast militariseerima. Kauges perspektiivis võib aga sulamine võimaldada hoopis transiidikoridoril Venemaa jurisdiktsioonist üldse mööda minna.
Venemaa jätkas ka küberrünnakute korraldamist. Kui 2017. aasta NotPetya pahavara rünnak, mille Lääne uurijad on omistanud Venemaa sõjaväeluurele, läks maailmamajandusele hinnanguliselt maksma umbes 10 miljardit dollarit, siis edasiste ulatuslike rünnete majanduslik maksumus on niivõrd hoomamatu, et seda ei ole suudetud isegi hinnata. Viimane avalikustatud jõulisem küberrünnak toimus aasta lõpus USA riigiasutuste ja oluliste infrastruktuuriettevõtete, teiste seas ka Microsofti vastu.
Relvajõudude õppused ja sõjalised operatsioonid
Aasta kulminatsiooniks oli strateegiline juhtimis-staabiõppus Kavkaz 2020 Lõuna sõjaväeringkonnas. Covid-19 leviku tõttu oli osalejaid välisriikidest võrreldes eelmise aasta õppusega (Tsentr 2019) vähem. Venemaa kaitseministeerium nimetas osalejate arvuks ligi 80 000 isikut.
Lisati, et kooskõlas 2011. aasta nn Viini dokumendiga oli ühe operatiivjuhtimise all osalevate sõjaväelaste maksimumarv 12 900 (13 000 osaleja puhul oleks vaja dokumendi kohaselt kaasata välisvaatlejad). Nii nagu eelmistel aastatel eelnes juhtimis-staabiõppusele strateegiline tagamisõppus 25 erineval polügoonil ja 16 lennuväljal. Tagamisõppuse eesmärk on harjutada vägede siirmist vajalikku strateegilisse kohta.
Poliitiline juhtkond teatas aasta esimesel poolel, et Venemaa ei korralda õppusi lääneriikide piiride vahetus läheduses, sest püüdvat leida ühiseid kokkupuutepunkte ning astuda reaalseid samme pingelõdvenduseks NATO-ga. Öeldust hoolimata toimus septembris Brestis Valgevenes Venemaa ja Valgevene koostööõppus Slavjanskoje Bratstvo 2020 ning augustis Balti laevastiku ja 6. üldväearmee õppus lääne strateegilisel suunal (Leningradi ja Kaliningradi oblastis).
Väljaõpet mõjutas Covid-19, mistõttu algas kevadine ajateenistusse võtmine plaanitust hiljem. 20. maiks oli ajateenistusse saadetud vaid 34 000 kutsealust ehk 25 protsenti koguarvust. 30. juuniks oli ajateenistusse läkitatuid sama palju kui tavaliselt mai lõpuks. Kokku võeti ajateenistusse enam-vähem sama palju kutsealuseid kui eelmisel aastal: kevadel 135 000 ja sügisel 128 000. Lepinguliste osakaal on paaril viimasel aastal püsinud stabiilne, teenistuses on ligi 400 000 kutselist sõjaväelast.
9. mai paraad lükati pandeemia tõttu 24. juunile. Paraadiproovidel ei järgitud viiruse vastaseid meetmeid ning kinnitamata andmetel toimus ka hulgaliselt nakatumisi.
Pihkva oblastis paikneva õhudessantvägede 76. ründedessantdiviisi olulisimad väljaõppesündmused olid septembris Brestis toimunud koostööõppus Valgevene sõjaväelastega ning septembris Pihkvas ja Strugi Krasnõjes aset leidnud polgutaseme õppus. Hoolimata viiruse levikust jätkus ajateenijate saatmine diviisi, kuid suurema ajalise hajutatusega.
Sõjaliste operatsioonidega on Venemaa seotud väljaspool riigi territooriumi kolmes piirkonnas: Süürias, Ukrainas ja Liibüas. 10. novembril teatati 1960 rahuvalvaja saatmisest Armeenia-Aserbaidžaani konfliktipiirkonda Mägi-Karabahhiasse, kus seati sisse vaatluspostid. Põhiosa saadetutest pärines Kesk sõjaväeringkonna 15. üksik motolaskurbrigaadist Samara oblastist. Kaasa võeti 90 soomukit, 380 autot ja eritehnikat. Ilmusid ka teated Armeenias asuva 102. sõjaväebaasi allüksuste liikumistest koondumisaladele, et olla valmis ülesannet täitma.
Arengud väeliikides
Maavägedes on Viini dokumendi järgi Lääne sõjaväeringkonna 1. tankiarmee relvastusse lisandunud 42 reaktiivsuurtükisüsteemi BM-27 Uragan (9P140), mis on tulnud lisaks juba olemasolevatele ning vahetanud välja reaktiivsuurtükid BM-21 Grad.
Õhudessantvägede plaanitud reformid on külmutatud, kuid jätkuvad uue või moderniseeritud tehnika ja varustuse tarned. 2020. aastal said õhudessantväed umbes 300 ühikut moodsat soomus- jm tehnikat, sealhulgas dessandi lahingumasinaid BMD-4M ja soomustransportööre BTR-MDM. Kestab edasi langevarjusüsteemide D-10 ja Arbalet-2, samuti tehnika ja varustuse dessanteerimiseks vajalike langevarjusüsteemide PBS-950U tarne. Käivad tööd õhudessantvägede suurtükiväe täiustamiseks ning toimuvad tankitõrjesoomuki Sprut-SDM1 katsetused.
