/nginx/o/2017/08/30/7043679t1hafae.jpg)
/nginx/o/2021/08/29/14027137t1ha062.jpg)
- Seekordse piiri seab loodus
- Kasvatusel on kaksikloomus
- Tuleb loobuda antropotsentrismist
Tampere Ülikooli kasvatusteaduse professori Veli-Matti Värri palju tähelepanu avaldanud raamat pakub tõlgituna meile võimaluse teha taas tutvust kasvatuse mõistega ja seda meie kõige teravama probleemi valguses, kirjutab kasvatusteadlane Tiiu Kuurme.
Veli-Matti Värri elutöö kasvatusfilosoofina ongi keskendunud kasvatusele kui fenomenile, lähtudes eri filosoofiliste koolkondade arusaamadest, kes on inimene, millised on tema suhted elu ja maailmaga, mida kasvatus inimesega teeb ja mis on tegemata jäänud. Äsja eesti keelde tõlgitud raamatus «Kasvatus ökokriisi ajastul» («Kasvatus ekokriisin aikakaudella») on ta põhjendatult mures nii inimese kui ka looduse käekäigu pärast.
Piirile jõudmine
/nginx/o/2021/08/29/14027140t1ha6ee.jpg)
Nüüd on kätte jõudnud piir ja seda ei ole seekord seadnud oma hingelis-vaimse allakäigu pärast muretsev inimene, vaid loodus ise. Teadmine lähenevast kliimakatastroofist, väljasurevatest liikidest, inimese ahnest ja hoolimatust ringikäimisest loodusressurssidega pole vaid inimkonda hõlmav uus mure, vaid puudutab eri ilmanurkade asukaid juba isiklikult. Nii meidki, kui saame teada laululindude kadumisest ja jahmume metsarüüste ulatusest.
Põhjalikult ja kirgliku sulega laotab Värri lugeja ette panoraami, kuidas hiliskapitalismi ja tehnoloogilise tsivilisatsiooni oludes on inimeste suhestumine looduse ja looduga kujunenud isekalt röövellikuks, kuidas taasluuakse ökoloogiliselt jätkusuutmatut eluviisi ning milline osa on selles kõiges niisugusel uhkel inimkonna saavutusel nagu haridussüsteem. Küsitavaks on saanud terve valitsev eluviis, kuhu ka kasvatus meid on toonud.
Kui kohtame inimest, keda miski ei peata laastamast, hävitamast, kahjustamast, tahaks küsida: kuidas ta on selliseks saanud?
Küsitavaks on saanud terve valitsev eluviis, kuhu ka kasvatus meid on toonud.
Kasvatuse kaksikloomus
Kasvatuse puhul tuleb olla teadlik tema kaksikloomusest: ta on ühelt poolt inimsuse looja ning teiselt poolt võimu vahend, mis äärmusjuhtudel võib inimsuse lausa hävitada. See võimaldabki tihti ühiskondlikel hegemooniatel teha kasvatusest oma käepikendus. Meil mäletatakse veel hästi nn kommunistlikku kasvatust, milles ideoloogilise sõnavahu sees võis leida nii antiikajast meieni kandunud humanistliku traditsiooni mõistestikku (nt harmooniline inimene) kui ka varjatud ähvardusi ja imperatiive.
Kasvatuse mõistet on ideologiseerides lihtne kahjustada ning meie jaoks saigi see toona sunni, võimu ja sõltuvuse märgiks. Nii oligi lihtne sellest loobuda, kui see ideoloogia otsa sai.
Ihaolemus psühhokapitalismis
Värri näitab, kuidas kasvatus on saanud tööriistaks ka tänaste ideoloogiliste hegemooniate käes. Hilismodernset maailma iseloomustab tootmismaailma ontoloogia, mis on laienenud üle kõigi inimelu sfääride. Selle, mis on tähtis, määrab majanduslik-tehnoloogiline protsess. Selgitamaks, kuidas kasvatus on pandud teenima nüüdisaja ideoloogiaid, võtab autor kasutusele mõiste «psühhokapitalism». Tootmisele ja tarbimisele orienteeritud maailm on huvitatud inimese tahtmiste ja soovide vormimisest süsteemi huvidele vastavaks.
