Skip to footer
Päevatoimetaja:
Anu Viita-Neuhaus
Saada vihje

Kui palju sa kuu peal kaalud?

Lahti lasta on jube! Ja äge!
  • Kui palju sa kuu peal kaalud?
  • Kes julgeb käed lahti lasta ja lihtsalt kukkuda?
  • Mis saab siis, kui inimest trentrifuugida?

AHHAA teaduskeskus Tartus on koroonaaja suletud uste varjus valmis nikerdanud tuliuue ja põneva näituse. Teemaks on gravitatsioon, loodusnähtus, mis saab enneolematult hästi läbi valgustatud. Ning mis eriti põnev – ei mingit tuima teaduslikkust, see on tõeline seiklus, mis lööb adrenaliini lakke ja paneb julguse proovile.

Niipea kui autouksed avanevad, tormab kolm kratti juba autot üles vinnama. Sikutavad-sikutavad ja ennäe – masin kerkib! Juba ongi rattad õhus. Ehkki teisel pool tolkneb vaid kolm kergekaallast.Selline atraktsioon on AHHAA teaduskeskuse ees kõigile kättesaadav ka ajal, mil uksed veel koroonalukus. Kuid juba imbub siit rõõmsat peatse taasavamise lõhna, ja see on ka põhjus, miks siia luurele tulime. Peagi saavad gravitatsiooniga tutvust teha kõik. Tassisin kaasa oma kallima ja kolm last. Ott (14), Säde (12) ja Õnne (8) on kõik tohutult uudishimulikud ning tulised teadushuvilised. Nad ei taha lihtsalt turnida ja tegutseda, vaid ka teada – miks?

TIbatillukene Õnne üritab AHHAA keskuse ees autot õhku vinnata.
Seikluseks valmis!

«Tere, ma tean sind «Rakett 69» saatest,» hõiskab Õnne meile uksele vastu tulnud Andres Juurele. Tema on AHHAA keskuse juht ja ideede generaator. Leiutajad on ka ekspositsioonimeistrid Andres Kuura ja Tanel Linnas, kes meile äsja valminud imemasinad kätte juhatavad. «Uute asjade väljamõtlemine on kõige ägedam töö,» ütleb Kuura sellise lustiga, nagu suurte inimeste puhul harva näeb.

«Meile meeldib asju valesti kasutada,» lisab Linnas. «Võtame tuttava asja ja rakendame ootamatus rollis. Selliste üllatuste kaudu on õppimine kõige põnevam.» Ja seda põnevust on selgelt näha – AHHAA inimestel on täitsa omamoodi sagedus. Neis oleks nagu kokku segatud teadlase tarkus ja järjekindlus ning lapse uudishimu ja rõõm.

«Kõiki neid asju ühendab gravitatsiooni,» selgitab Juur. «Saad väga praktiliselt ja oma keha kaudu aru, mismoodi see loodusjõud töötab.»

Õnne tunneb langemisest lusti.

Vabalangemise julguseproov

Julguse poolest teevad kolm väikest kaaslast mulle otsekohe silmad ette. Ilma midagi küsimata on Säde end juba haakinud kaadervärgi külge, mis ta piki nõgusat seinapinda kõrgele lae alla vinnab. Kisab natuke, laseb siis käed lahti ja siuh! libiseb suure hooga alla. «See on väga õudne,» purskab ta emotsionaalselt. «Ma ei julge seda enam kunagi teha! Ma tahan seda kohe uuesti teha!» Ja nii nad aina sõidavad ja kukuvad. Kõigile kohutavalt meeldib.

«See on liumägi,» selgitab Andres Juur. «Gravitatsioon tõmbab allapoole ja liumägi pehmendab kukkumist, pannes sind liumäest eemale liikuma. Sa saad ainult ühes suunas alla tulla. Käed lahti lasta ja kukkuda, eks see on paras julguse proov. Sai pulsi üles küll!» Loomulikult on tal kõik atraktsioonid omal nahal proovitud.

«Mul on jänes püksis,» hõikab lae alt juba mitmendat tiiru tegev Säde. Aga karta viitsib ta sekund-paar, kui juba sajab suure hooga alla. «See on ikka väga lahe! Kuigi sul on tunne, nagu kukuksid kuskilt hirmsalt kaljult alla. Aga noh, nüüd ma vähemalt tean, mis tunne kukkuda oleks. Ma ei pea seda kuskil kalju peal proovima.»

Lahti lasta on jube! Ja äge!

Proovin ise ka. Saan mõistusega aru, et libisen turvaliselt, aga ikkagi ripun ebamugavalt kõrgel, ikkagi on jube, adrenaliin lööb lakke. Väga virgutav tunne, elamused saavad kohe kirkamad ja pea kõigist muredest plaks! puhtaks.

