Meil on vanemas eas enesearengut vaadeldud kui inimese enda initsiatiivile toetuvat «vaba aja veetmise» vormi. Vanemaealistele õppe ja arenemisvõimaluste pakkumine pole olnud süsteemne ega poliitiliselt toetatud. Tähelepanu pole pööratud tõsiasjale, et vanemaealistele suunatud tegevuste sisu kohta küsimusi ei esitata – positiivse hinnangu saamiseks piisab faktist, et tegevus käib. Ometi on haridusgerontoloogiast teada, et ebaprofessionaalne tegevus pole mitte lihtsalt ressursi raiskamine, vaid sellel võivad olla osalistele kahjustavad tagajärjed.