Tootmisele ja tarbimisele orienteeritud maailm on huvitatud inimese tahtmiste ja soovide vormimisest süsteemi huvidele vastavaks.
Siiani on inimese kujunemise ja ühiskonna mõjusuhet analüüsides pööratud vähe tähelepanu sellele, kuidas inimeste ihaolemus sotsialiseeritakse valitsevatele ideoloogiatele sobivaks ning kuidas eri ühiskondade reeglistik suunab inimese soovide ja tahtmiste ala võimustruktuuride huvides. Iha (halu) on üks raamatu võtmekäsitusi, mille abil on võimalik praeguse eluviisi püsimise põhjusi mõista. Autor avab seda põhjalikumalt prantsuse fenomenoloogi Maurice Merleau-Ponty filosoofiale tuginedes.
Radioaktiivne koobas
/nginx/o/2021/08/29/14027142t1h24a7.jpg)
Värril on veel üks huvitav metafoor – «koopametafüüsika». Sellega on mõeldud argiteadvusest alateadvusse tõrjutud teatud elu- ja mõtteviise ning probleeme, millega me tegelda ei soovi. Nende peitmine eemaldab meid vastutusest, mis sunniks muutma oma eluviisi ja suhet loodusse, olemisse ning aega.
Autori koopametafüüsikal on konkreetne materiaalne vaste, sellega on mõeldud kaljude alla koobastesse peidetud tuumajäätmeid, mille tappev toime ei kao ka miljonite aastatega. Meie siin tõrjume meelekindlalt valdkondlikust teadvusest kasvatuse, hinge ja vaimu, eetose, hea ja kurja, tõe ja vale, inimese ekslikkuse, usu ja lootuse, kuulutades kõikehõlmavaks igasugused digipädevused ja kutsestandardid.
Pole imekspandav, et süsteemidel on kiusatus teha kasvatusest oma vahend, nii vajaks ka meie väikese rahva kasvatusteaduslik mõtlemine omaenese tugevat kriitilist traditsiooni sellega seotud sotsiaalse elu osa analüüsimiseks. Praegu see puudub.
Kasvatusinstitutsioonide tänased ülesanded tuleb Värri sõnul seada küsimärgi alla. Milliseid inimesi me kasvatame? Millisesse maailma? Millistel eeldustel?
Uue mõistmishorisondi ootus
Värri näeb vaid radikaalseid lahendusi, pööret teadvuses, väärtustes, eesmärkides. Ta väidab, et ökoloogiliselt jätkusuutlik maailmasuhe nõuab uusi globaalseid eetilisi norme, uut mõistmishorisonti. Praeguse eluviisi muutmine eeldab inimese ihastruktuuri mõistmist ja soovide suuna mõjutamist. Ökoloogiline mõtlemine tuleb siduda üldinimlikkuse ja inimese põhivajadustega, nii eeldaks see teadlikku lahtiütlemist mehhanitsistlik-biologistlikust ja homo consumens’it (tarbivat inimest) kultiveerivast inimkäsitusest. Kasvatust ja haridust ei tohiks me, mõeldes looduse seatud piirile, mis on ju meie enestegi eksistentsi aimatav piir, allutada majandushuvidele, vaid peaks need eraldi hoidma, tunnistades nende eneste algupärast identiteeti.
Praeguse eluviisi muutmine eeldab inimese ihastruktuuri mõistmist ja soovide suuna mõjutamist.
Mis siis peaks muutuma? Iha on võimalik ja nüüd ka vältimatu õilistada pedagoogiliselt – nii indiviidi kui ka ühiskondlikul tasandil. Ökoloogiline olukord nõuab inimkesksuse ületamist ning kaastunde ja vastutustunde kui pedagoogiliste hoiakute laiendamist ka loodusele väljaspool inimest, kirjutab ta.
Vastutustunne on kasvatuse tuum – nii on kasvatusteaduste professor kirjutanud oma varasemates teostes. Nüüd on aeg laiendada see inimestevahelistest suhetest loodusele tervikuna. Inimese vastutus uues loodussuhtes eeldab loobumist antropotsentrilisest maailmapildist.
