Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/08/30/7045123t1h70a1.jpg)
/nginx/o/2012/02/10/950628t1h9dbe.jpg)
Siinmaal võiks ju lasta rahus olla koos paikaloksunud legendiga eestiaegsest funktsionalismist, Pärnu villadest ja rannaarhitektuurist. Ei pea ju klassikut torkima, aga eesti arhitektuuriajalugu on siiski sedavõrd vähe uuritud, et nii kui näppima lähed, rebeneb senine kuvand, kirjutab Mart Kalm, akadeemik ja Eesti Kunstiakadeemia professor.
Kui üldiselt jagunevad eesti arhitektid päris kenasti põlvkondadesse, siis erineva habitus’ega Siinmaa ei sobitu teiste omavanustega. Mitte niivõrd sellepärast, et ta oli eraldi Pärnus, vaid tal on teistsugune kujunemislugu.
Tisler või arhitekt?
1880. aastatel sündinud esimene eesti arhitektide põlvkond käis Tallinna reaalkoolis ja jätkas Riia polütehnilises instituudis, lisaks natuke mõnes Saksamaa tehnikaülikoolis. Siinmaa aga oli käinud ainult neli talve Pärnus Ülejõe algkoolis ja siis isa tisleritöökojas tööle hakanud.
Pärast isa surma 1910 võttis Siinmaa töökoja üle ja sai varsti Pärnu uue raekoja mööbli tellimuse. Need praegugi kasutusel juugendlikud toolid on varaseim teadaolev Siinmaa loodu.
Ühtepidi milline pettumus kõigile fungifännidele, teistpidi aga kui huvitav, et funktsionalismi jõudmiseks tegi ta läbi isegi juugendi ja et meil on midagi teada Siinmaast enne, kui ta arhitektiks õppis.
Riiast toodud naine Katariina hakkas ajama, et Siinmaas on enamat. Müüsid töökoja ja läksidki Saksamaale, kus ta väikses ja vähetuntud Konstanzi tehnikumis arhitektiks õppis. Siis tuli I maailmasõda peale, mis lükkas erialase karjääri alguse veelgi edasi. Varaseim teadaolev arhitektuurne töö on 1923 Petseri ühisgümnaasiumi võistlusprojekt, ja kui Siinmaa 1925 Pärnu linnaarhitektiks valiti ning ta alles päriselt arhitektuuri tegema hakkas, oli ta juba 44-aastane.
Siinmaa ja Eesti riigi bürokraatia
Vaadates 1930. aastatel soosiva meediakajastuse saatel aina kerkivaid maju ja teades, kui suurt ühiskondliku staatuse tõusu pakkus linnaarhitekti amet, siis tundub, et küll tal läks hästi.
Tegelikult aga väänles mees teda arhitektiks mitte tunnustada tahtva riigi bürokraatia hammasrataste vahel, mis kindlasti pärssis tema subjektsust.
1923 hakkas kehtima seadus, mille järgi pidid kõik välismaal õppinud tehnika eriteadlased – muid aga veel polnudki – kutseõiguse saamiseks end vastavas komisjonis registreerima.
Siinmaa lükati tagasi, kuna tal puudus keskharidus ja Konstanzi tehnikumi ei tahetud Tallinna alles kujuneva tehnikumiga algul võrdväärseks lugeda. Algas üle kümne aasta kestnud draama, mille suurimaks kriisiks oli 1935. aastal Tallinna tehnikumi juures raha eest eraldi Siinmaale korraldatud arhitekti kutseeksamil läbikukkumine.
Komisjoni kuulunud Artur Perna, Ferdinand Adoff ja Konstatin Bölau on kõik selgelt oma mitterahuldavad eksamitööle peale kirjutanud. Arhitektuuriajaloo küsimuste vastuseid lugedes on küll tunne, et mina oleks ta läbi lasknud. Huvitav oleks kuulda mõne inseneri arvamust Siinmaa betooniarvutuse kohta.
Arvestades, kui nõrkade töödega sai Tallinna tehnikumist arhitektidiplomi kätte, aimub sellest eksamist vimma. Võib-olla oli Siinmaa oma protsessimisega ära tüüdanud, võib-olla oldi kadedad tema edu peale, teisalt aga tuleb tunnistada, et tema julgelt moodsate lahenduste vahelt paistab selgelt ka ebaprofessionaalsust. See on ju tõsi, et ega sel andekal arhitektil head haridust polnud.
Lahenduse tõi uus Pätsi-aegne kutsetegevuse seadus, mis võimaldas haridusministri otsusega anda kutseõiguse. Insenerikoja ettepanekul Siinmaa sai selle lõpuks 1937. aastal.
