/nginx/o/2023/12/28/15802674t1he732.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/08/13/13988976t1h0eb1.jpg)
- Kui teed seda, mida peab, siis võib hirm olla, aga hirm ei määra midagi
- Halvimal juhul tuleb uuesti 1940. aasta: vangistamine, kolhooside taastamine
- Tähtis oli see, et me olime hüppevalmis ja tegutsesime kohe
Teadlane, õppejõud ja poliitik Marju Lauristin ütleb 30 aastat hiljem, et ta ei tundnud hirmu, kui 1991. aasta augustis Toompeal Eesti taasiseseisvumise otsust kirjutas, sest tal polnud oma kohust täites selleks aega.
Marju Lauristin, mis on esimene asi, mis meenub teile 20. augustist 1991?
Ega saagi muud tulla, kui viimane hääletus. Minule oli see mitmes mõttes natukene erilisem kui teistele ülemnõukogu liikmeile. Esiteks, mina pidasin puldist ettekande, tutvustasin otsuse teksti ja vaidlesin vene saadikutega, kes korraldasid tõelise rünnaku. Tundsin end teksti eest vastutavana, sest olin osaline teksti tegemises.
Teiseks, minu enda seisukohast oli tähtis, et sain seda teha samast puldist, kus mina isa Johannes Lauristin oli esinenud vastupidise sõnumiga. Mina sain nüüd öelda, et Eesti saab iseseisvaks, ja et see, mis vahepeal oli, see on olnud kuritöö ja viga. See oli minu kohus ja missioon. Ma ei öelnud seda niisviisi välja, aga ma tõsiselt tundsin niiviisi. Mõni inimene tunneb näiteks, et ta vastutab ajaloo eest.
(Johannes Lauristin tegi 21. juulil 1940 Toompea lossis riigikogu saalis ettepaneku kuulutada Eesti nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks ehk liita Nõukogu Liiduga – A. K.)
Te tundsite toona, et vastutate ajaloo eest?
Aga loomulikult! Mis me seal muud tegime! Vastutasime ajaloo eest kaks aastat. Uskuge mind, me kõik, kes 20. augusti õhtul ülemnõukogus hääletasid, tundsid, et vastutame Eesti ja ajaloo ees. Mida muud me tundsime?
:format(webp)/nginx/o/2021/08/13/13988977t1h9217.jpg)
Kas see on on õige, et kõhklesite üsna viimase minutini, kas ikkagi on õige taasiseseisvumise otsus vastu võtta?
Loomulikult see ei ole tõsi. Jutud, et iseseisvusotsuse tekst viibis, sest Lauristin ja Liia Hänni ei tahtnud iseseisvust, see on teadlik laim. Asi viibis sellepärast, et taasiseseisvumise otsus tuli sõnastada nii, et see pädeks väga mitmes mõttes. Teksti lihvides taotlesime, et see ütleks maailmale selgelt, et Eesti iseseisvus on taastatud. Teiseks pidi otsus ütlema Eesti rahvale, mis edasi saab. Kuidas me edasi läheme? Seda vormelit me otsisime.
Eesti Kongress otsustas esimesel istungil 11. märtsil ja ülemnõukogu 30. märtsil 1990, et asume Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra õigusjärgsele taastamisele. See ei olnud sõnakõlks. Põhiseadusliku korra taastamise põhiküsimus on, milline põhiseadus kehtib. Kusjuures üks-ühele ei saanud taaskehtestada 1938. aasta põhiseadust, sest seal oli lihtsalt neid asju, mida tänapäeval ei oleks saanud enam rakendada.
Aga oli poliitikuid, kes tahtsid seda taaskehtestada.
Alati leidub poliitikuid, kes tahavad imelikke asju. Mõni tahab Venemaaga sõda, et setud tagasi saada. Aga meil oli vaja Eesti iseseisvus taastada, mitte loosungeid loopida. Seetõttu oli tähtis, et me ütleme välja selle tee, et mitte langeda lõpututesse vaidlustesse, mis me iseseisvana peale hakkame. Nii on juhtunud ju mitmes riigis, kasvõi õnnetus Ukrainas, kus rahvas oli Maidanil vabaduseiha täis, aga siis jõudis kätte hetk, kui tuli midagi tegema hakata. Mitu aastat nad juba vaidlevad?
