:format(webp)/nginx/o/2017/12/10/7395781t1hf37e.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/07/07/13902288t1h70e8.jpg)
- Setomaal sobiva kinnisvara leidmiseks peab olema priskelt õnne
- Vallavanem saab pidevalt kõnesid: kas midagi on müüki tulnud?
- Setomaale kolivad inimesed, kellel pealinnas edukas karjäär, mis lubab kaugtööd
«Kõik talud on täis, kuhugi pole tulla,» ütleb Meel Valk. Nuga tema käes sälkab arbuusikolmnurki, mahla tilgub. Ema külje alla nihkunud aastane, äsja põetud tuulerõugetest täpik Sirel haarab esimese tüki ning hakkab lutsutama.
Nedsaja küla Setomaal asub kunagisest Setomaa pealinnast kuus kilomeetrit põhja pool ning selle nime kohta on mitu legendi, näiteks räägitakse väejuht Netšajevist, kellel olnud siin kandis valdused. Teine legend: Nedsaja tulevat vene keelest, tähendavat eikellegimaa, siia olla kolinud muud rahvast, teiseusulisi, nii räägib Meele kaasa Toomas Valk, siit külaplatsilt välja kasvanud Nedsaja Küla Bändi liider.
«Ajalugu on meie puhul kordunud,» ütleb ta.
Meel ja Toomas on mõlemad Tartus üles kasvanud. Mõlema vanemad on neid lapsena Lõuna-Eestisse kaasa võtnud, mõlema suguvõsas on põhjalikult tegeletud rahvaluule kogumisega.
Neid mõlemat on valitud Seto kuningriigi parimateks pillimeesteks, aga neil poleks asja kuningriigipäeval kuninga ehk Seto ülemsootska valimistele, sest neil puuduvad seto juured.
Valgud kolisid Setomaale Nedsajale 2006. aastal, olid selle küla esimene uus noor pere.
Nende eeskujuks olid mõni aasta varem Tartust Setomaale esivanemate maale kolinud Ahto Raudoja (kes on kaks korda valitud ülemsootskaks) ning Rikka Ivani pillilaagrite vedaja ja õllemeister Ain Raal.
Kihnu olnuks liiga äärmuslik
«Mind pillimehena huvitab Setomaa muusika lõõtsamäng ja naiste leelo. Kui Eestis mõelda kohti, kus vana kultuur on veel säilinud, siis Kihnu minna oleks liiga radikaalne. Setomaal on tänu õigeusule vana kultuur rohkem säilinud,» nendib Toomas.
Meel ja Toomas olid lõpetanud geograafia ja metsamajanduse. Kuid Nedsaja külas Tedrekuke talu ostes ei oodanud neid kumbagi töökoht.
Esimestel aastatel oli kõige suurem üllatus, et meil raskusi ei tulnudki.
uusseto Meel Valk
«Meie filosoofia on, et otsime töökoha elukoha järgi, mitte vastupidi. Tööpakkumised hakkasid väga kiiresti tulema. Maal leiavad kõik rakenduse, pigem on noortest, hakkajatest ja haritud inimestest puudus,» tõdeb Meel.
Meel sai ameti Värska vallavalitsuses, oli maanõunik, siis arendusnõunik. Praegu aitab eraettevõtjana kokku panna arengukavu, projektitaotlusi ning korraldab täiskasvanute koolitusi.
Toomas võiks pillimeheleivast vabalt ära elada – juulis on Nedsaja bändil 17 mängu –, aga kui Sirel sirgub ning isapuhkus otsa saab, asub ta taas tööle RMKs loodusvahina, tema hooldada on Setomaa matkarajad ja lõkkekohad.
«Esimestel aastatel oli kõige suurem üllatus, et meil raskusi ei tulnudki,» meenutab Meel esimest talve Nedsajal.
Toomas oletab, et ilmselt olid nad ise kohanemisvõimelisemad.
«Me ei ole siin kunagi lumevangis olnud. Mul on meeles, kümme aastat tagasi oli jõulude ajal suur lumetorm. Meil lükati siin ilusti tee lahti, läksime Tartusse Supilinna isa juurde jõulupeole. Kõik tänavad olid suures hanges, parkida polnud kuhugi, parkimiskoht tuli endal kaevata,» kirjeldab ta.
/nginx/o/2021/07/07/13902290t1h2ea8.jpg)
Talukoha olid eelmised omanikud müünud metsafirmale, talu metsad olid lagedaks raiutud, maja vormistatud eraldi kinnistuks. Vanast Tedre talust oli nende käes raielankide keskel asuv alla poolehektariline künklik lagendik nimega Tedrekuke talu, mille keskel kõvasti kõpitsemist vajavad hooned.
