Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Õpilased: keelekümblus ei arene Tallinnas piisavalt kiiresti

  • Õpilasesinduste Liidu nõunik: Tallinna haridussüsteem loob paralleelmaailmu
  • Nõuniku sõnul on raske leida praegusel süsteemil lisaväärtusi
  • Haridusameti juht: ühtne koolisüsteem on teistsuguse riigikorra alusvundamendiks
  • Keelekümbluse vilistlane: otsustajad ei võta vedu ja ei laienda programmi
Eesti Õpilasesinduste Liidu nõuniku Marcus Ehasoo meelest on õppekeelest saanud liigselt poliitiline ja polariseeriv teema ning see hoiab sisulist debatti tagasi. FOTO: Eero Vabamägi

Pärast kolme aastakümmet iseseisvust toodab mitmekeelne haridussüsteem Tallinnas jätkuvalt ebavõrdsust tööturul.

Eesti Õpilasesinduste Liidu avaliku poliitika nõuniku Marcus Ehasoo sõnul ei tekita üldhariduskoolid eraldi vaadatuna Tallinnas eesti- ja venekeelseid paralleelmaailmu, kuid praegusel kujul on nad selgelt osa probleemist. Lisaväärtusi praeguses süsteemis Ehasoo ei näe.

«Paralleelmaailm, kus õpilased ei omanda vajalikku keeletaset, et konkureerida Eesti tööturul või minna edasi Eesti kõrgkooli, tekib, kui vaadata kogu süsteemi tervikuna alates lasteaiast,» ütles Ehasoo Postimehele.

Ehasoo sõnul aitab olukorra süvenemisele kaasa asjaolu, et venekeelne elanikkond on linnas endas piirkondlikult jagunenud teatud linnaosade vahel.

«Seetõttu on linnal lihtne ja mugav vene õppekeelega koole ülal pidada, sest kooli täitumusega probleeme ei teki,» leidis nõunik.

Tallinna haridusamet haldab 58 kooli, millest 22 on vähemalt osaliselt vene õppekeelega koolid. Haridusameti pikaaegne juht Andres Pajula rõhutas Postimehele, et just mitmekesisus ja autonoomsus on linna koolivõrgu tugevus.

«Kuna kõik lapsed on erinevad, siis sellest lähtuvalt on meil mitmekesine ja erinevate võimalustega koolivõrk,» ütles Pajula. «Laste erinevustega arvestamine on taganud meile edu kvaliteetse hariduse pakkumisel, head PISA-testide tulemused ja viinud õpilased rahvusvahelistele võistlustele ja mainekatesse ülikoolidesse.»

Ehasoo meelest tegutseb linn praegusel kujul õpilase perspektiivist lähtudes siiski problemaatiliselt. «Koolikorraldus, kus õppur ei saavuta tööturul konkurentsivõimet, on eelkõige ikkagi temale endale kahjulik,» ütles ta.

«Samas on seal ka teatav ühiskondlik mõõde, näiteks on raskendatud informatsiooni ühene kommunikeerimine. Seda nägime me eelmisel aastal, kui politseinikud pidid välja nuputama viise, kuidas vene emakeelega noori ühisesse infovälja tuua,» rääkis Ehasoo, nähes võimaliku lahendusena keelekümblust.

«Integratsiooni monitooring näitab, et Tallinnas on keelekümblus alushariduse puhul väga populaarne, ma ei näe põhjust, miks see koolide puhul ei toimiks,» arvas nõunik.

Õpilasesinduste Liidu nõuniku sõnul saaks ilma suurte reformidetagi tekitada parema kogukonnatunde ja paremad võimalused keele praktiseerimiseks.

«Esmalt saaks lähestikku asuvates vene ja eesti õppekeelega koolides alustada koostööga. Seejärel saab juba rääkida keelekümbluse laiemast kasutusest ja lõpuks jõuda ka ühtse tervikuna töötava koolivõrguni,» lausus Ehasoo.

Küsimusele, kas Tallinn on teinud plaane minna jõuliselt edasi keelekümbluse või ühtse Eesti kooliga, Pajula otsest vastust ei andnud.

Tallinna Haridusameti juht Andres Pajula. FOTO: Remo Tõnismäe

«Tallinna arengukava hariduse eesmärgiks on eelkõige õnnelik õppija, oluline on luua innustav õpikeskkond. Kõikidele lastele ei sobi ühesugused keeleõppe metoodikad, mistõttu jäävad ka keelteõppes tulevikus püsima erinevad võimalused,» tõi haridusameti juht esile.