Nii oleks läinud ka meil, kui me ei oleks pannud otsusesse järgmist punkti, et pärast iseseisvusotsust hakkame tegema uut põhiseadust, ja me ei tee seda ükskõik kuidas, vaid seda teeb spetsiaalne kogu, mille nimi on põhiseaduse assamblee, mis pannakse kokku pariteetselt ülemnõukogust ja Eesti Kongressist. Et ühine tee oleks seal nii selgesti kirjas, et me saaks võimalikult ruttu ja kõikide jaoks vastuvõetaval viisil põhiseadusliku korra de facto maksma panna. See oli see, mille üle vaieldi otsuse kirjutamisel.
Sõnastuse leidmine, mis rahva kokku viib, oli poliitiliselt ja juriidiliselt keeruline. See oli 20. augusti kõige suurem väärtus, et meil õnnestus kokku leppida viis, kuidas kirjutada uus põhiseadus. Põhiseadus sündis, ka praegu elame selle põhiseaduse järgi. Otsus sündis kahe poole kokkuleppel. Eesti lendas vabadusele vastu tänu sellele, et oli kaks tiiba, kaks liikumist, mis teda edasi vedasid. Me elame praegu selles riigis küll kõigi tema probleemide ja hädadega, mida me kõik väga hästi teame, aga keegi pole seadnud kahtluse alla põhiseaduslikku korda.
Kuidas see nii läks, et teie ja Liia Hänni vormistasite iseseisvuse taastamise otsuse teksti?
Mina oli ülemnõukogu asejuhataja ja redaktsioonikomisjoni esimees ning Liia Hänni oli õiguskomisjonis põhiline jõud, kes, olles hariduselt matemaatik, on haruldaselt selge ja loogilise mõtlemisega ning kõigi poolt tunnustatud kui vaimne liider. Ülemnõukogu juhataja Ülo Nugis tegi selle meile ülesandeks.
Ülemnõukogus ei toimunud midagi stiihiliselt, kõik käis parlamendi reeglite järgi, mille ise välja mõtlesime. Mõned punktid kehtivad riigikogus tänaseni, näiteks kusagil maailmas pole sõnavõtu aeg piiratud, aga meie pidime selle sisse panema, et vene saadikuid ohjeldada.
Ülemnõukogu tegevuses oli tähtis eestimeelse osaga konsensusele jõudmine. Venekeelsed saadikud olid ikkagi Eesti Vabariigi taastamise vastu, aga eestimeelne osa, olgu endised kompartei juhid Vaino Väljas ja Indrek Toome, või siis hoopiski Eesti Kongressi esindajad Kaido Kama ja Mart Laar, vahepeal olid veel majandusmehed-direktorid ja nii edasi, kes kõik olid väga erinevate vaadetega ja tulevikusoovidega, keda aga kõiki ühendas tunne, et peame Eesti iseseisva riigi panema tugevale alusele. See oli see, mis kandis kõiki.
1990. aasta ülemnõukogu valimistel oli populaarseim kandidaat Arnold Rüütel, teie saite 16 000 häält, mis oli üks tugevamaid tulemusi. Kuidas valimiskampaania toona käis?
Ma olin Rahvarindes Edgar Savisaare kõrval üks neid, kes kõige rohkem rääkis ja pidas kõnesid suurtel rahvakogunemistel. See oli üks oluline põhjus. Toona ei olnud selliseid valimiskampaaniaid nagu praegu. Mingit turundust ei olnud, me ei teadnudki, mis see on. Me kunagi ei kasutanud sõnu «müüma» või «reiting». Me teadsime neid sõnu abstraktselt. Me tegime seda, mida pidasime õigeks ja olime kindlad, et inimesed toetavad meid.
Aga seda praegu ei kujutagi ette, et inimesed käisid suurtel koosolekutel. Tartu Vanemuise suur auditoorium, kuhu mahub 300 inimest, oli puupüsti täis. Mitte ainult Tallinnas lauluväljakul, vaid ka Põlvas, Valgas, Haapsalus ja igal pool inimesed käisid koos. Inimesed tundsid, et see on nende elu, et see on tähtis. See ongi see vahe.