Alustada tuleb algusest
Värri arvates tuleks alustada harjumuspäraste seisukohtade ümbermõtestamisest eelkõige kasvatusteadustes. Ta pakub vaatenurga, mille abil teha nähtavaks psühhokapitalistlike mõjude teke ning selle taustaideoloogiad, neid tootvad huvigrupid ja ihade tekitamise viisid. Ent ka filosoof ei tea, kuidas jõuda sinnamaale, et võimulolijad teadlasi ja mõtlejaid kuulda võtaksid, eriti kui süveneb tava, et otsustajate ametikohtadel ei eeldatagi enam erialast kompetentsust.
Värri usub jäävalt inimeses peituvasse heasse algesse. Kasvatuse kaksikloomus võimaldab õigesti toimides avaneda inimloomuse tahul, milles leidub pinnas lapse algupärasele vitaalsele kaastundele; siin leiame potentsiaalidena väärtushorisondi kõik liigid, vitaalsetest esteetiliste, eetiliste ja pühadusväärtusteni. Eetilisuse arengupsühholoogiline lähtekoht asub lapse eelkeelelises aistingute maailmas, siit areneb teiste olendite taju, kaasteelise tunne, kaastunde eetika.
Jääb vaid loota, et nüüdisaegne soome kasvatusteaduslik mõte äratab ka oma keelenaabrite soovi näha toimuvat avaralt, eksistentsiaalse valu, kaastunde ja kasvatuse kui väemõiste omaksvõtu vormis tema heledamas ja tumedamas pooles.
Veli-Matti Värri: haridus tuleb ökokriisi taustal ümbermõtestada
/nginx/o/2021/08/29/14027139t1h9ca1.jpg)
Arvestades meie maailma ökoloogiliselt rusuvat olukorda, on hädavajalik kriitiliselt ümber hinnata hariduskogukondade ülesanded ja eesmärgid, pidades silmas suhet loodusesse. Mil moel haridusvaldkonna inimesed praeguse aja ökoloogilist kriisi arvesse võtavad ja püüavad leida alternatiive sellele laastavale eluviisile, mis praegu valdav on?
Kuna haridus on muutunud tarbekaubaks ja seda hinnatakse puhtalt majanduslikel alustel, liigub see üha kaugemale oma muudest ühiskondlikest ja kultuurilistest funktsioonidest. Sellistes oludes muutuvad haridusasutused järk-järgult ettevõtetetaoliseks majanduslikeks instrumentideks, kus õpetatava sisu tugineb kasupõhisel mõtlemisel. Neoliberaalsel ajastul ei põhine haridus mitte harituse kasvatamisel, vaid konkurentsivõime edendamisel.
Praegune olukord, kus ebavõrdsust ja tarbijamentaliteeti üha enam võimendatakse, pole pikas plaanis jätkusuutlik ei demokraatlikest ideaalidest ega ökoloogilisest tõsiasjadest lähtuvalt.
Meie elulaadi ökoloogiline jätkusuutmatus nõuab meilt majanduslikku ja poliitilist ümberorienteerumist, uut suhet loodusega, nõnda et inimese õigused, kohustused ja vastutus oleks mõistetud uuel moel.
Samal ajal tuleb väärika inimelu ja sotsiaalse õigluse alustugede eest hoolitseda. Ei tohi hüljata seda, mis on inimkonna kõige parem ja kõige väärtuslikum osa. Hariduse siht eeldab arusaama, mida ja milline inimene on, mida me inimese arengu juures väärtuslikuks peame, ning millistel alustel ja millest lähtudes see väärtus on määratletud. Lõppude lõpuks on see küsimus sellest, milline näeb välja väärtuslik inimelu. Iga põlvkond peab lahendama küsimuse, milline on tema suhe inimkonnaga ning seeläbi tõlgendama oma suhet hariduse, headuse, tõe ja ilu olemuslike väärtustega. Meie põlvkonna jaoks on see küsimus väärtuslikust elust rullunud lahti üleilmse ökoloogilise kriisi taustal.