Tellijale
ARVUSTUS ⟩ Viimane vintis lillelaps jääb inimeseks
28. september 2021, 20:00
Sander Puki lavastus on Eugène Ionesco «Ninasarviku» viies tõlgendus eesti teatris. Uue «Ninasarviku» vaheajal meenutati hea sõnadega Mai Murdmaa tantsulavastust (Vanemuine 2017), mida ma kahjuks ei näinud. 1989. aastal lavastas «Ninasarviku» nukuteatris Jüri Lumiste, eredamalt meenub Hendrik Toompere Bérenger, leidsin tema rolli kohta märkmikust ülestähenduse: «Ilustamata, poolnaeruväärselt avab Toompere mehikese komplekse. Ka välisilme mängib kaasa, kentsakas kööbakil kõnnak, laiade pükste kehitamine, häbelik naeratus. Uje ja kaitsetu Bérenger on koomiline, aga ka liigutav.»
Aastal 2011 lavastas «Ninasarviku» Theatrumis Marius Peterson, VHK teatrikooli tundliku ja sõnumiselge diplomilavastusena. Bérenger’ osas Markus Ilves, tema kohta olen kirjutanud: «Veenev, ilmekas, alguses niisama allakäinud sell, kes lõpuks jääbki ainsana vastupanu osutama: ma ei alistu.» Veel üks ajalik kirjeldus: «Kui sammusin kodu poole Karja tänavat mööda ja ühe riidepoe aknal reklaamisid kaupa just ninasarvikud, mõjus see Tallinnas, kultuuripealinnas 2011, õõvastava üldistusjõuga.»
Noorsooteater on Sander Puki lavastuse adresseerinud noortele (15+) ja täiskasvanutele. «Ninasarviku» esimese vaatuse kirev naivism jahmatab natuke – balansseerimine lapsikuse ja täiskasvanuile suunatud nükete piiril kipub tüütama ja ammenduma, seda isegi Markus Robami muusika, Priidu Adlase valgusemängu ning pidevate liikumissööstude kiuste. Esietenduse publik tunnustas naeruga üllatustegelast: päkapikuhabemega Vanahärrat, kelles esmapilgul üpris võimatu ära tunda Tiina Tõnist. Oma värvilaigu lisab tantsisklevasse ansamblimängu iga persoon.