Toona inimesed tundsid, et see on nende elu ja tänapäeval enam mitte?
Sest inimesed tundsid, et rahvas suudab läbi murda, kui on usaldusväärsed inimesed ülemnõukogus. Kandidaadid esitasid ülenõukogu valimistel, mis olid esimesed vabad valimised, oma isikliku programmi. Valitud inimesed lubasid iseseisvuse taastamist, see oli põhiline asi, mida lubati. Selle nimel mindi ülemnõukokku.
Vene elanikkond oli ärevil ja hirmul, sest nad ei olnud enne 1990. aastat tulnud selle peale, et nad ei elagi Nõukogude Liidus, vaid et Eesti on üks teine maa, üks teine riik. See oli üllatav. Seejärel tulid Moskvast rahastatud Interrinde ähvarduskampaaniad, mis olid edukad, sest kõik mäletasid Stalini aja repressioone.
Märkimisväärne on, et Eesti iseseisvuse taastamine kulges erakordse enesedistsipliini tähe all. Inimestes oli nõukogude ajal kogunenud suur viha, aga seda ei valatud välja akende puruks viskamise või relvalaskudena.
Erakordne sümbol oli Balti kett, sest Nõukogude tankid olid veel Eestis sees, aga inimesed läksid paljakäsi lastega metsateedele, kus neid mitte keegi ei kaitsnud. See on tähelepanuväärne, see on see, millega läheme maailma ajalukku.
Kas see oli juhus?
See tuleb kultuurist, mälust ja arusaamadest. Inimestel oli tohutu tahe vabadus kätte saada, mida toetas ajalooline mälu, mil viisil seda kõige mõistlikum teha on. Kui tsiteerime mineviku suurkuju, siis jõult me suureks ei saa. Suure kolossi vastu jõuga ei saa. Me saame mõistusega, siili tarkusega: ikka serviti, ikka serviti. Siili tarkus viis meid võidule. Juured olid nii kõvasti mullas.
Ütlete, et 1990. aasta ülemnõukogu valimised olid vabad, aga Nõukogude Liidus polnud ju vabu valimisi.
Enam ei olnud tegemist sellise Nõukogude Liiduga, nagu meie seda teadsime. Nõukogude Liit oli selleks ajaks läinud. Komparteil ei olnud enam võimu, KGB oli Eestis kohvrid kokku pakkinud. Vana süsteem oli halvatud. Augustiputši ajal saadeti tankid välja, aga rünnakukäsku enam anda ei julgetud. Süsteem oli kinni jooksnud, see oli võimalus tegutsemiseks. Me oleks võinud tegutseda ka rumalamini, kui oleks lasknud asjadel minna vägivallani. Siis oleksime kaotanud demokraatlike riikide usalduse.
Kuhu tõmmata joon, millest alates Nõukogude Liit enam ei toiminud?
Süsteem lakkas toimimast, kui kõik Moskvas lagunes. Mihhail Gorbatšov tegi NSVLi rahvasaadikute kongressi, mina olin ka seal. 3000 inimest aeti Kremlisse kokku. Rahvasaadikute kongress jagunes kolmeks: demokraatlik pool, kus olid eestlased, lätlased, leedulased, armeenlased, grusiinlased, aga ka Leningradi, Valgevene, Ukraina ja Kasahstani väga tugevad rahvarinnete esindused.
Gorbatšovi-meelne keskpaik tahtis Nõukogude Liitu reformida.
Kolmandaks oli militaarne pool.
Saalis säras meeletult paguneid, nende ümber olid parteipomod. Ega Gorbatšovi asjata Venemaal vihata, sest ta tõepoolest lammutas Nõukogude Liidu. Gorbatšov tahtis teha asja demokraatlikult ja lasi kõikidel rääkida.
Akadeemik Andrei Sahharov rääkis kongressi esimesel istungil, et Nõukogude Liit tuleb lõpetada ja teha Ameerika Ühendriikide tüüpi iseseisvate osariikidega riik. Kui Sahharov selle ideega välja tuli, kuidas Venemaa tuleb lammutada, siis isegi Gorbatšov ei pidanud vastu ja lülitas ta mikrofoni välja. Sahharov lõpetas oma kõne mikrofonita, pagunitega leer huilgas kõva häälega saalis. See oli nagu jalgpallivõistlus, tegelikult oli õudne.