Ehkki Siinmaa lugu on üks dramaatilisemaid, polnud ta üksi riigi normeeriva kutsekorralduse ja tiheneva õigusruumi sakutada. Kooli lõpetamata jätmine andestati ka eesti esimesele arhitektile Karl Burmanile ja Pärnu sakslasele Aleksander Nürnbergile.
Siin on aga huvitav, et kui Siinmaa ja Nürnberg said oma asjad korda, tekitas see arhitekti kutseõiguse vastu huvi veel pärnakates Erich Kleinis ja Jaak Isakis, kes samamoodi olid Saksamaal, Oldenburgis ja Bodenbachis (nüüd Tšehhi Podmokly) tehnikumis arhitektuuri õppinud.
Nad olid peamiselt ehitusettevõtjad, Klein Pärnus juba teist põlve puusepatööstuse omanik ja korduvalt signeerinud Siinmaa projekte. Ehkki nad mõlemad olid ehituse alal aktiivsed, ei andnud nad arhitekti mõõtu välja ja Insenerikoda lükkas nende taotlused tagasi.
Samas on selliste meeste kui taustaansambli olemasolu väga huvitav, kui jälgida eesti ühiskonna professionaliseerumise ajalugu väikelinna lõikes. Moderniseerumisprotsessis on eksperditeadmiste kasv väga oluline tegur.
Teadmata täpselt nende Saksamaa tehnikumide taset, järeldub, et andekas võis selle haridusega ka täiesti arhitektiks kasvada. Ehkki nagin rakenduskõrghariduse ja akadeemilise arhitektihariduse vahel on igihaljas teema, näeme tänapäeval, kuidas üksikutest Tallinna tehnikakõrgkooli lõpetanutest ongi arhitektid saanud.
Eestiaegne JOKK?
Kui Siinmaa 1925 Pärnu linnaarhitektiks sai, seati talle eratööde tegemise keeld. Ühtepidi oli selle mõte, et linn töölistab tema tööaja täielikult, teistpidi aga juhtis linnaarhitekt ehitusprojektide kinnitamise komisjoni, mistõttu ta sattunuks oma projektide korral huvide konflikti. Viimast heitis teedeministeerium Pärnu linnavalitsusele korduvalt ette.
Siinmaalt on teada päris arvukalt eratöid. Kutsevaidlusteks koostatud oma tööde albumis, milliseid tänapäeval portfoolioks kutsutakse, on tal sees riidekaupmees Andreksoni uhke ärimaja Pärnu vanalinnas (hävis sõjas), mille projekti signeeris Klein.
Riiklikult väga filtreeritud esindusalbumis «20 aastat ehitamist Eestis» leiab ilusa funkmaja Pärnus Ringi 14 Siinmaa nimega, ehitusprojektil aga on Hans Mangluse allkiri. Siinmaa enda maja projekt on aga lubamatult üldse signeerimata. Niimoodi võiks veel palju jätkata.
Pärnu ehitusprojektide seas on veel terve hulk selliseid, mille arhitektuurne kvaliteet, ruumiloogika või projektigraafika ütlevad, et see võib olla Siinmaa. Kõige sagedamini on neid allkirjastanud Klein, aga leidub ka teisi signatuure. Riik suges Pärnut alalõpmata, et seal lastakse igasugustel projekte allkirjastada, ja tõtt-öelda on seda allkirju andnute seltskonda päris raske tuvastada.
Näiteks Kleini allkirja leidub tipparhitektuurist päris algeliste joonisteni, mistõttu tema enda käekiri välja ei joonistu. Projektide atribueerimine on arhitektuuriajaloolase silmale päris paras trenn. Näitusel on osa oletatavaid Siinmaasid väljas ja seetõttu on huvilised külastajad kutsutud kaasa mõtlema, kas neid projekte ja maju ikka võib talle omistada.
Pätsi soosik
Ehkki ei ole teada, kuidas just Siinmaa valiti 1935 Oru lossi sisustama, sai sellest üks tema suuremaid kunstilisi õnnestumisi ja hüppelaud Pätsi soosiku staatusesse. Oru lossi keldrikorrusele, sest ülal pidi ruumid olema vaheldumisi prantsuse ja inglise stiilis, seati sisse eesti toad. Nende mööblis on moodne 1930. aastate lamasklev elegants tasakaalus rahvuslike motiividega, mis hilisemates töödes domineerivad.