Talu kunagiste metsade tagasiostmise üle käis metsafirmaga kemplus seitse aastat. Toomas hindab, et ilmselt maksid nad nende kasenoorendike eest lõpuks kahekordse turuhinna. Nüüd on kased kasvanud juba nooreks metsaks, küttepuu tare ja sauna tarbeks saab oma metsast.
«Seal see viga ongi, põlised maainimesed ise on oma metsad maha müünud firmadele, kes majandavad suures mastaabis. Pärast pole mõtet hädaldada, kui metsafirma teeb seda, mis on tema majanduslik eesmärk – lõikab metsa maha,» ütleb Toomas.
Valkude järel on Nedsajasse noori peresid järjest lisandunud. Viimase kümne aastaga on korda tehtud kaheksa vana talu ning kolme vana lootusetult lagunenud talu asemele on kerkinud kolm uut maja.
«Ostad vana talukoha, koht meeldib, piirkond meeldib, plaanid lapsi, aga maja on väike vana talukökats, mida pead nagunii suuremaks ehitama, siis on valik ehitada juba uus maja,» märgib Toomas.
Meel lisab: «Neil peredel peab olema päris tugev usk sellesse külasse, sa paned raha majja, millest sa seda kunagi ei pruugi tagasi saada. Ehitad endale kodu, mis jääb sulle elu lõpuni.»
Muidugi ootavad kõik Nedsaja küla elanikud, et ka maal hakkavad kinnisvarahinnad tõusma.
Ning muidugi ei ole Nedsajale maja ehitamiseks pangast lihtne laenu saada. Kergem on, kui on Tallinnas korter, mille saab tagatiseks panna. Mõni on Setomaal elu sisse seadnud päranduseks saadu toel.
Läks naabreid otsima
Sündisid pojad Maru ja Mõtus, kes praegu õpivad Värska koolis. Aga poistele mängukaaslasi Nedsajas ei olnud.
Meel töötas vallas ning läks «Maale elama» messidele Värska valda esindades välja eriti hoolika ettevalmistusega. Ta oli välja uurinud kõik vallas tühjana seisvate majade omanikud, võtnud nendega ühendust ning küsinud, kas keegi on nõus oma elamise müüma.
«Ma läksin, et otsida endale häid naabreid. Sa tunned ära inimesed, kes on sinu inimesed,» ütleb ta.
Sel ajal oli väga palju kohti, mis lihtsalt seisid, omanikud mõtlesid, kes see neid ikka tahab. Hein ulatus poolde aknasse. Nii sai päris mitu ilusat kohta müüki.
Selles aktsioonis tutvusid Valgud ka oma praeguste naabritega, Kanadas sündinud eestlase Isaak Sulev Andrelleri ja tema abikaasa Marisega. Isaak on Nedsaja Küla Bändi bassimees.
Kaks noort peret said jutule, Valgud kutsusid nad endale külla.
«Selgus, et oleme sarnase mõttemaailmaga. Puhusime juttu, tegime sauna. Käisime neile mitut kohta näitamas,» meenutab Meel.
Kui inimese põhiküsimused on, kas siin seda saab ja kas toda saab, siis ta tahab ainult tarbida. Siis ei ole maaelu tema jaoks.
uusseto Meel Valk
Neilt messidelt tekkis hulk huvilisi. Meelel oli vahepeal ligi sada inimest, kellega tal oli kirjavahetus Nedsaja külla kolimise teemal. Ta käis kümnetele Nedsaja kandi talusid näitamas.
Mõni kirtsutas nina. Mõni jäi kohe kõrvale. «Kui inimese põhiküsimused on, kas siin seda saab ja kas toda saab, siis ta tahab ainult tarbida. Siis ei ole maaelu tema jaoks, linn on koht, kus saad kõike tarbida. Maal peab sind vaimustama miski muu.»
Toomas torkab vahele: «Võimalus ise luua.»
Algul tuli olla tõesti loominguline, interneti saamiseks tuli ronida tare kõrval vahtra otsa, aga nüüd internet juba jookseb, kuigi Meel leiab, et pole õiglane, et maal maksab netipakett sama palju kui linnas, aga laste veebitundides ja tema videokoosolekutel tuli paratamatult ette, et pilt hakkis ja heli asemel oli plärin.
Toomas: «Kui järele mõelda, siis alguses olid meil siin asjad halvad. Tee oli kehvakene, kaev jäi kuivaks, elekter hästi halb.»
Meel: «Kaevu ehitamiseks taotlesime raha hajaasustuse programmist, aga ei saanud, sest siis olime veel kahekesi ühe lapsega, puurkaevust kasu saajaid olnuks liiga vähe. Reporter Mirjam Nutovile kirjutas puurkaevude firma, et nemad tahavad teha kord aastas ühele noorele maal elavale perele tasuta puurkaevu.» Mirjam viis Nedsaja pere ja kaevufirma kokku.
