Tõnu Kilgasele mõeldes... (1954–2021)

Tõnu Kilgas Foto: Sille Annuk

Tõnu Kilgase lavarollidest meenub kõigepealt kaval sõnaosav teener Sam Weller koomilises ooperis «Pickwick klubi» (lavastaja Kaarel Ird, Vanemuine 1978). Noore Kilgase sundimatu sarm paelus, tema improvisatsioonivallatused jäid eredalt meelde. Tõenäoliselt olen teda näinud ka Boni efektses rollis operetis «Silva».

Muusikateatri lavastusi pole ma ju sama järjepidevalt vaadelnud kui sõnateatrit, aga üks südamlik ja vaimukas tegelane, keda naljalt ei unusta, on Tõnu Kilgase Kiir (Ülo Vinteri muusikal «Kevade», lavastaja Sulev Nõmmik, Estonia 1991). Rätsepmeistri võsuke Jorh Aadniel on tänuväärne koomiline roll, aga meelde jääb südamlikkus ja soe osavõtlikkus, millega Kilgas punapäist koolipoissi kujutas. Huvitav, et varem oli Tõnu Kilgas raadioteatris mänginud Kiirt, Raja Teelesse lootusetult armunud noormeest «Suves» (kuuldemäng «Joosep Tootsi tagasitulek ehk Paunvere meeste kosjalood», režissöör Gunnar Kilgas, 1986), ka see on vaimuka ja sõbraliku huumoriga loodud roll. Tõnu Kilgas mängis raadioteatris väga vähe, aga üks kena osa eesti klassikast on veel jäädvustatud tema häälega: vaikne ja mõtlik nooruk Jull (August Mälgu «Hea sadam», režissöör Heino Kulvere, 1989). Tundub, et sedalaadi introvertseid natuure sai ta vähem mängida kui bravuursemaid.