Meie tulime ära märtsis 1990, kui valiti ülemnõukogu. Meie ütlesime, et ei tee enam Nõukogude Liiduga tegemist, aga meid valiti sinna 1989. Rahvasaadikute kongressi istungeid kanti üle televisioonis. Sel ajal kõik vaatasid televiisorit. Inimesed nägid esimest korda elus televiisorist, kuidas vaieldakse vastu Gorbatšovile, kuidas tribüünilt nõutakse partei võimu kaotamist, kuidas esitatakse kõikvõimalikke küsimusi. See oli kõikide jaoks ikka täielik šokk. Ühesõnaga, toimus demokraatia kiirkursus.
Ja tulemuseks oligi, et sisemiselt toimus lagunemine. Samal ajal toimus poliitiliste vaadete ja jõudude tugevnemine. Moskvas käis käärimine ja oli näha, et keskvõim enam protsessi ei ohja.
Te nutsite, sest jäite ülemnõukogu juhataja valimisel Ülo Nugisele alla häältega 56:45, aga saite asejuhatajaks.
Arnold Rüütel oli ülemnõukogu presiidiumi esimees. Ta oli selles rollis, milles praegu Kersti Kaljulaid. Rüütel ka käitus nagu president.
Juhataja lepiti parlamendis kokku ja töökollektiivide ning majandimeestega seotud jõud olid ülemnõukogus tugevad.
Nugis oli suurepärane ülemnõukogu juhataja. Minul ei ole kõva kätt, aga ülemnõukogu juhatamisel oli vaja direktori kätt. Kujutage ette, et teil on saalis 30 vastutöötajat (ülemnõukogus oli 105 liiget), kes iga päev hommikust õhtuni loobivad kaikaid kodaraisse.
Aga nii on see igas parlamendis.
Kullakene, kas te ei saanud aru, mis ma rääkisin? Ülemnõukogus oli üks osa saadikuid, kes ei tahtnud Eesti iseseisvust. Kas praegu kolmandik parlamendist ei taha Eesti riiki? Aga meil nad seal istusid, iga päev oli lahing. Venemeelsete juhid Vladimir Lebedev ja Sergei Petinov korraldasid näljastreigi. Istusid, keeldusid lossist lahkumast. Nugisel oli nii külm närv, et ta sai neist jagu.
Kas ülemnõukogu juhatus pidi tegelema autoostulubade ja korteritega?
Ülemnõukogus ei olnud autoostulube ega esinduskulusid. Kui ülemnõukogu esindus kutsuti külalisena Strasbourgi Euroopa nõukogusse, siis meil ei olnud raha söömiseks, sõime häbelikult McDonaldsis. Kui soomlased seda nägid, korraldasid nad ühiseid õhtusööke. Hotellis ööbides palusid kaks meie delegatsiooni liiget, kaks meest end ühte tuppa panna, sest neil polnud raha. Hotellipersonal vaatas neid imelikult. Aga meil oli suur tahe, keegi ei teinud midagi raha pärast.
See oli selline aeg, kui kõike tehti esimest korda: peeti vabu valimisi, koostati riigieelarvet, peeti parlamendis fraktsioonide läbirääkimisi. See kõik oligi esimest korda.
Kas te mõnikord sellest puudust tunnete?
Ei, see on tehtud, ma võin tunda ka lapsepõlvest puudust, aga ikkagi laps ei tahaks enam olla.
:format(webp)/nginx/o/2021/08/13/13988983t1h8309.jpg)
Millal teile sai selgeks, et Eesti saab iseseisvaks?
1988, kui Rahvarinde kongressil oli iseseisvus programmis sees. See oli läbi vaieldud ja läbi räägitud. Jällegi on räägitud, et Rahvarinne tahtis autonoomiat Nõukogude Liidus, aga see on puru silma ajamine, sest me ei saanud kohe 1988 öelda, et adjöö, me astume uksest välja. Sest uks oli kinni müüritud, meil tuli kõige pealt välja mõelda, kus on uks.
