ARVUSTUS ⟩ Algul tuuakse lilled, siis malakas

Terje Pennie (vasakul) ja Ilo-Ann Saarepera lavastuses «Kui sa tuled, too mul lilli», mis tõukub intervjuudest lähisuhtevägivalla ohvritega ning selles valdkonnas töötavate spetsialistide ja vabatahtlikega. Foto: Maris Savik

Üle pika pausi taas teatrisse minnes oleks olnud lihtsamaid valikuid kui lavastus lähisuhtevägivallast. Aga kas ka puudutavamaid?

Liis Aedmaa ja Laura Kalle «Kui sa tuled, too mul lilli» annab vaatajale terava hoobi vastu vahtimist. Mitte brutaalselt, vaid läbi ilusate hetkede ja muinasjuttude. Siit võiksid ehk juba mõned paralleelid idanema hakata.

Lähisuhtevägivald on teema, mille puhul õnneks ei saa (enam) öelda, et sellest ühiskonnas ei räägita. Hei, isegi Eesti Ekspress kirjutab juba viimased aasta (või isegi paar?) vägivalla all kannatanutest empaatiliselt! Küsimus ei ole enam niivõrd lugude taastootmises, kuivõrd selles, kuidas neid lugusid rääkida, ja nurkades, mille alt neid näidata. Peab olema põhjendus, avardav moment. Kellegi valu ei tohiks saada kellegi teise meelelahutuseks. Mulle jätsid sügava mulje Flo Kasearu tööd, mida ta on teinud ühes Pärnu tugikeskuse naistega ja raamatu «Vangerdused» puhul lisaks ka Jan Kausiga.

Ugala väikeses saalis algab kõik ühest muinasjutust. Kaja (Ilo-Ann Saarepera) on noor naine, samavõrd arglik kui lootusrikas. Ja tal on lemmikmuinasjutt. «Väike merineitsi», lugu sellest, kuidas naine armub niivõrd, et on valmis armastuse nimel kaotama oma hääle. Kajagi unistab sedavõrd ennastunustavast armastusest, et muul maailmal poleks tähtsust. Peagi ilmub prints (Ringo Ramul). Kaunis, spontaanne, hetkega naisest sisse võetud. Mida võiks veel tahta? Et lugu edasi nii kaunilt ei pruugi minna, oskate küllap juba aimata.

«Kui sa tuled, too mul lilli» Ugala teatris

Lavastajad Liis Aedmaa ja Laura Kalle

Osades Terje Pennie, Marika Palm, Ilo-Ann Saarepera, Tanel Jonas, Ringo Ramul ja Kiiri Tamm

Esietendus 24. mail