/nginx/o/2012/03/28/1029662t1hf863.jpg)
/nginx/o/2012/02/08/947272t1h9615.jpg)
Eesti Raudtee juhatuse esimehe Kaido Simmermanni sõnul räsisid firmat 2000. aastate algul pidevad sisetülid riigi ja teiste vähemusosanike vahel. Kuus aastat väldanud 2,3 miljoni euro kohtuasi oli viimane õiguslik vägikaikavedu, mis riigil ja Eesti Raudteel veel lahendamata jäänud.
Keerulised ajad Eesti Raudtees said alguse 1999. aastal, mil valitsus otsustas firma erastada. Erastamise järel jäi riik 33 protsendi aktsiatega ettevõtte vähemusosanikuks, aga peagi tekkisid tülid teiste osapooltega.
Eelmise kümnendi keskpaigas läks ka Eesti Raudtee riigi vastu kohtusõtta. Nimelt oli ettevõte kahes hagis seisukohal, et tehnilise järelvalve amet kehtestas liiklusperioodidel 2005-2006 ja 2006-2007 õigusvastaselt liiga madala infrastruktuuri kasutustasu.
Kui riik 2006. aasta lõpus AS Eesti Raudtee tagasi ostis, rahunesid ka sisepinged.
«Riik oli varem pidevalt tülis teiste eraomanikega. Aga see 2,3 miljoni euro kohtuasi oli ainuke, mis veel pärast tagasiostmist järgi jäi. Meie (AS Eesti Raudtee – toim.) võtsime oma vaidlused ja nõuded riigi vastu tagasi,» ütles Simmermann. Nõuete tühistamisel lähtus ettevõte sellest, et nendeks polnud enam põhjust ning riigi kui Eesti Raudtee ainuomaniku vastu oleks kummaline kuhtuvaidlust pidada.
Ka kuue aasta pikkuseks veninud 2,3 miljoni euro kohtuasjas näis kokkulepe võimalik. «Vahepeal pärast tagasiostmist oli ka arusaam, et saame riigiga kokkuleppele. Aga ma saan aru, et riik ei saa ka nii lihtsalt selliseid otsuseid teha - riigikontroll kontrollib. Seetõttu me siis vaidlesime ja otsustasime, et las kohus otsustab,» ütles Simmermann.
Harju maakohus otsustas 9. jaanuaril mitte rahuldada Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi hagi AS Eesti Raudtee vastu, milles nõuti 2,3 miljonit eurot Euroopa Liidu toetusraha, mille riik 2005. aastal Euroopa Komisjonile Eesti Raudtee lubamatu tegevuse tõttu tagasi maksis. Kohus tuvastas, et aktsiaseltsil polnud raha kasutades Euroopa Komisjoni ees kohustusi ja ressursside nõuetekohast kasutamist oleks pidand riik ise hoolsamalt jälgima.
Ministeerium otsustas kohtuotsust mitte edasi kaevata.