:format(webp)/nginx/o/2017/01/06/6230553t1habd2.jpg)
/nginx/o/2021/06/14/13847669t1h92cd.jpg)
- Metakirjandust lastele
- Kelle peal tekste katsetada
- «Täiskasvanute kirjandust» kuulata on tihti piinlik
Anti Saar teeb palju asju. Peale kirjanduse teeb ta ka mänge. Eelmisel aastal kirjutati, kuidas ta ehitas puu otsa maja. Oma kätega. Tema viimane raamat «Kuidas minust ei saanud kirjanikku» on ka natuke inseneriteaduslik ja ehitab maailmu neid samal ajal lõhkudes või vastupidi. Ühesõnaga, mängides. Elab ja töötab ta muidu peamiselt Tartus. Kuna tunneme juba ammu, võtsime sinatada.
Kirjandusloos on metafiktsioon ehk raamat raamatutest oluline žanr, põhimõtteliselt algas sellega romaanikunst, kui pidada Cervantese «Don Quijotet» esimeseks kaasaegseks romaaniks. Kuidas eesti lastekirjanduses selle varasemate pretsedentidega on?
Praegu meenuvad mulle ainult Robert Vaidlo «Lood Kukeleegua linnast», kus tegelased elavad korraga lapse joonistusvihikus ja päris maailmas. See ilmus juba rohkem kui pool sajandit tagasi. Aga hiljem? Vot ei tulegi ette. Välisautoritest võiks kohe nimetada Donald Bissetit («Kõnelused tiigriga») ja James Krüssi («Minu vaarisa ja mina»). Aga laiemalt võttes, nagu märgid, on igasugune kirjandus rohkem või vähem meta – juba alates renessansist, alates sellest, kui tekst ei vahenda enam ilmutust, vaid väljendab autori eneseteadvust kokkuleppelises keeles.
Kuna su lugudes on ka probleem sellega, et kunst ei tule elule järele, siis mida arvad sellisest lausest, et «elu teeb alati kunstile oma leidlikkuses ja ootamatuses ära» vms?
Mulle tundub, et kui siduda ootamatus asjaolude juhusliku kokkulangevusega, siis jah, midagi täiesti ootamatut kohtab kunstis võrdlemisi harva. Kunstitekst on ju enamasti kaalutletud, kodeeritud ja suunatud. Tõsi, vabade assotsiatsioonidega kirjanduses, lahtise pintslilöögiga maalis või improvisatsiooniga muusikas on seda ootamatust vähemalt viimased 150 aastat taga aetud, aga vahel tundub, et see oleks justkui kergema vastupanu tee.
Olen viimasel ajal märganud, et naudin kõige rohkem ootamatust just kõige konventsionaalsemates ja «rangemates» meediumides ja žanrides: mõni ootamatu riim mõjub tugevamini kui pikk sürrealistlik poeem, helistikuvahetus mõnes biitlite loos tugevamini kui terve John Coltrane’i plaat. Leidlikkusega teeb loodus inimkultuurile muidugi pika puuga ära.
/nginx/o/2021/06/14/13847677t1h5629.jpg)
Anti Saar
kirjanik, tõlkija, mängumeister
«Kuidas meil asjad käivad» pälvis 2013 muu hulgas nii kulka preemia kui ka Eesti Lastekirjanduse Keskuse poolt parimale lasteraamatule antava Aasta Rosina.
Jacques Rancière’i «Esteetika kui poliitika» tõlke eest 2017. a kulka mõttekirjanduse tõlkeauhind.
Luulekogu «Suur koogitegu» sai kevadel Karl Eduard Söödi lasteluule auhinna.
Aastast 2019 saab kirjanikupalka.
Kuidas sa suhtud realismi ja fantaasia suhetesse kirjanduses? Kumba pigem eelistad?
