SINNA JA TAGASI. Kust tuleb suru lennukihk?

Krister Kivi
, ajakirjanik
Copy
Tontsuru on Eesti suurim liblikaline, kes juhtub meie laiuskraadidele pigem haruldase külalisena. FOTO: Rights Managed/Mary Evans Picture Library 2013/Scanpix
Tontsuru on Eesti suurim liblikaline, kes juhtub meie laiuskraadidele pigem haruldase külalisena. FOTO: Rights Managed/Mary Evans Picture Library 2013/Scanpix Foto: Rights Managed/Mary Evans Picture Library 2013/Scanpix

Tänavu on Eestis olnud näha palju surusid, suuri ja osavaid rändliblikaid. Päevasuru hõljus koolibrina mu Tallinna tuttava linnarõdu kohal ja imes pika londi abil õitest nektarit, koljumustriga dekoreeritud käesuurune tontsuru leidis tee Vormsi tuttava tuppa. Püsivalt Vahemere piiril elavad surud on suurepärased rändurid, kes suveks tulevad põhja poole. Mõni neist kihutab tuhandeid kilomeetreid üle ookeani Islandinigi.

«Kuidas nad teavad, et seal on Island?» imestas mu ema. «Ja miks nad üldse nii kaugele rändama peavad?» Sellele küsimusele ei leia veenvaid teaduspõhiseid vastuseid.

Esoteerika on alati enesekindlam kui teadus. Legendid paeluvad ning inimeste huvi on suur muu hulgas müstiliste reisisihtide vastu. PsychicWorld.com hiljutise uuringu järgi guugeldatakse aastas 8.46 miljonil korral Suurbritannia võimsat Stonehenge’i kiviringi, 8.28 miljonil korral tahetakse saada rohkem infot Peruus pilvepiiril paikneva Machu Picchu varemete kohta. Edetabelisse mahuvad veel USA nõialinn Salem, Kambodža Angkor Wat, Delphi, Luxor, väidetavalt erilise energiaga Sedona Arizonas, Glastonbury, Varanasi ja Uluru Austraalias.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles