Päevatoimetaja:
Liisa Ehamaa

ARVUSTUS Neli mõtet tunnis

Copy
Jörgen Liik lavastuses «Täna õhtul Lorem Ipsum».
Jörgen Liik lavastuses «Täna õhtul Lorem Ipsum». Foto: Kristiina Praks

See ei ole veel ­arvustuse algus, vaid lause, mis seda algust asendab ja mis kestab senikaua, kui kirja on saanud täpselt nii palju sõnu, et ma lausujana tahan panna punkti. Punkt. Selle lause eesmärk, nagu ka eelmiste lausete eesmärk on kasutada arvustuses sama võtet, millega alustatakse, või õigemini, millega alustamist ­asendatakse lavastuses, mida see tekst arvustab.

Mart Kangro lavastuse «Täna õhtul Lorem Ipsum» pealkiri viitab pseudoladinakeelsele sõnajadale, mida kasutatakse kujundamisel täitetekstina, et näha, kuidas tekst hakkab välja nägema, veel enne kui saabub päris tekst, see tähendab tähendusega ja lõplik tekst.

Ka Von Krahli teatri lavastus algab tühja lavaga, kuigi seda mööndustega, sest seinaääred on palistatud publikut meelitava toolireaga ning etendajad juba istuvad ja ootavad, et need toolid, mille ülesanne ongi olla istutavad, saaksid oma funktsiooni täita. Mis saab aga toolist, tema olemusest siis, kui keegi sellele tõepoolest istub? Kas ta kaotab oma iseseisva olemuse, lahustudes istuja funktsiooni olla näiteks teatrivaataja?

«Täna õhtul Lorem Ipsum» on omamoodi semiootiline traktaat, mis arutleb sõna ja teo, keele ja keha, olemise ja asendamise suhete üle. Nende teemadega on Kangro varemgi tegelenud, näiteks lavastustes «Talk To Me» (2011) ja «Fantastika» (2015), kuigi küsimus sõna kehalisusest on saatnud ühel või teisel moel pea kõiki tema töid.

Veider küll, aga me tõesti kipume sõna ja keha vastandama nii elus, kus paljudes argirituaalides on keha normidesse köidetud, taandatud ning valitseb sõna (kogu etikett on sellele võimusuhtele üles ehitatud), kui ka teatris, kus viimase ­poolsajandi ja veidi enamagi otsingulisuse refrääniks on olnud võitlus sõna ülemvõimu vastu (lähtekohaks siis dramaatiline teater, mille puhul on ülejäänud väljendusvahendid, nagu valgus, heli ja ka keha, ennekõike sõna elavaks tegemise teenistuses).

Ometigi on ju ka vähemalt sõna lausumine, selle välja ütlemine füüsiline tegevus – seda muidugi juhul, kui sõna saab häälega välja öeldud, mis omakorda viib küsimuseni: mil määral on olemas lausumata sõna ja kas sellelgi on võim keha üle?

Tagasi üles