Kui fantaasia on «maandatud» lohedesse, haldjatesse või küborgitesse, ei suuda see mind eriti kõnetada. Teine asi on siis, kui «võõrast» või fantastilist isegi ei nimetata, vaid sisendatakse tema kohalolu õhkkonna loomisega. See mõjub küll. Näiteks Ballardi või DeLillo tekstides, Kubricki või Lynchi filmides jne. Aga lastekirjanduses? Astrid Lindgren, kellest väga lugu pean, pilkas fantaasiamaailma mitmelgi puhul: meenutagem, kuidas Liisa ja Anna «Bullerby lastes» konna üritasid suudelda või kuidas Karlsson, fantastilise olendi jabur paroodia, tirriteeris Muinas-Jullet.
Samas kirjutas Lindgren ise «Röövlitütar Ronja» ja «Vennad Lõvisüdamed». Need on põhimõtteliselt fantaasiakirjandus, aga üleloomulikkus jääb neis ometi tagaplaanile.
Fantaasiat laiemas mõttes rakendan loomulikult ka mina. Ei ole nii, et laps teeb või ütleb kodus midagi ja mina käin järel, märkmik peos. Selles raamatus näiteks on kõik lood puhas väljamõeldis. Igaühega oli kõigepealt idee, mis žanrit minategelane võiks katsetada, ja siis hakkasin nuputama, miks tal see untsu võiks mina.
Kuidas tegelaste nimed tulevad?
Kõik nimed tulevad kõige viimasena. Mustas materjalis on ainult X-id ja Y-d ja Z-id. Peategelase nime võib otsustada näiteks raamatu pealkiri, nagu juhtus «Anni asjadega» – tahtsin ilusat algriimi, aga Nelliga, keda olin peategelaseks mõelnud, ei tulnud see välja. Või otsustatakse tõlkes nimi ära muuta: lätlased kõhklesid pikalt, kas kasutada minu Pärdi kohta läti nimekuju Perts, sest see pidada üheselt Arvo Pärdiga seostuma. Eestis pole probleemi, Pärt käibib ka eesnimena. Aga Poolas sai Pärdist hoopis Mati. Sama raamatu Kaisa sain ühelt tuttavalt baaris: «Tead mõnda head kiusaka tüdruku nime?» – «Muidugi: Kaisa!» Pärast seda tutvusin poole aasta jooksul kolme sümpaatse ja sõbraliku Kaisaga …
Lapsed on väga hea publik: vahetu, emotsionaalne, avatud. Täiskasvanutele loe nagu seinale.
Teksti ja pildi suhetest räägib raamatus ka üks tekst. Raamatu «Kuidas minust ei saanud kirjanikku» on illustreerinud Hillar Mets. Kuidas pildid su raamatutesse jõuavad, või küsiksin konkreetsemalt: kuidas need pildid jõudsid?
Mul on piltidega oma meelest väga hästi läinud: kirjutades hakkab tasapisi tekkima ettekujutus, kes võiks raamatu illustreerida, ja kunstnikud, kellele olen ettepaneku teinud, on sellega alati nõustunud. Hillar Metsaga läks täpselt samamoodi. Tema pildid meeldisid mulle juba põhikooli füüsikaõpikus ja sellesse raamatusse tahtsin just tema stiili. Usaldan oma mehelikku vaistu.
Kui palju tekste pere peal katsetad ja kui palju nende kriitikat kuulda võtad?
Sõltub tekstist. Varem lugesin toormaterjali rohkem ette, nüüd testin seda pigem koolides ja raamatukogudes esinemas käies. Oma lapsed on nagunii liiga leebed: armastavad või kardavad mind liiga palju. Naine võib küll karmim olla. Värske raamatu kirjutasin perele üllatuseks: ei hinganudki sellest enne, kui oli ilmunud. Kirjutades oli selleks piisavalt tugev tunne, alati ei ole.
Oled kirjanikuna ka hea esineja. Olen näinud. Kumba on kergem või raskem kätte saada, lastest koosnevat publikut või täiskasvanutest?
