Teadlane, õppejõud ja poliitik Marju Lauristin ütleb 30 aastat hiljem, et ta ei tundnud hirmu, kui 1991. aasta augustis Toompeal Eesti taasiseseisvumise otsust kirjutas, sest tal polnud oma kohust täites selleks aega.
Marju Lauristin, mis on esimene asi, mis meenub teile 20. augustist 1991?
Ega saagi muud tulla, kui viimane hääletus. Minule oli see mitmes mõttes natukene erilisem kui teistele ülemnõukogu liikmeile. Esiteks, mina pidasin puldist ettekande, tutvustasin otsuse teksti ja vaidlesin vene saadikutega, kes korraldasid tõelise rünnaku. Tundsin end teksti eest vastutavana, sest olin osaline teksti tegemises.
Teiseks, minu enda seisukohast oli tähtis, et sain seda teha samast puldist, kus mina isa Johannes Lauristin oli esinenud vastupidise sõnumiga. Mina sain nüüd öelda, et Eesti saab iseseisvaks, ja et see, mis vahepeal oli, see on olnud kuritöö ja viga. See oli minu kohus ja missioon. Ma ei öelnud seda niisviisi välja, aga ma tõsiselt tundsin niiviisi. Mõni inimene tunneb näiteks, et ta vastutab ajaloo eest.
(Johannes Lauristin tegi 21. juulil 1940 Toompea lossis riigikogu saalis ettepaneku kuulutada Eesti nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks ehk liita Nõukogu Liiduga – A. K.)