Tellijale
Suurlavastuse tegijad: «Muusika ongi ju tegelikult füüsika»
14. juuli 2021, 00:02
Kliimakriis tekitab masendust ja kohati ka nõutust. Vahel võib tekkida tunne, et milleks üldse sellises olukorras midagi teha, saati siis loomingut või kultuuri. Aga võib ka teisiti: näiteks proovida panna ümbritsevad põletavad keskkonnaprobleemid oma kunstiteose sisse. Eks looming ole alati elu osa.
Homme toimub Tallinna kruiisisadama alal muu hulgas ka kliimakriisist rääkiva suurlavastuse «Ookean» esiettekanne. Laval ja ekraanidel on orkester, kammerkoor, elektroonika, plast, elu ning hiigelnukk. Palusin umbes nädal aega enne esiettekannet helilooja Ülo Krigulil ja elektroonilise helikujunduse autoril Sander Mölderil natukene selle projekti mõttelisi tagamaid avada.
Praeguse kliimakriisi teemal on raske midagi öelda, ilma et see mõjuks kohutavalt masendavalt või lootusetult. Kui me oma elu radikaalselt ei muuda, ootab põhimõtteliselt ees praeguse maailma kõigi süsteemide kokkuvarisemine. Kuidas seda loomingus käsitleda, nii et inimestel ei tekiks lootusetuse tunnet?
Sander Mölder: Mina tunnetan Ülo muusikas, kui ma seda kõrvalt kuulan, omajagu lootusetust. Seda on seal kindlasti. Aga sealt kostab ka kõike muud. See on eri võimalusi pakkuv.
Ülo Krigul: Eks asjad ongi suhteliselt kehvasti. Mulle tundub, et üks asi, millele võiks tähelepanu juhtida, on see, et meil on nähtav reostus, aga selle tagamaa on ju reostus, mida käega katsuda kohe ei saa ja mida näha ei saa. Näiteks mingid halvad valikud, mis me kunagi elus oleme teinud vaimus või ideede tasandil. Ja see infoprügi, mis meie ümber hulbib, on võib-olla veel salakavalam oht kui see plastpudel, mille me võime ära sorteerida ja selle abil saada linnukese kirja.
Mölder: Indulgentsi! (Naerab.)
Krigul: Indulgentsi, just. Selle võib taskusse pista, aga selle kogu problemaatika tuum asub kusagil mujal. Aga lootust on ka, selles lavastuses kasvõi dramaturgiliselt.
Mida «Ookeani» puhul täpsemalt kuulda ja näha saab? Selle kirjeldus tundub meeldivalt hullumeelne.
Krigul: Ookeani on võimalik mõtestada väga erinevalt. Ühest küljest on ta hästi selgelt ja täiesti käegakatsutavalt füüsikaline suurus. Veekeha, mis suuremalt jaolt meie keskkonda kannab.
Teisalt saab teda vaadelda ka eri allegooriate näol. See, mis meid ümbritseb, ei ole ju ainult füüsika, vaid meid ümbritseb ka informatsiooni- või teadvuseookean. Asjaolude kokkulangemise ookean, unistuste ookean. Ookean kui kogum kihte.
Taavi Eelmaa käis selle muusika dramaturgia ülesehituse juures välja sellise lihtsa, aga minu jaoks väga inspireeriva struktuuri ookeani eri sügavustest. Ja nende kihtide vahel liikumisega see muusika minu arvates tegelebki: alates kõige sügavamast kihist ja lõpetades veepinnaga.