Sellepärast oligi esimene samm suveräänsusdeklaratsioon 1988. novembris vanas ülemnõukogus, kui teatati Moskvale, et ükski üleliiduline seadus ei kehti, kui Eesti ei ole seda ise läbi arutanud. Vaat see oli pomm! Sellega pandi valgus tunneli lõpus põlema, kui ruttu me sinna jõuame, see sõltus sellest, kuidas jõud koguneb.
Kui 1990 käes oli, siis oli selge, et ainus tee on õigusjärgne iseseisvuse taastamine. Edgar Savisaar lootis algul, et on võimalik Gorbatšoviga läbi rääkida, sest Nõukogude Liidu konstitutsioonis oli punkt, et liiduvabariik võib Nõukogude Liidust lahkuda. Lootsime, et Gorbatšov lubab teha rahvahääletuse. Aga Gorbatšov ütles meile ja mulle isiklikult ka, et ta ei tee seda.
Kuna oli selge, et sellisel viisil see asi ei tööta, siis oli ainukene võimalus oligi Eesti Kongress pakutu. Mulle tundus algul utopistlik, sest mina ei uskunud, et läänemaailm on valmis meid kaitsma, kui teeme midagi, millega Gorbatšov nõus ei ole.
Ma kartsin, et võib minna veriseks võitluseks ja lõppeda meile halvasti. Aga kui nägin, mis toimus Moskvas rahvasaadikute kongressil, siis tulime sealt ära kindla veendumusega, et ainuke tee ongi saavutada lääneriikide toetus läbi rahvusvahelise õiguse Eesti riigi iseiseisvuse õigusjärgsele taastamisele.
Suuriikide toetuse saavutamine oli tohutu töö. 1991 kevadel nad veel meie iseseisvust ei toetanud, aga putš oli hetk, mil Gorbatšovi ei olnud, sest kõige rohkem kartsid lääneriigid, et Gorbatšovi läänemeelne areng katkeb. Tähtis oligi see hetk, et me olime hüppevalmis ja kohe tegutsesime. Kahe päevaga jõudsime Toompeal otsuse sõnastuseni, mis võimaldas ka kohe lääneriikidel meid tunnustada.
Aga kui augustiputši poleks olnud?
Kui poleks olnud, siis oleks mõni järgmine juhtum olnud, sest Gorbatšovi vastuolud teise poolega kasvasid. Oli näha, et kaua see pidu ei kesta. Meil oli võimalik ainult läbi prao välja tulla ja see pragu pidi tekkima. Mis päeval, mis kellaajal see tekib, kuidas ta välja lööb, seda ma ei osanud ette näha. Ka seda, et Pihkva diviis on Tallinna tänavatel, ei osanud ma ette näha. Kui Pihkva diviis tuli 24 tunniga Tallinna, hakkas meil väga kiire.
Meie kõige suurem saavutus on, et tänu ülemnõukogu järjekindlale tööle valmistati ette kõik seadused, millega sai kohe minna edasi põhiseaduse tegemisele. Eesti Kongress tegi seda paralleelselt, aga ülemnõukogu tegi seda palju põhjalikumalt, professionaalsemalt ja süsteemsemalt, nii et oleks riigi projektis valmis. Ja kui oli õige hetk, sai kohe hakata edasi minema.
Mis oli kõige halvem, milleks olite putši ajal valmis?
Siin pole mingit kunsti, kui tankid sees on. Tuleb uuesti 1940. aasta: vangistamine, arreteerimine, kolhooside taastamine, sest kolhoosid olid ülemnõukogu otsusega laiali saadetud. Kui see kamp oleks Moskvas võimule saanud, siis oleks Pihkva diviisile käsk antud tegutseda. Ajalugu oleks kordunud kõige halvemal viisil. Minul ei olnud aega kohvreid pakkida.
Kas hirm oli suurem kui 40 kirja ajal?
Minul ei olnud 40 kirja ajal mingit hirmu ja mingit hirmu ei olnud ka 1991. aastal. Me tegime seda, mida peab. Vaadake, see on üks niisugune lihtne asi. Kui teed seda, mida peab, siis võib hirm olla, aga hirm ei määra midagi.
Miks kodakondsusseaduses nullvariant ehk kõikidele elanikele kodakondsuse pakkumine läbi ei läinud?