Pajula sõnul on viimase 20 aasta arengusuund keskendunud eelkõige detsentraliseeritud juhtimisele, kus mõeldakse iga õppija vajadustele. Praeguse süsteemi kitsaskohti puudutavale küsimusele Pajula vastata ei soovinud, kuid toonitas, et ühtse koolivõrgu ideesse tuleb suhtuda ettevaatlikult.

«Ühtse koolisüsteemi loomine on teistsuguse riigikorra alusvundament,» nentis Pajula. «Kui loome vale koolisüsteemi, võivad tagajärjed olla katastroofilised. Meie eeliseks on paindlikkus, sest meie väiksuse tõttu võime me võime katsetada ja kiirelt kasutusele võtta parimaid metoodikaid.» Pajula sõnul soosib amet ka juba praegu haridusasutuste koostööd, mille parimaid koostööprojekte iga õppeaasta lõpus ka tunnustatakse.

«Kuigi viimastel aastatel on pandeemia tõttu olnud rohkem tagasilööke, oli meil 2018/19. aastal üle 27 koostööprojekti, millest pea pooled olid kakskeelsed. Näiteks Kesklinna vene gümnaasiumi ja vanalinna hariduskolleegiumi vaheline keeleõppeprojekt,» tõi Pajula esile.

Ehasoo arvates sellest ei piisa. «Kui me võtame need 14 kakskeelset projekti, siis see ei ole midagi erilist, arvestades Tallinna haridusasutuste arvu,» sõnas Ehasoo. «Tasub ka arvesse võtta, et ühe õppeaasta raames koostööd tehes jääb nende mõju vägagi limiteerituks ning pigem peaks panustama sellele, et koostöö oleks pikaajaline ja süsteemne.»

Praeguse süsteemi muutumatuse ja jäikuse taga on Ehasoo sõnul eelkõige poliitika ja inimeste hirmud.

«Sisulise debati asemel pigem kõlama jäänud poliitikute ühelt ja teiselt poolt loobitud loosungid,» lausus Ehasoo. «Ka Tallinna haridusamet on aastate jooksul andnud ses küsimuses väga erinevaid seisukohti ning nende täpsest plaanist ei ole mina tänini veel aru saanud.»

Tallinna puhul on Ehasoo sõnul tegemist keeruka olukorraga, sest viimaste aastate sisseränne suurendab ka vene keeles õppivate laste arvu, mistõttu majanduslikel põhjustel neid koomale tõmmata ei ole vaja. Ka haridusameti andmetel läheb kolmandik uussisserändajatest Tallinnas just vene õppekeelega koolidesse.

Ehasoo rõhutas, et on vaja selget ja planeeritud kohaliku omavalitsuse ja riigi vahelist koostööd. Ainult õpikute tegemine ja projektide loomine ei pane süsteemi terviklikult tööle.

Keelekümbluse vilistlane: tänu keeltele olen tööjõuturul hinnatud

Keelekümbluse klassi vilistlane, õpetaja ja Eesti 200 juhatuse liige Aleksei Jašin. FOTO: Erakogu

Keelekümblus on võimalus siduda ennast paremini Eesti riigi ja ühiskonnaga ning see annab võimaluse ja motivatsiooni jätkata oma haridusteed ka Eesti kõrgkoolides, leiab keelekümbluse klassi vilistlane, õpetaja ja Eesti 200 juhatuse liige Aleksei Jašin (24).

Kus koolis te käisite?

Mina lõpetasin Tallina Mustamäe humanitaargümnaasiumi. Meie kooli endine koolijuht, austatud Tatjana Lüter pälvis presidendilt isegi Valgetähe teenetemärgi keelekümbluse edendamise eest Eesti Vabariigis ning mina olin üks selle kooli keelekümbluse lastest.

Ma õppisin eesti keeles varajase keelekümbluse metoodika abil, mille kohaselt läksid põhikooli teises ja kolmandas astmes mõned ained vene keele peale üle.

Kuidas jõudsite keelekümblusklassi?

Vanemate otsusel käisin juba eestikeelses lasteaias. Peale lõpetamist oli valikus kodulähedane eestikeelne kool või venekeelne kool, kus piloteeriti keelekümbluse programmi.