Kuidas töötab gravitatsioon? Tagurpidi jo-jo annab selleks väga selge õppetunni.
Jo-jo valitsemine pole üldse nii lihtne kui eemalt paistab.
Ainsana suutis jo-joga lakke lennata Marko.

Huvitav gravitatsioonikogemus on ka tagurpidi jo-jo. Ehk sina ise saad olla pall ning end oskuslikult raskusjõudu kasutades üles põrgatada. See ajab nii hasarti, et tekib isegi mingi treeningusarnane efekt. Maski all jääb pulsi tõustes õhku väheks. Päris lakke suudab end tõmmata vaid issi, tema koordinatsioon on parim. Niisama lendamine ja jojotamine on aga samuti väga lõbus.

Piimapakkide erinevad kaalud eri planeetidel.
Miks see pikkamakk niisugune pomm on? Sest ta on Uraanil.

Kuus korda kergemaks

Järgmisena köidab pilku laud, mil jalgade asemel ketid. Sellel on reas piimapakid, mis sõltuvalt planeedist on väga erineva kaaluga. Kuid asi läheb veelgi põnevamaks: kohe saab teada, kui palju sa ise ühe või teise planeedi pinnale astudes kaaluksid. Nii et kes vastu kevadet dieeti plaanib ja ideaalkaalust unistab – ärgu nähku vaeva, võib ka lihtsalt planeeti vahetada. Saan teada, et Kuu peale kolides kaaluksin kõigest 12 kilo. Ja ühtki porgandipäeva pole selleks tarvis üle elada! Seevastu Jupiteril tuleks mul 180-kilost keremürakat ringi vedada. Väike Õnne kaalub Kuu peal vaevalt viis kilo, sama palju kui mu hantel.

Järgmisena teeme tutvust lakke riputatud tooliga, mis vähendab kaalu niimoodi, et saad kogeda sama tunnet, mis oleks Kuu peal liikudes. «Kuu peal on inimene kuus korda kergem,» teab leiutaja Tanel Linnas. See on uskumatu kogemus!

Nasa pusaga Säde teeb tutvust, mis tunne oleks toimetada Kuu peal. Kerge!
Enda üles vinnamise seade, mis tutvustab kaalude erinevust. Ott vinnab end kõrgele.

Õnne on otsemaid valmis Kuu peale ronima. «Sina ei kaalu nagunii midagi,» märgib Ott. Kuid Õnne põrkab ikkagi suure rõõmuga. Peagi on järg ka suuremate ja raskemate kamraadide käes.

«Ma olin ülikerge, kõike teha oli ülilihtne,» on Ott vaimustuses. «Täielik mõnu oli kerge vaevaga hüpata ülikõrgele!» Lisaks on võimalik end mitmesuguste vintsisüsteemidega käte jõul üles tõmmata, et kaaluerinevust kogeda.

Korraga tõmbab pilku tagurpidi laes rippuv jalgratas. «See on näide AHHAA inimeste huumorist,» muigab Andres Juur. «Kui üks ütleb teisele, et ole hea, pargi mu ratas ära, siis võib nii juhtuda...»

Tsentriguaaljõud saab sekundiga selgeks.

Tsentrifuugime ennast

Üks palju põnevust tekitav atraktsioon saab alles viimast lihvi. «Pöörlev liikumine ei ole suhteline,» räägib Andres Juur. «Seda ei saa segi ajada gravitatsiooniga, kuigi ta on väga sarnane. Inimesed lähevad trumlisse sisse, trummel pannakse pöörlema, tsentrifugaaljõud surub inimesed vastu seina. Siis läheb põrand alla, aga inimesed jäävad seinale – tsentrifugaal- ja hõõrdejõud hoiavad neid seal kinni.»

Siseneme tsentrifuugi.

Ronime lastega poolikusse trumlisse. Väga selgelt tunneb vastu seina suruvat jõudu. Lapsed teatavad, et selle «tsentrifuugi-asjanduse» pärast on tarvis tingimata tagasi tulla.

Mõni meeter eemal sirutab tiibu kosmiline sõidusimulaator. NASA pusaga Säde ronib ülehelikiirusel rooli, et saaks esimesena planeetidel autoga ringi rallitama asuda. Kuna gravitatsiooni tugevus on väga erinev, on ka sõidutunnetus täiesti teine. Kuu peal on gravitatsioon väike, mass aga sama – kõik tundub kohutavalt libe. Autoga saab lennata ja mahakukkumine on kergem kui Maa peal. Päikesel aga surutakse auto väga tugevalt vastu Maad, lausa lapikuks. Sädele pakub suurimat rõõmu Kuu peal lendu tõusta ja Päikesel maanduda, nii et auto suure pauguga plahvatab, leegid taga. «See on lahe jah!»

Säde rallitab kuu peal - simulaatoris on võimalik ise valida, millisele planeedile sõidad.