Siis tegi vald tee korda.
Nedsaja külas ei ole mitte ainult uusasukad, põliselanikud on uued tulijad omaks võtnud. 30–40 elaniku seas on noori, on vanu, külas on palju lapsi. Vaid paar maja on sellised, kus elu ainult suvekuudel, ülejäänutes elatakse aasta ringi.
On peresid, kus meespool on Suurbritanniast ja Saksamaalt, naised eestlased. Välismaalastele on võimalus osta endale maja metsa sees selline luksus, mida Euroopas mujal enam ei tunta.
/nginx/o/2021/07/07/13902289t1hebb7.png)
Setomaal räägitakse Nedsajast kui erakordsest eduloost. Samasugused elujõulised kogukonnad on Lõuna-Eestis veel Karulas ja Rõuges.
Nedsajalt on eeskuju laienenud ka naaberküladesse. Säpina ja Kolodavitsa on oma koduks valinud suured lastega pered. «Ega maale rahvast mujalt juurde tule kui noortest peredest, sa võid vanadekodu või pansionaadi ehitada, aga...» ütleb Toomas.
Valkude kodust lähim kool, lasteaed, kauplus ja raamatukogu on Värskas, sinna on 13 kilomeetrit. Poisid saavad kooli koolibussiga, selleks tuleb minna pooleteise kilomeetri kaugusele bussipeatusse.
Kui kahe aasta eest Valkude naabertalu müüki pandi, siis korraldasid nad Facebookis kampaania: otsime naabreid. Tulevastele naabritele esitatud pikas nõudmiste loetelus oli näiteks: «Peremees peab olema osavate käte ja kõva tahtejõuga, hea huumorisoonega, austab loodust ja väärtustab vana taluarhitektuuri, kui kütab sauna, siis kutsub naabrid ka. Perenaine peab olema rõõmsameelne ja hakkaja, valmis koos naabrinaisega kohvitassi taga külauudiseid arutama ja maailma päästma, ootab heal meelel ka naabrilapsi oma hoovile mängima.
Naabertalust soola või tuletikkude laenamine on Nedsajas tavaline.»
Valgud peavad Nedsajas ka puhkemaja ja kui nad ise Tartus olid, läks nende hirmus sõbralik koer Bella äikesehirmu tõttu külalisi tülitama. Meelel oli kohe kolm naabrinaist, kellelt paluda, et toogu koer enda juurde, et külalised saaks rahu.
Piirikülas ärkavad ellu lootusetuks peetud talud
/nginx/o/2021/07/07/13902293t1h2aaf.jpg)
«Öelge, kui palju on kohti, kust saab Lux Expressiga sõita Moskvasse, Riiga ja Tallinna?» küsib Luhamaa külaseltsi juhatuse liige Aarne Leima.
Vastu Venemaa piiri asuv Luhamaa oli tõesti enne koroonapandeemiat selline paik, kus ka Venemaalt tulnud inimesed busse vahetasid, valikut oli. Venelased istusid Riia bussile, aeg oli klapitatud.
Koroona on bussid käigust maha võtnud, aga Leima loodab, et kui elu läheb normaalseks, siis on ka bussid tagasi. Pihkvasse on Luhamaalt 70, Riiga 200, Tallinna 300 kilomeetrit. Leima ei jäta mainimata, et Riia lennujaamast on suurem valik sihtpunkte, nii on luhamaalased Tallinnaga võrreldes isegi paremas seisus.
Luhamaa on viimastel aastatel näinud uut tõusulainet. Isegi vanad tellisetehase asumi hooned, mida oli aastaid pika pilguga vaadatud, et neid küll keegi ei taha, leidsid uued omanikud.
Uut Seto kinnisvarabuumi veavad inimesed, kes on olnud senises elus edukad, otsivad kinnisvara omal käel, neil on selleks aega.
«Nad on aru saanud, et maal on linnast palju parem,» ütleb ta. «Setomaa populaarsus on viimase aja nähe. Enne olid Otepää, Saaremaa, Haapsalu, Karula.»
Viimastel aastatel on uue laine tulijate omaks saanud kolm majapidamist.
Aastaid tagasi tõi «Maale elama» kampaania pigem inimesi, kes olid linnaelus kimpu jäänud, võtsid pika järelmaksuga endale kaela lagunemispiiril talumaja ning asusid maal lihtsate tööde peale, sedastab Leima. «Kogukonnaga need inimesed tihti kokkupuutepunkti pole leidnud,» lisab ta.
Praegu Setomaal ehitatakse, kõpitsetakse, vabu maju enam ei leia. Ehitusmeestest samas puudust ei ole. Kuid puudus on nendest, kes aitaks lihtsamatel töödel: trimmerdaks või niidaks majaümbrust, kui uus pererahvas parajasti Setomaalt eemal.
