Reportaaž ⟩ Trellid põrgu ja paradiisi vahel

Vangla on praegu taimede paradiis, kus ühtegi trimmerdajat kartmata vohavad võililled, kuused on helerohelistest kasvudest pungil, õitseda mühavad sirelid ja õienuppe on avamas pojengid. Foto: Sander Ilvest

Elu seiskus Tallinna ­vanglas detsembris 2018, mil siit ­viidi minema viimased vangid koos nende valvuritega.

Siiani on maas kahe ja poole aasta tagused ajalehed (on nii Stolitsat, Äripäeva kui ka Postimeest), kuid maha on jäänud ka muud kraami: alumiiniumist kausse, palveraamatulehti, kriminaalmenetluse seadustikke ja üksikuid sokke. Ühel aknalaual on juba paar aastat päiksepaistes laagerdanud «Vürtsikas risotto» (kaalun korraks ­selle kaasa­võtmist, sest konserv kehtiks kuni augus­tini 2021), teisele on unustatud pruunist riidest ja liivast tehtud higihõngune tõstepomm.

Ühes hoones, küllap vangla ­maaliklassis, vedeleb põrandal kunst, näiteks naivistlikus stiilis maal hobustest ja sinise jõe ääres oksi koolutavatest rohelistest puudest. Kontrast on suur nende valgetest tellistest barakkidega, kus Tallinna vangla territooriumil oma karistust ­kanti: mehed ja naised eraldi hämarais kolme-nelja kahe­kordse narivoodiga kongides, kust vetsu minekuks tuli öösel paluda valvuri luba. «VESI/KUSI», teatab tabel, mida valvurid kongide kohta seinale kinnitatud tahvlil pidasid, allpool kongide kaupa täpsemad tähelepanekud, nagu «Püsti 23.30», «Istuli 23.40», «02.20 Kusi», «05.30 Vesi» jne.