Vanemate sooviks oli, et kool arendaks ka minu vene keele oskust emakeele tasemel. Tagantjärele võin julgelt öelda, et mu vanemad tegid tol ajal parima otsuse.

Millise õppekeelega lasteaeda/kooli te oma lapsed paneksite?

Soovin oma lapsed saata kindlasti ühtsesse Eesti kooli, kus nad saaksid arendada lisaks kahele emakeelele (eesti ja vene keel) ka kahte võõrkeelt.

Kuidas on keelekümblusõpe teid edasises elus mõjutanud?

Minu usk keelekümbluse metoodika tõhususse on nii suur, et peale ülikooli lõpetamist ja kaitseväge liitusin ma programmiga Noored Kooli ning läksin Ida-Virumaale keelekümbluse õpetajaks.

Ma tunnen, et minu kool ja selle keelekümbluse programm valmistasid mind suurepäraselt ette edasisteks õpinguteks Tartu Ülikoolis. Tundsin, et mul olid vajalikud keelelised ja akadeemilised teadmised, et seal edukas olla.

Laiemalt leian ma ka, et keelekümblus andis mulle tugeva sideme Eesti riigi ja ühiskonnaga. Ma arvan, et tänu sellele on minu tutvusringkonnas võrdselt eesti- ja venekeelseid inimesi, minu elukaaslane on eestlane ning olen tänu kolme keele valdamisele ka tööjõuturul hinnatud.

Kas praegune koolivõrk jagab teie arvates Tallinnas lapsi eesti ja vene keele alusel n-ö paralleelsetesse maailmadesse ning mil määral võib seda lisaväärtusena, mil määral probleemina?

Minu arvates on tegemist konkreetselt probleemiga ning mingit lisaväärtust ma siin ei näe. Uuringud näitavad, et segregatsioon on emakeele põhjal Tallinnas viimase kolme kümnendiga ainult kasvanud. Praegune koolivõrk on minu hinnangul selle arengu suurim põhjus.

Meil on tõhusaid keelekümbluse koole, mis valmistavad lapsi osaliselt ette edaspidiseks eluks Eesti ühiskonnas, kuid igal keelekümbluse vilistlasel ei pruugi minna nii hästi kui minul. Mõnel inimesel ei kujune seost Eesti riigi ja ühiskonnaga, sest reaalsuses veedetakse kaksteist aastat venekeelses koolis, huvi- ja spordiringis, mis kujundavad suhtlusringkonna ja -harjumused terveks eluks.

Ma mäletan oma kooliajast, et nii mina kui ka minu koolikaaslased tundsid selget ühiskondlikku hoiakut «meie ja nemad», sest meil lihtsalt puudusid eestikeelsed sõbrad ja igapäevased kontaktid.

Ainus eestikeelne inimene meie jaoks oli õpetaja, mis minu meelest ei ole Eestis elades normaalne ega loomulik.

Mis hoiab muutusi tagasi?

Mõned kardavad, et koolid, kus õpivad koos eri emakeelega lapsed, ohustavad kas ühelt poolt siis eesti keele ja kultuuri või teiselt poolt vähemuskultuuri säilimist.

Haridusvaldkonna inimesena võin kinnitada, et kui koolis töötavad õpetajate ja administraatoritena oma ala professionaalid, siis sellist asja ei juhtu.

Tööd tuleb teha selle nimel, et kuigi ühiseks suhtluskeeleks on eesti keel, teadvustatakse ja väärtustatakse meie koolis ja ühiskonnas ka teistsuguse taustaga inimesi. Kui sa aktsepteerid, et aeg-ajalt kasutatakse ka teist keelt, siis see lahendab juba paljud mured ja probleemid.

Näitena tooksin välja enda. Parasjagu vastan ma teile eesti keeles, töötan vene lastega eesti keeles ning annan endast parima, et viia eesti keelt ja kultuuri võimalikult paljudeni. See oleks ka ühiste koolide missioon.

Kas Tallinnas on realistlik luua keelekümblust soosivad segaklassid ja -koolid ning hiljem ühtne eestikeelne koolivõrk?

Absoluutselt. Ma ei näe mitte mingit põhjust, miks eestikeelsed lapsed Arte gümnaasiumis ja venekeelsed lapsed Mustamäe reaalgümnaasiumis peaksid kaksteist aastat käima eraldi koolimajades, mis asuvad kõrvuti.