Kodakondsusseadust arutasime mitu kuud. Töökomisjonis, mida juhtisin, olid ettepanekud seinast seina, alates vene fraktsioonidest, kes nõudsid, et kõigile, kuni selleni, et mitte kellelegi mitte kunagi. Vahepeal oli mitmeid variante, aga mitu kuud kestnud hääletuste ja katsetuste tulemusel jäime teatud kompromissiga 1938. aasta kodakondsusseaduse juurde.
Kuna taastasime olemasolevat riiki, olid kodanikud selle alus, kodanikud olid kogu aeg olemas olnud, kodanikud jätkasid riiki. Kodanikud on nagu juured mullas, millest kasvab taim kodanike tahte järgi.
Me oleme uurinud hallivati- või hallipassimehi ja põhjus, miks nad ei ole end sidunud ei Eesti ega Vene kodakondsusega, on see, et nii on mugavam reisida nii Venemaale kui ka Euroopa Liitu.
Kodakondsuse teemat on uuritud laiemalt postkommunistlikes maades. Nii on kalk öelda, aga kõikidele kodakondsuse andmine oleks tähendanud seda, et me ei oleks saavutanud reformidega soovitud kiirendust. Siis oleks olnud kodanike hulgas suur hulk neid, kes esmalt olid iseseisvuse vastu ja seejärel oleks olnud reformide vastu. Tööstusproletariaadiga, kes toetas interrinde liikumist, ei oleks me majandusreforme teinud. Sel juhul oleksime olnud samas olukorras Ukrainaga, me ei oleks ei Euroopa Liidus ega oleks meil heaolu. Me vaevleks siiamaani. Reformide kiirus määras, et osa riike jõudis postkommunistlikust olukorrast Euroopa Liitu ja euroalasse, aga teised ei jõudnud.
Ma olen sellele palju mõelnud, oleks saanud teha nii, et kodanikuks saamise ehk naturalisatsiooni filter ei oleks nii tihe, et inimesi, kes siiralt tahtsid saada kodanikuks, ei hoitaks kinni kodakondsuse mitteandmisega. Seda kõike oleks saanud teha, aga esimesel viiel või isegi kümnel aastal oli 1938. aasta kodakondsusseaduse sätteid muuta peaaegu võimatu. Mingeid muutusi on tehtud, aga juba kümme aastat tagasi oleks pidanud inimesed, kes on siiralt Eesti Vabariigis elanud ja töötanud ning lapsed üles kasvatanud, vastu võtma kodanikuks. Seda põhjust, miks nad ei või olla kodanikud, ei ole enam.
Te ütlete, et ülemnõukogu valmistas ette seadused iseseisvuse taastamiseks, aga milline oli Eesti Kongressi roll?
Eesti Kongress oli opositsiooni rollis. Ülemnõukogu 101 liikmest (jätame neli sõjaväelasest ülemnõukogu liiget kõrvale) olid üle 40 ka kongressi liikmed. Töö käis teineteist kõrvalt vaadates.
Ülemnõukogu jaoks oli tähtis, et riik hakkaks toimima ja et iseseisev riik saavutaks ka rahvusvahelise tunnustuse. Ma käisin palju välismaal – Saksamaal ja Prantsusmaal ning USAs – ja nägin, kui suur oli umbusk ja hirm ning kui palju pidi veenma, et panna nii poliitikud kui ka ajakirjanikud uskuma, et Eestist, Lätist ja Leedust üldse saab asja.
New York Timesi toimetuses öeldi mulle 1991. aastal, et me ei ole elujõulised, mulle naerdi näkku. Meid kutsuti kevadel 1991 senatisse väliskomisjoni kuulamisele Baltimaade olukorrast. New York Timesis oli samal päeval juhtkiri, et baltlased ärgu loksutagu paati. Mina sain hirmus vihaseks ja üks sõber korraldas mulle toimetuses kokkusaamise, kus olid nii juhtkirja autor kui ka toimetuse juhte. Tund aega madistasime.
Samu väiteid kuulsin konservatiivsetes mõttekodades.
Mis nende põhiline hirm oli?
