Heiki Hepner: Metsaomanikke ei tohi looduskaitsega ära tappa

Heiki Hepner nimetab erakordselt halvaks, et piirangute hirmus väikemetsaomanikud müüvad metsa maha ja see koondub ­suurfirmade kätte. ­Väikesed aitavad tagada metsade mitmekesisuse. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Kui jõudsime Riigikogu ainukese metsandusharidusega liikme Heiki Hepneri kodumaja juurde Kohilas, viis ta ajakirjaniku ja fotograafi alustuseks oma aia tagant algavasse dendroparki, kus sirgumas 400 liiki puid. „See on mu suur kirg ja hobi,” muheles 1990. aastatel töömehekarjääri metsaülemana alustanud mees.

Kõige enam kasvab Hepneri istutatud pargis maailma eri paigust pärit mände ja kuuski, aga üllatuseks näeb ka Euroopa riikidest hangitud pöögipuid. Mees rääkis, et armus pöökidesse tudengipõlves Taanis, kui sattus sügisel pöögimetsa – kõrged puud ja paks lehevaip jalge ees sööbisid mällu. „Nagu sammassaalis oleks jalutanud, tohutu suured tüved, ülevalt katab võra justkui laena ja all kuldkollane lehevaip,” kirjeldas ta.

Ehkki praegu kasvavad pöögid Eestis peamiselt vaid pargis, siis muutuva kliima tõttu võib varsti Eestissegi julgelt pöögimetsa istutada, usub Hepner. Kuusk meilt küll ei kao, kuid puuliikide vahetus tuleb – lehtpuid tuleb hoopis enam sisse.

Oma pargis oskas ta iga puu kohta seletusi jagada ja näitas sama kuuse käbidest tärganud kuuski, mis täiesti eriilmelised. Sama lugu viisteist aastat tagasi külvatud maarjakaskedega – samast seemnepakist sirgusid nii sirge tüvega sihvakas iludus kui ka mitme kõvera tüvega puud ning mõni hoopis kidura sookase moega. „Looduse teed on ettearvamatud ja imelised,” sõnas Hepner.