Kuidas minust Läänemaal paari tunniga linnuhuviline tehti
24. aprill 2021, 09:40
Kui keegi ütleb sõna linnuvaatleja, tekib silme ette kujutluspilt beeži vesti kandvast hilises keskeas välismaa mehest. Nüüd kui piirid on kinni ja linnutornid välismaalastest tühjad, õnnestus mul heita pilk kohalike – ja sugugi mitte nii stereotüüpsete – loodusentusiastide üllatavalt põnevasse maailma.
Laupäeva varahommikune uni on magus, kuid kell seitse loivan juba, kohvitermos näpus, auto poole. Tee viib Läänemaale, Matsalu lahe põhjakaldale Haeskasse. Kella üheksaks sai kokku lepitud kohtumine kohaliku linnugiidi Bert Rähniga. Autoroolis veel pisut haigutades mõtlen endamisi, et tegelikult võinuks ju leppida kella kümneks – või veel parem, üheteistkümneks.
Kui Haeska mõisa parklasse jõuan, on Bert juba linnuvaatlustoruga mõisapargi kõrval askeldamas. Esmamulje poolest tundub ta olevat väga muheda oleku ja rahuliku jutuga – nagu need looduseinimesed tihti on. Ta selgitab mulle, et üldiselt on kombeks linnuvaatlusretkedega isegi veel varem alustada. Nimelt just päikesetõusu ajal ja järel on aeg, mil laululinnud oma hääle korralikult lahti laulavad ja haned-lagled parvedesse kogunevad. Keskpäev on linnuriigis sündmustevaesem; siis saab ka linnuhuviline väikese uinaku teha, et videviku eel taas põllule naasta.
Meie retk saabki alguse mõisapargist, kus minu treenimata kõrvale kõlab vaid üks kaunis ühtlane linnulaulufoon. Bert aga nopib sellest laulukoorist aina eri liike, keda mulle ette loeb. Korraks tekib ärevam hetk: kas tõesti esimene peoleo ka juba kohal? Ei, see on hoopis krutskeid täis kuldnokk, kes alatihti teiste lauludest kavereid esitab. Ühe linnu tunnen siiski ka ise laulu poolest ära. See on linnumaailma suurim metsakaitsja metsvint, kelle hüüe «siit-siit metsast ei tohi võtta mitte üks pirrutikk» peaks küll igale eestlasele selge olema.
Mõisapargis nähtud-kuuldud linnuliigid: kaelustuvi, tamme-kirjurähn, põldlõoke, linavästrik, musträstas, hallrästas, laulurästas, sinitihane, rasvatihane, puukoristaja, vares, kuldnokk, ronk, rohevint, metsvint, põldvarblane.
Mõisapargist jalutame edasi ranna poole. Haeska on sellise linnuvaatlusretke jaoks ideaalne koht, kuna vaid ligi kilomeetrise jalutuskäigu jooksul näeb nii metsa-, rannaniidu- kui ka veelinde. Teel vaatlustorni teeb meie pea kohal paar tiiru ka Eesti suurim röövlind merikotkas. Kuigi suur lind tõmbab minu tähelepanu täielikult endale, ei tee Bert temast peaaegu väljagi. Selgub, et sealkandis on merikotkas oma erilisuse poolest kuskil luige või hane tasemel. Iga kord kui välja lähed, vähemalt ühte ikka näed.
Röövlinnu kohalolu tekitas aga palju meelehärmi rannavees sulistavatele valgepõsk-lagledele ja suur-laukhanedele. Karjakoera kombel liigutas kotka ülelend rändlinde ühest lahesopist teise.
Tuleb tunnistada, et nähes kõrvalt, kuidas Bert läbi vaatlustoru aina uusi liike märkab, tekib endalgi väike hasart. Kuna olen Matsalu kandis üles kasvanud, on kogu see ümbritsev liigirikkus mulle midagi üsna tavalist. Nüüd aga tõelise entusiasti kõrval kõndides ja pisut süvenedes mõistan, kui põnev see maailm tegelikult on. Ja kohe läheb veel põnevamaks, sest kuuleme ühelt Haeskasse saabunud linnuhuviliste paarilt, et kuuldavasti on eelnevatel päevadel seal nähtud punakael-laglet! Mul pole õrna aimugi, kes see punakael on, aga nähes, millise õhinaga asjatundjad temast räägivad, tean, et peame ta kindlalt üles leidma. Selgub, et tegemist on üsna haruldase läbirändajaga, kes kevadise ja sügisese rändeperioodi ajal koos valgepõsk-lagledega siia satub. Välimuselt küllaltki erilist lindu suurest lagleparvest üles leida on siiski korralik katsumus. Aga kogenud linnuhuvilistel õnnestub see üllatavalt kiiresti. Kahjuks jääb haruldus minust niivõrd kaugele, et isegi kaamera maksimaalset suumiulatust kasutades paistab ta pildil vaid väikese täpina. Aasta loodusfoto tegemiseks tuleb veel tagasi tulla!
Kõige selle põneva keskel olin peaaegu juba unustanud, miks see reis sai üldse ette võetud. Algne plaan oli ju ikkagi uurida, kuidas eestlastel selle linnuvaatlushobiga üldse lood on. Oma lapsepõlvest mäletan, et kui nägin binokli, linnuvaatlustoru ja fotokaga mehi niitudel hiilimas, siis omavahel rääkisid nad enamasti ikka soome, saksa või mõnes muus võõrkeeles. Bert Rähni tõdeb samuti, et hoolimata sellest, et Eesti on Euroopas kahtlemata üks parimaid paiku lindude vaatlemiseks, on kohalike inimeste huvi suleliste vastu siiski üsna tagasihoidlik. Samas on ta viimastel aastatel märganud huviliste hulga kasvu seoses sellega, et varustus on muutunud odavamaks ja kättesaadavamaks. Haeskas asuva Tuulingu turismitalu peremees Ants Ale leiab aga, et Läänemaa peaks ennast palju aktiivsemalt nii sise- kui ka välisturistidele linnuparadiisina reklaamima. Iga eestlane teab Ida-Virumaa kaevandusi, Peipsi sibulateed, Setumaad ja Pärnu randa. Aga seoses Läänemaaga tulevad heal juhul meelde Haapsalu sanatooriumid. Ometigi on Läänemaa just linnuliigirikkuse poolest Eestis esikohal.
Rannaniidul nähtud liigid: kühmnokk-luik, väikeluik, laululuik, suur-laukhani, valgepõsk-lagle, punakael-lagle, viupart, rääkspart, piilpart, sinikael-part, luitsnokk-part, tuttvart, liivatüll, väikekoskel, jääkoskel, kormoran, hallhaigur, merikotkas, merisk, kiivitaja, soorüdi, mudatilder, punajalg-tilder, naerukajakas, kalakajakas, hõbekajakas, merikajakas, räusk, jõgitiir, sookiur.
Kuida alustada linnuvaatlust?
Varustus linnuvaatlushobiga alustamiseks:
binokkel,
matkasaapad/kummikud,
loodustoonides soe riietus,
linnumääraja raamat või nutirakendus,
märkmik nähtud liikide ülesmärkimiseks.
Parim aeg rändlindude vaatlemiseks kevadel:
esimesed linnud saabuvad märtsi alguses, rände tippaeg aprilli teisel poolel ja mai alguses.
Parim vaatlusaeg sügisel: tippaeg septembri teisel poolel ja oktoobri esimesel nädalal, oktoobri lõpuks on üldjuhul kõik huvialused lahkunud.