Mis saab tuumarelvast, kui Nõukogude Liit laguneb? Nad lootsid, et Gorbatšov jääb võimule ja pikapeale saame iseseisvuse, aga kui selgus, et meil aega ei ole, siis nad muutsid meelt, sest siis ei olnud neil enam vaja Gorbatšovi päästa. Tähtis oli, et rahvusvahelise tunnustuse otsimise tööd tegid ülemnõukogu ja kongressi esindajad ning väliseestlased kõikides ringkondades, et näidata, et me oleme usaldusväärsed ja normaalne demokraatlik ühiskond, kes kuulub demokraatlike ja normaalsete ühiskondade perre.
20. augusti õhtul kell 23.03 – Eestis ei kehtinud siis enam Moskva aeg. Kuidas te iseseisvuse taastamise otsust tähistasite?
Mingi šampuse me jõime, Rüütel ja Eesti Kongressi esindajad olid saalis.
/nginx/o/2021/08/13/13988978t1ha73f.jpg)
See on maailma banaalseim küsimus, aga kas me sellist Eestit tahtsime?
Me ei teadnud, mis on mobiiltelefon või internet. Paljud ei teadnud, mis on raha – mitte selles mõttes, et kas raha taskus on, vaid põhimõtteliselt. Sotsiaalministeeriumis kulus mul suur hulk aega, et veenda arste, et nende teenus maksab raha. Arstid ütlesid, et nad aitavad inimesi – mis raha.
Me ei kujutanud ette üldse suhteid raha- ja turumaailmas. Me ei olnud üldse elanud maailmas, kus valitsevad turusuhted, me ei kujutanud ette, kuidas see hakkab mõjutama inimeste käitumist ja psühholoogiat. Ja seepärast ei saanud me kujutada ette sellist Eestit, mis praegu.
Midagi te pidite ometi lootma?
Me kujutasime ette vabadust. Meil ei olnud aega ette kujutada, sest meil oli vaja müürist läbi saada. Mingi ettekujutus tuli meile Soome televisioonist, kuidas parlament töötab, presidenti valitakse ja vorsti müüakse; kuidas meelt avaldatakse ja omavahel vaieldakse.
Rahvas unistas vabadusest, aga millisest vabadusest?
Kui keegi võtab teil kaelast kätega kinni ja surub vee alla, mida te siis tahate? Kas tahate, et ilm oleks ilus ja oleks ilusad riided? Öelge see üks sõna, mida tahate! Hingata tahate, vaat see ongi vabadus. Kui hingata, rääkida ega mõtelda ei saa, siis ainus soov ongi, et saaksid niiviisi elada, nagu tahad. Sa ei tea isegi, kuidas tahad, sest pole kunagi niiviisi elanud.
Missugune on Eesti veel 30 aasta pärast?
Eestist ei saa mõelda lahus muust maailmast. Ma mõtlen palju digirevolutsioonile ja tehisintellektile, maailmale, kus masin võtab võimust ka aju tasandil, mitte ainult sel tasandil, et liigub kiiremini ja tõstab rohkem. Minu suur mure on, kuidas inimene on selleks valmis. Kas ta jääb masinale alla? Selle küsimuse tegelik sisu on, et kas inimene tunnetab ennast inimesena, mis on tema erilisus ja jõud, võrreldes mistahes masinaga. See tuleb jälle ajaloo ja filosoofia juurde, lõpuks ka hinge ja religiooni juurde. Nendele asjadele praegu ei pöörata nii suurt tähelepanu kui vaja. Rohkem pööratakse tähelepanu sellele, kuidas masinaid targemaks teha. Aga sellele ei mõelda, et samal ajal peab ka inimest targemaks tegema ja inimese sisemist jõudu suurendama.
Teine küsimus on ikkagi kliima soojenemine. Küsimus pole põlevkivis, vaid põhimõtteline, et sest esimesed märgid on nagu kauge kõu. Näiteks tänavune suvi: kui Euroopas on juba 50 kraadi sooja, siis peame mõtlema, kuidas me siin elame, kuhu majad ehitame, kuidas liikuda saame, kui on pidevad tormikeerised. Kus inimesed elavad, kui suur hulk maakera maismaast muutub elamiskõlbmatuks? Kuidas kataklüsm lõpeb? See võib lõppeda nii, nagu lõppes dinosaurustele.
