/nginx/o/2021/07/16/13921299t1hcffd.jpg)
Hakates tõusma vanalinnas jalutades Lühikese jala treppe pidi Toompeale, tasub enne sisse põigata Adamson-Ericu muuseumisse. Seekord kahel väga heal põhjusel, sest lisaks suurepärasele Jaapani traditsioonilist tekstiili- ja moekunsti tutvustavale kimonote näitusele on seal avatud ka uus ülevaade Adamson-Ericu äärmiselt mitmekülgsest loomingust.
Hindan väga retrospektiive, mis avavad minu ees võimaluse nautida ajaloo ilu ehk kohati jumalikku pilku, mida on sageli kirjeldanud David Vseviov. Kujuta ette, Julius Caesar ärkab hommikul üles ja tal pole aimugi, mis temaga päeva jooksul juhtuma hakkab! Aga mina tean.
Leidsin kunagi tasuta raamatute riiulist Johannes Vares-Barbaruse luulekogu «Maailm on lahti», mille ta kolmekümnendal aastal oli kinkinud noorele 28-aastasele kunstnikule Adamson-Ericule. Sisse kirjutanud pühenduse sama käega, millega end aastad hiljem arsti täpsusega Kadrioru korteri vannitoas ühe lasuga surnuks tulistab. Tema alles kirjutas ja mina juba tean, et tulistab.
Näituse kujundamisel on otsustatud seletavate tekstidega olla pigem lakooniline. Fuajees saab seinalt lugeda põgusat ülevaadet kunstniku eluloost ning näitusesaalis infokilde tema loomingulistest saavutustest.
Ühelt poolt mõistan seda, et vähenenud tähelepanuvõimega osa nutipublikust ei suuda läbi töötada pikki seletavaid tekste, kuid paadunud muuseumirotina tundsin Adamson-Ericu näituse puhul kontekstist puudust. Kuidas maailmarännukogemused tema loomingus väljendusid ning kas need on seotud ka mingite erinevate psühholoogiliste sõlmpunktidega? Kuna teosed ei ole paigutatud lineaarselt, on stiilimuutusi raske märgata. Miks erineb tema maalistiil sedavõrd palju tarbekunsti vallas loodud kujutistest? Milline on tema mõju kaasaegsetele ja järgnevatele põlvedele?
/nginx/o/2021/07/16/13921300t1hbe97.jpg)
/nginx/o/2021/07/16/13921302t1h5ac4.jpg)
On raske leida samast ajajärgust teist Eesti kunstnikku, kes oleks Adamson-Ericuga sama palju mööda maailma ringi rännanud, sedavõrd laia haardeulatusega ning eriilmelist loomingut viljelenud või globaalse kultuurielu tulipunkte oma silmaga tunnistanud. Algul valis ta Saksamaa, et ammutada teadmisi kogu maailma disainilugu muutnud ja ümber mõtestanud Bauhausi kunstitööstuskoolist, kuid praeguseks jumaliku oreooliga Walter Gropiuse õpilaseks ta siiski ei saanud. Selle asemel suundus ta hoopis Berliini-Charlottenburgi tarbekunsti- ja käsitöökooli.
Et saada rohkem kogemust vabade kunstide vallas, suundus ta tollasesse kunstimekasse Pariisi, kus õppides ja ateljeed pidades sattus kõige olulisemale kultuuri tuiksoonele. Tuuseldasid ju sealkandis ringi sõbrad-vaenlased kubismi rajajad Pablo Picasso ja Georges Braque, kuulsaim fovist Henri Matisse ja sürrealismi isa André Breton. See kõik eelnev on äärmiselt oluline, et saada vajalik võti Adamson-Ericu ülevaatenäitusega suhestumiseks ning mõistmaks tema väga eripalgelist ja laia ampluaaga loomingut. Oli ju see maailma muutnud surematu muuseumiklassika tema jaoks igapäevane argireaalsus.
Adamson-Ericu muuseumi uus püsinäitus illustreerib hästi, kui globaalses kultuurivõrgus eestlaste mõttemaailm maailmasõdade vahelisel ajal oli.
Nii nagu selle pealkiri viitab, on uue püsinäituse kokkupanemisel keskendutud kunstniku modernistlikule maalilaadile ja äärmiselt eriilmelisele loomingule, mille seast leiab lisaks klassikalisele õlimaalile ka tekstiili, mööblit, keraamikat, ehtekunsti ja nahkehistööd.
