VIDEOLUGU ⟩ Trimmerdaja presidendiametist: minu meelest võib panna sinna ka lamba

Samal ajal kui erakonnad tagatubades võimalike presidendikandidaatide üle aru peavad, muutub presidendiamet kui ka selleks valitud persoon mitmete Raplamaa inimeste silmis üha kaugemaks ja paraku ka tähtsusetumaks.

«Presidendikoht on täiesti mõttetu. Olgu ainult peaminister,» ütleb anonüümseks jääda soovinud trimmerdaja meile Raplamaal maantee ääres. Presidendiamet peaks olema ideepoolest Eesti ühiskonnas kõige prestiižsem amet, kuid mõne inimese jaoks on läinud teisiti. Miks küll nii?

Kui eelmiste valimiste aegu ütles Siim Kallas juba aprillis kindla jah-sõna, siis sel korral pelgavad potentsiaalselt presidendiks sobivad inimesed selge sõnaga välja öelda «Jah, mina kandideerin!». Näiteks on praegune president Kersti Kaljulaid öelnud, et «mina oma riigile kunagi «ei» ei ütle». Jüri Ratas aga «selle Jüri Ratase jutuga võiks nüüd ära lõpetada». Vaid Henn Põlluaas on selge sõnaga öelnud, et kandideerib presidendiks.

Läksin värske suvereporterina videospetsialist Andres Haabu ja ajakirjanik Sander Punamäega kaasa Raplamaa ringsõidule, et tavaliste inimestega presidendivalimistest rääkida. Ja kes teab, ehk õnnestub Põlluaasale ka vastaskandidaat leida. Tekiks vähemalt mingigi debatt.

Monarhia igatsus

Tõtt-öelda ei osanud ma sellest väljasõidust midagi oodata. Alguses tundus naljakas, et otsinguteks on planeeritud üle 8 tunni - kuidas on võimalik otsida nii kaua inimest, kui tegu on prestiižse ametiga, pakkumisel on elukoht Kadrioru lossis ning ligi 6661 euro suurune palk?

Veidi enne Kohilat peatusime bensiinijaamas, et leida sealt enda esimene presidendikandidaat. Ühele arvamusele jõudsid pea kõik intervjueeritavad: presidenti peaks valima rahvas. Kuigi valitakse presidenti neile, siis nemad tunnevad, et sõnaõigust selles asjas lihtsalt ei ole.

Helitehnik Ville ei kavatsenud presidendiametit isegi kaaluda, vaid teadis kohe küsida kuningapositsiooni. Asi olevat selles, et presidendina tuleks tal liiga palju järeleandmisi teha. «Täielikku võimu oleks mulle vaja, siis saaksin hakkama,» ütleb tumedate päikeseprillide taha peituv Ville ja lükkab pangakaardi tankla makseautomaati.

Lõõskava päikese tõttu põhja keeratud konditsioneeri müra saatel sõidame alevikku sisse. Ilmselt oli tegu juhusega, kuid alevi oluliseima poe ees olnud inimesed olid kõik ühel nõul: presidenti peaks valima rahvas. Sellise korralduse puhul oleksid ka nemad kandideerimisest ehk rohkem huvitatud.

Mõni polnud siiski keskeast ja valimissüsteemist hoolimata presidendiks saamise unistust nurka visanud. Näiteks pidas üks vorstimüüja end presidendiametiks liiga nooreks. «Kogemust on vähe.» Kuid tuleviku poole vaatas mees optimistlikult: «Kõike võib juhtuda!»

Kõrvalejäetus

Inimestega rääkides mõistsin, et nad tunnevad ennast kõrvale jäetuna. See selgitab, miks Kodila elanike peamine sõnum oli, et president peaks märkama maaelanikke. Kuid poliitikahuvi pole inimestel kuhugi iseenesest kadunud. Näiteks ütles parasjagu aiatööde kallal askeldav Enn, et kuulab internetist tihti ka riigkogu infotunde.

Presidendivalimistel hoiab ta pöialt Henn Põlluaasale. Samas arvas ta, et president ei tohiks olla ühegi erakonnaga otseselt seotud. Kõige olulisemaks pidas Enn, et riigipea suunaks oma fookuse linnast välja, maale.

Äkki näeb Enn ka iseendas presidendi potentsiaali ja soovib hoopis ise kandideerida? Vastus tuli kiirelt. «Ei, mul pole tähelepanu vaja,» ütles mees, kuid soovitas rääkida oma sõbraga. «Tule alla!» hõikas Enn. «Ma ei saa, ma teen tööd!» kostus ülevalt vastu.

Torumees Ahto oli lahtise jutuga mees ja rääkis lahkelt oma mõtetest ootamatutele külalistele «Mina arvan, et rahvas peaks presidenti valima,» ütles ta. Ahto tundis, et kui inimesed saaksid valida, siis ta kaaluks ka ise presidendiks kandideerimist. Aeg oli veidikene nälga leevendada - astusime sisse paarikümne meetri kaugusel asuvasse Rummu poodi, et jäätist osta. Ahto soetas paar purki kesvamärjukest.

Viimased hetked Kodilas veetsime Rummu poe ees, kus tutvusime bravuurika Üllega. Kuigi tema uudiseid ei vaata, ei ole poliitikaga kursis ning presidendiametile kunagi mõelnud ei ole, teadis ta kindlasti, et võõrast inimest tema presidendiks ei valiks. Küll aga teatas Ülle meile kindlalt, et tema saaks vajadusel presidendina hästi hakkama, sest ta on võimukas inimene. «Kes see Põlluaas veel on?» oli naine segaduses.

Teelt leidsime anonüümsust palunud teetöölise, kes mingil juhul ei kaaluks presidendiametit. «Minu meelest võib panna sinna ka lamba.. Tuleb odavam,» teatas ta meile otse südamest. Presidendi ametit tema ei teeks mitte mingi raha eest, «Eestile piisab vaid peaministrist,» olid tema sõnad meile.

Et sel aastal presidendikandidaatide debatt on seni puudunud, inimesi iseenesest ülemäära ei tundunud häirivat - sellest poleks paljude hinnangul mingit kasu. «Vahet pole, niikuinii pannakse lõpuks keegi tundmatu - nii nagu Kaljulaidiga juhtus,» ütles meile näiteks keskealine meesterahvas Kohilast.

Teksti autor: suvereporter Dominika Pankova ja ajakirjanik Sander Punamäe

«Eesliinil» on lühidokkide sari, kus ajakirjanik viskab pastaka ja telefoni nurka ning läheb koos operaatoriga ise kohale, otse teema keskmesse ja siis veel sammu võrra lähemale. Lood otse elust, kus oma silm on kuningas. Sarja autorid on Sander Punamäe ja Andres Haabu.

Tagasi üles
Back