Tuleme tagasi 1991. aasta 20. augusti juurde: kui me ei oleks olnud valmis, kui me – ülemnõukogu ja Eesti Kongress – ei oleks teinud kogu rahvaga väga pingsalt 24/7 tööd kolm aastat, vaimset, juriidilist ja organiseerimistööd, kui meil ei oleks olnud iseseisvuse sõrestik valmis, et kohe tegutseda, siis me ei elaks sellises Eestis, nagu praegu elame.
Kui meile on praegu antud aeg parasvöötmes normaalses režiimis järele mõelda, kuidas elada 20–30 aasta pärast, kui looduses toimuvad väga hullud asjad, siis kas me tegeleme praegu sellega kui kõige tähtsama asjaga?
30 aastat tagasi oli meil usk, et peame koos pingutama, sest hing oli süsteemi survel kinni. Praegu inimesed ei tunneta kliimamuutuse survet või tehisintellekti ohtu, nii nagu Tšernobõlis ei tajutud kiirgust, enne kui oldi pikali maas. Poliitikud peaksid sellega palju rohkem tegelema. Järgmise aasta riigieelarve on rutiin, aga tuleb tegeleda sellega, et Eesti rahvas oleks ka 30 aasta pärast elus sellisena, et sellest rõõmu tunda. Vene tankide oht on B küsimus, A küsimus on ellujäämine kahes suures globaalses pöördes. Keegi ei ole jumal, keegi ei saa lahendada neid küsimusi kogu maailma jaoks, aga kui igaüks lahendab need küsimused oma kodus, omaenda riigis, siis lahenevad need ka maailma jaoks.
Inimeste saatuste lood
Praegu tulevad ülikooli noored inimesed, kes on sündinud Eesti Vabariigis. Iseseisvumise ja laulva revolutsiooni aeg on neile nagu muinaslugu. Nende jaoks on ühel pildil 1991. aasta, Vabadussõda ja Lydia Koidula, kõik see on kauge minevik.
Ma olen mõelnud, et selleks, et noor inimene hakkaks detailselt aru saama Eesti ajaloost ja sellest, miks me seda tahtsime, on vaja jutustada lugusid inimsaatustest. Mitte meie mälestusi, vaid lugusid inimestest, muidu lapsed ei kujuta ette. Ma vaatan kadedusega seriaale, Taani, Soome ja teiste riikide seriaale oma kultuurist ja ajaloost. Inglastest ma ei räägigi. Meil ei ole lugusid oma ajaloost. Noortele inimestele on vaja jutustada lugusid videos. Noorel põlvkonnal puuduv elav mälu, saatused on kadunud. Ma räägin lihtsate inimeste lugudest, mitte keerulisest mõtestamisest. Kui lugusid ei ole, siis ei ole järjekestvust.
Eesti põhiseaduse esimese teksti autor on Jüri Adams. Kui palju me temast teame? Ta on põhiseaduse isa, aga meil ei ole temast lugu. Kui palju me teame Eesti Kongressi esimehest Tunne Kelamist? Ilma temata ei oleks meil praegust Eestit. Inimesena teame temast väga vähe. Või Enn Põldroos? Me teame teda kunstnikuna.
Sellest on kirjutatud, mida on läbi elanud suur hulk inimesi, repressioonid ja küüditamised. Aga miks tehti ühtesid või teisi otsuseid nii ja mitte teisti, on alati sõltunud otsustajatest. Kuidas tekkisid ideed ja miks teatud asjad läksid läbi ja teised ei läinud läbi, see sõltub sageli otsustajate isiklikust võimekusest ja suhetest.
Võtame kindral Johan Laidoneri loo, tema draamad ja läbielamised, mis viisid 1939. aasta traagiliste otsusteni. See peaks igal koolilapsel olema teada, peaks olema võimalus elada ajalukku sisse.
Lydia Koidulast saaks rahvusvahelise menufilmi, naised on praegu moes. Koidulast on kirjutatud paks raamat, aga kas koolilapsed loevad seda?
Ajaloo elav läbielamine annab inimesele identiteedi, vastutuse ja perspektiivi ning pika vaate.
Marju Lauristin