Näituselt on välja jäetud Adamson-Ericu poliitiline karjäär ja kaasaminek kommunistliku riigipöörde järel saabunud uue reaalsusega, kus sotsiaalne realism paigutas kultuuriloojad hoopis teistsugusele, märksa kõrgema taraga (ja parema järelevalve all olevale) mänguväljakule.
Viiekümnendate aastate kohal haigutab Adamson-Ericu loomingus auk väga pragmaatilisel põhjusel. Kommunistlikku riigimasinat õlitanud kunstnik jäi nüüd ise stalinistlike hammasrataste vahele ning sattus ebasoosingusse. Ta tõmmati Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi (mida tänapäeval tunneme Eesti Kunstiakadeemia nime all) direktori kohalt maha. Lisaks sellele visati ta välja Eesti NSV Kunstnike Liidust ja jäi ilma ateljeest.
Minetanud igasuguse võimaluse kunstnikuna jätkata, läks ta tööle naha- ja jalatsikombinaati ning rasked ajad päädisid insuldi järel parempoolse halvatusega. Füüsiline ja vaimne võime kunstnikuna jätkata taastus mehel alles kuuekümnendateks aastateks, kui ta oli ümber õppinud töötama vasaku käega ning elu viimasel kümnendil loodud töid on rikkalikult väljas ka muuseumi uuel püsinäitusel.
/nginx/o/2021/07/16/13921303t1h69d3.jpg)
Inimliku traagika ja saatuse keerdkäikude asemel on vaataja ette siin laotatud looja valdkondadeülene mõttemaailm. Ehk enim olin saalides ringi kaedes õnnelik just selle üle, et maali- ja tarbekunst olid eksponeeritud võrdsetena, sest publikatsioonides kiputakse tavaliselt eelistama pilte esemetele.
Seejuures võiks öelda, et kui maalidel on tunda üksjagu konservatiivsust ja tagasipöördumist impressionistliku meelelaadi juurde, siis noort kunstnikku ümbritsenud kubistlikud ja sürrealistlikud mõjud avalduvad enim tarbeloomingus. Nahal, tekstiilil ja keraamikal mängivate värvide ekspressiivsus ja kujundite geomeetriline stiliseeritus peaaegu abstraktsete vormideni oli see, millega ta maailmas enim tunnustust leidis ja preemiaid kogus. Just maalitud portselanilt tunnen ära joanmirólikke tühjuses hõljuvaid uitkehasid või kazimirmalevitšlikke suprematistlikke geomeetrilisi kujundisuhteid.
Samuti oli talle omane pärimuslike kujundite kasutamine, mis mõnikord meenutavad lausa šamanistlikke koopamaalinguid. See resoneerib hästi sajandi alguses Prantsusmaad vallutanud esteetiliste primitivistlike tendentsidega, mida õhutas prantsuse kolooniate laienemine Saharast lõunasse jäävatel aladel ning millest on kantud ka Henri Matisse’i maaliuuendused või Picasso Aafrika maskidest inspireeritud loomeperiood. Adamson-Eric pidi seda kõike Pariisis kindlasti kogema ja pole ime, et nimetatud koopamaalingutega Langebrauni serviis 1937. aasta Pariisi maailmanäitusel suurejooneliselt pärjatud sai.
On raske leida sarnasest ajajärgust teist Eesti kunstnikku, kes oleks Adamson-Ericuga sama palju mööda maailma ringi rännanud, sedavõrd laia haardeulatusega.
Adamson-Ericu muuseumi uus püsinäitus illustreerib hästi, kui globaalses kultuurivõrgus eestlaste mõttemaailm maailmasõdade vahelisel ajal oli ning seljatab magusmõru illusiooni perifeersest üksijäetusest.
Omamoodi võiks teda seada kõrvu praeguste rahvusvaheliselt edukate materjalikeskselt töötavate valdkondadeüleste kunstnikega, nagu Laura Põld, Kris Lemsalu, Merike Estna, Juss Heinsalu või Jaanus Samma. Just selliste näituste puhul saab selgeks, kui tihe, katkematu, ulatuslik ja läbipõimunud tarbekunsti ja vabasid kunste ühendav kultuuriline mõttelõng ajalooliselt on ning kui luhtajooksvaks Sisyphose tööks valdkondadevaheline piiritõmbamine jääb.
Uus püsinäitus: Adamson-Eric. Modernism ja mitmekülgsus
Adamson-Ericu muuseumis
Kuraator Kersti Koll