Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Doktoritöö halli digilõhe ületamisest: iga internetikasutaja ei oska oma teadmisi teistele jagada

Tiina Tambaum. FOTO: Erakogu

Vanemaealiste uurija Tiina Tambaum kaitses täna Tallinna Ülikoolis doktoritööd teemal «Teismelised juhendajatena interneti kasutamisoskuste kujundamisel vanemaealiste sihtgrupis» («Teenaged Tutors Facilitating the Acquisition of e-Skills by Older Learners»).

Teadaolevalt on vanemaealiste digioskused nooremate omadest palju kehvemad. Kuna digioskusi läheb järjest rohkem vaja kõigil eagruppidel, et tagada soovitud elukvaliteeti, on vaja midagi ette võtta, et ka vanemate inimeste digioskused oluliselt paraneksid. 

Tiina Tambaumi doktoritöös uuriti, kui head õpetajad võikisd olla noored ja teismelised n-ö loomulike juhendajatena vanemaelistele ning kuidas tuleks neid selleks rolliks ette valmsitada. Doktoritöös uuritigi, kuidas teismelised loomulike juhendajatena digioskusi vanemaealistele õpetavad ning kas ja kuidas peaks neid selleks rolliks ette valmistama.

Mis on hall digilõhe?

Doktoritöös tuuakse andmeid Euroopa ja Eesti kohta. Euroopas on 2019. aasta seisuga 55–74-aastaste seas algtasemel digioskused vaid kahel inimesel viiest. Eestis ei kasuta Internetti 55–64aastatest 15% ja 65–74aastastest 38%, samas kui Soome eakaaslaste seas on see osakaal vastavalt 4% ja 10%. Kujunenud olukorda nimetatakse halliks digilõheks. Mida laialdasemalt on digivahendid kasutusel, seda suuremaks kujunevad erinevused eri põlvkondade kasutajate vahel.

Saame doktoritööst teada, et igapäevaelus tarviliku uue tehnoloogiaga kohanemine ei ole vanemate vanuserühmade seas midagi sellist, mis toimub iseenesest. Senist olukorda digioskuste õppimisel iseloomustab mitte niivõrd õppimisvõimaluste puudumine, vaid õppimise puudumine. Teiste sõnadega ei piisa sellest, et äpid ja veebikeskkonnad on kasutamiseks kättesaadavad, samuti mitte sellest, et õppimise võimalused on kättesaadavad. Oluline on, kuidas uusi oskusi omandatakse ja kuidas pakutakse juhendamist, mis viib tulemuseni ehk selleni, et õppija suudab jääda uusi oskusi iseseisvalt kasutama.

Taumbaum uuris  detailselt õppimise ja juhendamise dialoogi ja keskendus juhendaja käitumisele, s.o juhendamisoskusteta noore pedagoogilistele võtetele. Töös püstitatakse küsimused, kuivõrd peaks teismeline juhendaja olema valmis ise määratlema õppesisu, kui ta juhendab vanemas eas õppijat madalamate internetioskuste omandamisel. Mida oleks vaja teismelisele juhendajale selgitada juhendamistehnikate kohta ning kas peaks talle eelnevalt tutvustama vanemate õppijate eripärasid.

Samuti otsitakse vastust küsimusele, kuidas mõjutab teismelise loomulikku juhendamist see, kui ta on selleks iseseisvalt ette valmistunud, samuti, milliseks kujuneb juhendamine, kui juhendaja ei ole tuttav selle internetikeskkonnaga, mida ta õpetab.

Tambaum: «Arusaam, et inimene, kes oskab ise internetikeskkonda kasutada, oskab selle kasutamist automaatselt ka teistele edasi õpetada, on väär.»

Millised on juhendamise soovitused?

Analüüsis jõudis autor soovituseni, et koduvälises õppes peaks pakkuma noorele juhendajale väljaõpet interaktiivsetest juhendamistehnikatest. «Loomulik ehk väljaõppeta juhendaja kasutab interaktiivseid tehnikaid suhteliselt vähe ja ebajärjekindlalt,» leidis Tambaum ja lisas: «Olukord, kus juhendaja õpetab veebikeskkonda, mille igapäevane kasutaja ta ise on, võib juhendamise interaktiivsust veelgi vähendada. Sama tulemuse annab ka see, kui teismeline juhendaja hakkab ise omapead juhendamiseks ette valmistuma.»

Tambaum näitas oma töös, et teismelistele juhendajatele ei peaks rääkima vanemaealise õppija eripäradest. Selle asemel soovitab ta juhendaja väljaõppes keskenduda juhendamise tehnikatele, mida kasutades on täidetud ka suurem osa vanemaealise õppimise põhimõtetest. Nii saab vältida põlvkondade vaheliste erinevuste rõhutamist ja vanuseliste stereotüüpide süvendamist ning seeläbi vähendada ühiskonnas vanuselise diskrimineerimise riske.

Doktoritöö juhendaja oli Tallinna Ülikooli professor Peeter Normak. Oponendid olid Müncheni Ludwig Maximiliani Ülikooli professor Bernhard Schmidt-Hertha ning Malta Ülikooli dotsent Marvin Formosa.

Tagasi üles
Back