Näiteks võiksid ühes majas õppida mõlema kooli 1.–6. klassid ning teises majas 7.–12. klassid. Paralleelselt võiksid koolis olla eesti, keelekümbluse ja miks mitte ka kahesuunalise keelekümbluse klassid.

Häid kogemusi jagub nii välismaal kui ka meie enda Tallinna kunstigümnaasiumis, kus koolipere võttis väljakutse süsteemi kiuste vastu ning loob iseseisvalt ühtset kooli.

Erilist tähelepanu vajaks kindlasti Lasnamäe piirkond, sest seal ei ole selliseks lahenduseks piisavalt eestikeelseid õpilasi, ning lahendusena pakuksin seal välja, et igas koolimajas peaks toimima keelekümbluse programm. Alati tuleb lähtuda kohalikust kontekstist.

Mida tegi teie kool erakordselt hästi ja kus oli arenguruumi?

Minu kooli algklassid olid absoluutsel tipptasemel. Vaatamata sellele, et keelekümbluse programm oli alles oma alguses, said õpetajad väga hästi hakkama ning saavutati kõik enesele seatud eesmärgid.

Ma arvan, et arenguruumi oli kooli ja õpilaste sidumisel Eesti riigi ja ühiskonnaga. Samas võin positiivsena välja tuua, et mõned üksikud õpetajad näitasid meile riigi- ja kultuuriasutusi, suuri ettevõtteid ja mittetulundussektorit ning meil toimus koos Lilleküla gümnaasiumiga koos ka riigikaitse laager.

Samal ajal ma leian, et kindlasti oleks pidanud olema rohkem projekte ja programme, mis oleks meie kooli õpilasi kokku viinud ka oma eakaaslastega eestikeelsest koolist.

Enel Pungase 2018. aasta doktoritöö leidis: «Koolitüüpide võrdlus näitab, et vene õppekeelega koolide lõpetajatel on eestikeelse kooli lõpetanutega võrreldes tunduvalt suurem soov õppida välismaal.» Kas see näitab meie kakskeelse koolivõrgustiku nõrkust, et ei suudeta talendikaid venekeelseid lapsi motiveerida Eestisse jääma?

Minu hinnangul on see tingitud sellest, et targad ja tublid vene kooli õpilased on vähem seotud Eesti riigiga ning seetõttu ei näe kõiki võimalusi oma potentsiaali rakendamiseks kodumaal.

Minu õde on suurepärane näide sellest. Ta on doktorikraadiga akadeemiline töötaja Saksamaal, kes lahkus Eestist kohe peale keskkooli lõppu.

Oleme lõpetanud sama kooli, kuid paraku meie vaated tulevikule olid väga erinevad. Mina õppisin keelekümbluses, tema ajal seda programmi veel ei olnud. Keelekümblus seob õpilasi Eesti riigiga kindlasti rohkem, kuigi pean nentima, et ka minu klassis oli töötamine või õppimine välismaal üsna populaarne.

Kuidas saavad keelekümblusega rahul olevad vilistlased aidata haridusmaastiku muutmisele kaasa?

Arvan, et meie kohustuseks on keelekümbluse propageerimine ning teavitustöö tegemine. Oluline on suhelda koolipidajate, koolijuhtide ning venekeelsete lastevanematega, et näidata, milliseid võimalusi avab keelekümblus muukeelsetele lastele.

Isiklikus plaanis kaalun ma parasjagu keelekümblusvilistlaste liidu asutamist, et tegeleda just selliste väljakutsetega süstemaatiliselt.

Arvan, et see programm on kahekümne aastaga ennast jõuliselt tõestanud, kuid otsustajad ei võta kahjuks vedu ega tegele piisavalt jõuliselt programmi laiendamisega uutesse koolidesse. Minu sõnum on lihtne: kui teised ei tee, siis tuleb probleem ise ette võtta.

Artikkel on valminud koostöös MTÜ Mondoga projekti «Jagatud teekonnad: faktid ja lood rändest 21. sajandil» raames, mida kaasrahastavad Euroopa Komisjon, Eesti välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest, kultuuriministeerium ja Kodanikuühiskonna Sihtkapital. Artikkel ei pruugi väljendada rahastajate seisukohti.

Tagasi üles
Back