Relvajõudude tarbeks ehitati Covid-19 pandeemia tõttu meditsiinikeskusi ka Pihkvas (200 voodikohta) ja Velikije Lukis (100 voodikohta). Covid-19 levik mõjutas ka üksuste väljaõpet, eriti kevadel. Näiteks 76. ründedessantdiviisi vastav allüksus tegeles linnatänavate desinfitseerimisega ning tavapärane väljaõpe oli häiritud.
76. ründedessantdiviis sai aasta jooksul juurde kaks pataljonikomplekti BMD-4M ja BTR-MDM soomukeid. Seega on diviisi seitsmest manööverpataljonist neli relvastatud kõige uuemate lahingumasinatega, millel on varasematest täiustatum manööver- ja tulevõime. Ründedessantpolgu koosseisu kuulub üks õhudessantpataljon ja kaks ründedessantpataljoni.
Praeguse seisuga on diviisis neli ründedessantpataljoni ja kõik need on relvastatud moderniseeritud lahingumasinatega. Õhudessantvägedes üldisemalt on prioriteediks saanud ründedessantüksused, millele viitab ka tankipataljonide loomine neis üksustes.
Õhu- ja kosmosevägedes pöörati endiselt suurt tähelepanu strateegilise tähtsusega piirkondade õhu- ja raketikaitse ning õhu- ja raketiründe eelhoiatusvõime arendamisele, jätkati lennukipargi moderniseerimisega. Kauglennuväe strateegilised pommitajad ning merelennuväe allveetõrjelennukid jätkasid patrullimist maailma merede ja ookeanite kohal eesmärgiga demonstreerida kohalolu ja heidutusvõimet ning luua olukorrateadlikkus Venemaa piiridel liitlaste korraldatavast tegevusest.
Jätkus õhukaitse-raketipolkude komplekside S-300 Favorit väljavahetamine uute süsteemide S-400 Triumf vastu. Süsteemiga S-400 relvastatud polgud asusid lahinguvalvesse Habarovski krais ning Sahhalini, Sverdlovski, Samaara ja Leningradi oblastis.
Arktika suunal asus lahinguvalvesse S-300PS süsteemiga relvastatud polk Jakuutias ning süsteemiga S-300V4 relvastatud õhutõrje-raketibrigaadi üksus Kaug-Idas Kuriili saarestikus. Leningradi oblastis paiknevale õhukaitse-raketiväe väljaõppekeskusele tarniti relvajõudude esimene kompleks S-350 Vitjaz. 2021. aastal on plaanis selle süsteemiga relvastada esimene õhutõrje-raketipolk.
Uuenduskuuri läbinud strateegilisi pommitajaid Tu-95MS ja Tu-160 saab relvastada uue tiibraketiga H-101. Moderniseeritud katseeksemplarid Tu-95MSM ja Tu-160M2 tegid oma esmalennud. Moderniseerimise käigus saavad lennukid uued side- ja navigatsioonisüsteemid ning mootorid. Uljanovski lennukiehitustehase Aviastar-SP ja kaitseministeeriumi vahel sõlmiti leping uute tankerlennukite IL-78M-90A ehitamise kohta, samas jätkus uute transpordilennukite IL-76MD-90A ehitamine.
Anti üle uusi hävitajaid Su-35S ja ründepommituslennukeid Su-34 (kokku on varasemate lepingute alusel ehitatud u 100 hävitajat ja 130 pommitajat). Lõpetati järjekordse püüdurhävitajate MiG-31 partii moderniseerimine (kokku on üle antud u 150 moderniseeritud hävitajat MiG-31BM/BSM).
Õhu- ja kosmoseväed said kätte esimese seeriaviisi toodetud uue põlvkonna hävitaja Su-57, mis anti üle Astrahani oblastis paiknevale Ahtubinski riiklikule lennukatsete keskusele. Lähiaastatel on hävitajatega Su-57 plaanis relvastada Lääne sõjaväeringkonna 6. õhuväe ja õhukaitse armee. Sõlmitud on leping moderniseeritud mitmeotstarbelise merelennuväe hävitaja Su-30SM2 partii tarnimise kohta. Jätkus ründelennukite Su-25 moderniseerimine tasemeni Su-25SM3.
Strateegilised raketiväed on Venemaa strateegiliste heidutusjõudude põhikomponent, mille moderniseerimine ja ülalhoid on relvajõudude prioriteet. Aasta lõpus oli 81 protsenti väeliigist varustatud modernse relvastusega. Praegu on põhirõhk ümberrelvastumisel.
Raketid Topol kantakse relvastusest maha ja asendatakse rakettidega Jars. Viimastega peaks 2021. aasta jooksul varustatama vähemalt kaks raketipolku: 27. raketiarmee 28. diviisi (Kaluga oblast) polk šahtis paiknevate rakettidega ja 33. raketiarmee 35. diviisi (Altai krai) polk mobiilsete rakettidega. 31. raketiarmee koosseisu arvatakse tõenäoliselt veel kaks hüperhelikiirusel liikuva lõhkepeaga mandritevahelist raketti Avangard.
2021. aasta lõpuks peaks üks raketipolk (kuus raketti) selle süsteemiga terviklikult relvastatud olema. Samuti peaks tänavu lõppema ettevalmistused mandritevahelise ballistilise raketi Sarmat lennukatsetuste alustamiseks. Seni on raketiga tehtud stardikatsetusi.