Lapsed on väga hea publik: vahetu, emotsionaalne, avatud. Täiskasvanutele loe nagu seinale. Aga see võib olla ka minu probleem. Mulle tundub, et ette lugedes on mul kergem tabada seda häält, millega olen kirjutanud lastele. See hääl, millega olen kirjutanud täiskasvanutele, on korraga liiga kauge ja liiga lähedane, seotud mingi piinlikkustundega. Raamatuesitlustel teiste «täiskasvanute kirjandust» kuulata on ka sageli piinlik.
/nginx/o/2021/06/14/13847678t1h612c.jpg)
Kui nüüd rääkida lastekirjandusest, kui oluliseks pead selles mingit õpetliku iva olemasolu? Sellest raamatust saab üht-teist teada – kasvõi mis on haiku või metafiktsioon, aga laiemalt ka kirjandusžanrite kohta.
Jah, pole paha, kui lugeja saab sedalaadi teadmisi, aga tähtsam iva on minu jaoks kaudsem. Raamat, mille autor ennast teksti taha ei peida, vaid oma «kõrvad nähtavale jätab», võiks ideaalis sisendada lugejale, et igal sõnumil on autor, igal autoril omad kavatsused, kaalutlused ja kahtlused. See võiks kasvatada kriitilist mõtlemist. Aga esmatähtis on muidugi lugemismõnu. Õpetus on kooruke, mõnu on iva. Seda raamatut võib pidada universaalseks – ta ei ole justkui laste ega täiskasvanute või on mõlema.
Kas selline asi võib kaasa tuua ka kommunikatiivse ja ühtlasi turundusliku probleemi?
Loodan, et mitte. Ka Nietzsche «Nõnda kõneles Zarathustra» on «raamat kõigile ja eikellelegi». Üldiselt peaks iga hea lasteraamat meeldima ka suurtele. Vastupidine ei ole oluline. Turunduslikust küljest tuleks iga raamatuga nagunii sihtida lapsevanemaid, võib-olla isegi vanavanemaid – lapsed ju eriti raamatuid ei osta.
Kuidas läks nii, et sust endast just kirjanik sai? Kas oskad määratleda momenti, millal see juhtus?
Umbkaudselt oskan. Semiootikat õppides ja koolitöid kirjutades hakkasin tasapisi aimama, et selle jaoks, mida tahan öelda, ei ole teadusdiskursus kõige sobivam väljund. Esseed ja uurimistööd hakkasid järjest rohkem ilukirjanduslikku vormi võtma. Samal ajal lugesin palju. Ja mingid lugemised – Mati Unt, Jaan Undusk, Madis Kõiv, kui nimetada ainult mõnd eestlast – kinnitasid mulle, et kirjanduses on võimalik saavutada sügavust, komplekssust ja selgust, mida ma teadustekstidest või filosoofiast polnud leidnud. Siis hakkasingi kirjutama, kombates ja katsetades, stiihiliselt ja ennastunustavalt, ilma eriliste käsitööoskusteta. Neid oskusi olen õppinud ajapikku, muu hulgas tõlkides.
«Kuidas minust ei saanud kirjanikku» on ka väga naljakas raamat. Kas tead nimetada mõnda sellist raamatut, kus üldse nalja ei saa, aga mis on sellele vaatamata, nagu öeldakse, top notch?
Nalja peab saama, see on tähtis küll. Aga mitte sellepärast, et elu oleks muidu liiga tõsine. Vastupidi: elu ise on üdini naljakas ja kirjandusel oleks vale seda maha vaikida. Ühesõnaga, see naljalembus pole kirjanduslik, vaid pigem eluline hoiak. Aga vaimutsemine mulle ei meeldi. See on enamasti lihtsalt uncool. Top notch-raamatutest, kus naljalt nalja ei saa, meenub esimeses järjekorras kogu W. G. Sebaldi looming. Või Virginia Woolfi oma…