Ning saatest «Rakett 69» tuttav tasakaalulind sirutab siin samuti oma tiibu, toetudes vaid nokale. «Tema mass-keskpunkt on täpselt tema nokas,» selgitab Tanel Linnas ja sätib linnu oma pealaele seisma. Vähemalt täna ja keset kõiki neid seiklusi tundub meile, et midagi teadusest ägedamat ei saagi maailmas olemas olla.

Raketi saatest tuntud tasakaalulind.

AHHAA maja saab 10-aastaseks

AHHAA teaduskeskuse siht on pakkuda avastamisrõõmu ja muuta teadus põnevaks. Maikuus tähistab Ahhaa juba kümnendat sünnipäeva praeguses majas. AHHAA keskusesse Tartus on kümne aastaga jõudnud ligi kaks miljonit külastajat.

Kohapeal näed, kuuled ja koged ise loodusseadusi, saad osaleda töötubades, planetaariumis ja teadusteatri etendustes. Kogu vaatemäng on teaduspõhine, usaldusväärne, turvaline ja asjatundlik. Ahhaa asub Tartus Sadama 1.

«AHHAA, gravitatsioon!» plaanitakse avada 11. juunil.

Nagu Alice Imedemaal hiigelsuure teelaua ääres.

Leiutamine nagu evolutsioon

«Kogu see leiutamine siin toimub nagu evolutsioongi,» selgitab Andres Kuura. «Vahel tahad lihtsalt mõnest asjast, mida oled kuskil näinud, kopipeiste, aga ei tule välja. Siis viskad natukene juhust sisse ja saad midagi veel lahedamat. Kehvad ideed surevad ära, parimad jäävad ellu ja arenevad edasi. Ja mina ei ütle, et leiutamine midagi ebatavalist oleks. Me kõik teeme seda iga päev! Teed plaani, see läheb hukka, pead leidma loova lahenduse – see ongi leiutamine.»

Pöörlev tuba, maavärvinatuba ja teised juba kuulsust kogunud põnevuse pakkujad on AHHAA teaduskeskuses töös ka täna.
Uuendatud läbilõigete ekspositsioonis saab vaadata, mis ühe või teise kodus leiduva asja sees tegelikult on.
Säde testib, kui tore oleks olla hamster rattas. Selgub, et kahel jalal pole see pooltki nii lõbus kui käpuli, neljal jalal.

Tänapäeva Eestis on seis teaduse populariseerimise rindel sedavõrd hea, et annab eeskuju maailmaski. AHHAA keskuse näitused on teinud mitu edukat tiiru Euroopas, huvi on suur ja külalised ahhetavad. «Ainult sellega on selline väike vigur, et mõnes riigis ollakse nii hirmus turvalised, et meie osalust pakkuvad näitused tunduvad neile ohtlikud,» märgib Juur sõbraliku muigega. «Meil Eestis on mõnes mõttes ideaalne võimalus teadust tutvustada nii, et ka põnevus alles jääks. Ja loomulikult on turvalisus läbi mõeldud. Lihtsalt hulluks ei tasu sellega ka minna!» Ta toob näiteks teadusteatri etendused, kus tegevusjuhendaja kasutab elavat tuld. Tagatiseks on käepärast tulekustuti ning juhendaja oskab seda väga hästi kasutada. Prantsusmaal peaks seesuguse etenduse juures viibima kogu aeg täisvarustuses tuletõrjuja. Eestis on mitmed asjad tasemel, mille kohta «hea» oleks vähe öeldud. Maailmast tullakse siia ideid ammutama ja eeskuju võtma ning see on juba kindlasti kõva sõna.

«Me kõik leiutame iga päev! Teed plaani, see läheb hukka, pead leidma loova lahenduse – see ongi leiutamine.»

Lapsena juurdlesin, et kui Maa on ümmargune, kuidas me siis seal Austraalia kandis selle küljest alla ei kuku. Usutavast oli toona noorem kui mu kõige pisem tütar. Siis selgitati mulle asi ära: põhjus on gravitatsioonis. Teadus teeb paljud segased asjad nii meeldivalt selgeks. Ehkki, tõsi küll, viimasel ajal ilmub üha enam ka neid, kes teadust eitavad ja sogase maailmapildi poole hoiavad. Mine tea, ehk eitavad lamemaalased ka gravitatsiooni olemasolu? Igatahes saab neil oma pannkoogi alumisel poolel liikumine siis väga lõbus olema.

Iga uus näitus tuleb temaatiliselt kujundatud fantaasiarikka maailmana, nii ka Gravitatsioon!

*Paksuse vastu planeedivahetus ei aita, küll aga võib sellest abi olla ülekaalu kaotamisel. Kuu pinnal kaalub inimene otskeohe kuus korda vähem kui Maal.

Õnne planeedikaalu peal. Kuul kaaluks ta vaid 5 kilo.
Kommentaarid
Tagasi üles