Ärimees kolib elu Setomaale
Rahvusvahelise kontserni Nets Eesti haru müügidirektor Ainar Nurk ostis lagunenud talu Luhamaa piirivalvekordonist 500 meetri kaugusel.
Iga kord, kui ta oma tallu läheb, tuleb sellest teada anda. Piiritsoon.
«Me otsisime looduskaunist kohta, neid jääb Eestis järjest vähemaks,» rääkis Nurk. Nad otsisid kuulutuselehtedest ja ühest sellisest nende praegune Luhamaa kodu vastu vaataski.
Talu osteti oma raha eest, laenu polnud kavas võtta.
«Ma arvasin, et maakodu on lisahobi ja hobide eest ei pea rohkem maksma,» selgitab ta.
Talu oli õnnetu. Seitse hoonet. Üks kehvem kui teine. Elumaja korsten tuli ümber lükata ja uus otsast peale laduda.
Nüüd on kolm aastat läinud ja talul on ring peal.
Nurk ütleb, et kavas on hakata pidama päris talu, ökotalu, kasvatada maitsetaimi ja muid taimi. Tööd saab teha ka Luhamaalt. Pere on hankinud Venemaa viisad ning kui koroonat poleks, saaks hommikul mõelda, kas täna teha sisseoste Aluksnes, Pihkvas või Võrus.
Kolm last käivad Tallinnas koolis, aga koroona ajal oli pere pikki perioode Luhamaal.
«Siin on talv päris talv ja suvi päris suvi, seda määrdunud aega vahepeal ei ole,» lisab ta.
Noored saavad Setomaal kodu ehituseks toetust
:format(webp)/nginx/o/2021/07/07/13902294t1h0c65.jpg)
Noored saavad Setomaal kodu ehituseks toetust
Setomaa tühjaksjooksmise vastukaaluks algatatud programm Noored Setomaale on osutunud tõhusaks.
Toetust saavad taotleda 21–40-aastased, kelle elukoht rahvastikuregistris on Setomaa vald.
Raha saab taotleda eluruumide üldehitustöödeks, elektri- ja hoonesiseste tehnosüsteemidega seotud töödeks, küttekollete ja küttesüsteemidega seotud töödeks. Eramute puhul saab toetust ka hooneväliste tehnovõrkudega seotud töödeks: kaevud, veevärgid, kanalisatsioon, soojuspumbad.
Maksimaalne toetusmäär on 6670 eurot toetuse kohta, selle maksavad ühiselt välja riik ja Setomaa vald. Taotleja peab olema ise valmis lisama kolmandiku ehk 3330 eurot.
«Kui viie palli süsteemis mõõta, siis viiest viis,» hindas Setomaa vallavanem Raul Kudre programmi tõhusust. «Seda oodatakse ja arvestatakse, et selle abil on võimalik oma elamises mingeid asju korda teha.»
Programmist raha taotlemise eeldustes on, et vähemalt aasta peab olema selles majas või korteris sees elatud, kinnisvara ostu selle programmi abil rahastada ei saa.
Kudre sõnul liigub Setomaal kahte sorti kinnisvara. On vanu talusid, millel on hulk vigu ja millele otsitakse ostjat pikka aega. Müüki jõuab ka elamisi, millesse võiks samal päeval sisse kolida, aga nende eest küsitakse hinda, mis paneb ostjad kanna pealt ringi pöörama.
«Pole selliseid talusid, mis pole täiesti lootusetus seisus, mille puhul saaks ise kõpitseda, seda endale sobivamaks kujundada, selliseid maju meil ei liigu,» nentis Kudre.
Kõnesid «kas midagi liigub, me tahame Setomaale kolida» on Kudre sõnul pidevalt. Tihti küsivad noored, kas vallal on võimalik korterit üürida, kus saaks elada seni, kuni oma talu otsingud on õnnelikult lõpule jõudnud.
Üürikorteri soov on ka Setomaa noortel, kellel on tekkinud tunne, et vanemate juures enam edasi elada ei sobi, või on isiklikud suhted teravaks kiskunud.
Kudre sõnul on Setomaal komme, et talud, kus vana pererahvas on surnud, ei lähe mitte müüki, vaid järeltulijad või sugulased asuvad seda ise üles putitama, kasvõi suvilaks.
Suvilaomanikest on vallal vähe rõõmu: vallakassasse tulumaksu neilt ei tule, lapsi nad kooli ei pane.
«Aga suvemaja on siiski parem kui mitte midagi, sest ühel päeval võib inimestel elus ette tulla mingi murdepunkt, kus sellest suvemajast saab päriskodu,» ütles Kudre.