Arvestades, et lossi põletasid hävituspataljonlased 1941 ja õhkisid sakslased 1944, on märkimisväärne, et üksikud esemed on tarbekunsti- ja disainimuuseumis säilinud ja nüüd väljas esimest korda, sest varem ei osatud neid Siinmaaga seostada. Lisaks eksponeeritakse Tallinna linnamuuseumist kaht Orule mittejõudnud tooli, mille üks käsitööhuviline pärnulanna endale tellis, proovimaks Siinmaa rihmpõhjade asemel omakootud rahvuslikke kangaid.
Rihmpõhi oli Siinmaal hinge peal. Ta kirjutab suure soojusega Pärnumaa vanadest rihmpõhjaga toolidest, mida siis enne sõda veel maal näha oli. Kui Pätsile loodud esindusmööbli rahvuslikkus on raskepäraselt toretsev, siis neis kergetes rihmpõhjaga toolides on ilusat eestilikkuse ja kaasaja sünteesi.
Tea, kui palju Siinmaa teadis Alvar Aalto samaaegsest huvist rihmpõhja vastu, kuid nii Pärnu rannahotelli kui veelgi rohkem rannakohviku eesti toa toolides on puhkusele kohase õhulisuse kõrval senise täisnurkse funktsionalismi vabavormset ületamist ja sobivust koreda betoonpinnaga.
Eesti tuba Pärnu rannakohviku betoonseene kõrval, trendiinimeste Mekas, võib ju tunduda kohatu, kuid tema põlvkond ehitas siiralt ja veendunult üles moodsat eestilikku Eestit. Selle ülesande täitmisel polnud kosmopoliitiline funktsionalism ja eestilikkus vastuolus, vaid ulatasid teineteisele toetava sõbrakäe.
Nii nägi Siinmaa rannahotellist edasi, praeguse Tervise Paradiisi kohale ette ratsutusteedega Rannametsa, kus suurema tiigi keskel saarekesel on õlgkatusega eesti majake, millest jagatakse suvitajatele piima ja kala.
Riigi tellimusel mööbli kavandamine linnavalitsust tõenäoliselt ei häirinud, sest see oli reguleerimata valdkond. Tooli katkiminek ei olnud võrreldav arhitektil maja kokkukukkumisega. Provintsilinna arhitekti tähelennu pärast võis olla hõõrumist hoopis Tallinna ametnike poolt.
Näiteks on teedeministeeriumi välja antud albumis «20 aastat ehitamist Eestis» esitatud Oru loss lihtsalt nende avaliku tööde osakonna tööna ja Siinmaa mööbli piltide all autorit nimeliselt ei mainita.
Raske oleks uskuda, et Kadriorgu presidendi kantselei hoonet kavandades oli Alar Kotli väga rõõmus, kui keskse ruumi – Pätsi kabineti – kujundus tema tööst eraldati ja pärnakale anti.
Oli see Oruga rahul oleva Pätsi isiklik initsiatiiv või leidus tal Tallinnas teisi patroone? Nii tore on jälgida, kuidas Siinmaa saadab paarinädalase intervalliga Pärnust presidendi kirjutuslaua kavandeid kõiksugu ajaloolistes stiilides, kuni lõpuks läheb töösse rahvuslik.
Pätsi residentsiks olnud Kadrioru lossi rajatud eesti toad legendaarse viinakapiga ja tema korterisse kuulunud kolmanda korruse raamatukogu on ainus osa Siinmaa rahvuslikust mööblist, mida igaüks muuseumi külastades alati võib näha. Praegune näitus koondab aga disainiajalooliseks võrdluseks enneolematu koosluse.
Toomas Hendrik Ilveselt on tool sõna otseses mõttes alt ära tõmmatud, sest kantseleihoone Pätsi kabineti sisustus lahkub sest majast üldse esimest korda. Sama võib öelda Eesti Panga presidendi kabineti mööbli kohta, mille Siinmaa kavandas juba 1922, ja Kaarel Eenpalu ajal Toompea lossi sisse seatud peaministri ametikorteri salongi garnituuri kohta, mis praegu asub riigikogu esimehe kabinetis.
Siinmaa kui sotsiaalarhitekt
Siinmaad ollakse harjutud pidama elu helgema poole arhitektiks, aga tegelikult pidi linnaarhitekt kavandama koole, laste- ja vanadekodusid, pesumaju jne. Siinmaa esimene, 1925 kerkinud hoone on Pärnu silla kõrval toonase turu avalik väljakäigukoht, mis seal pea ainsana sõjast püsti jäi.
Sotsiaalajalooliselt on huvitav, et ka Pärnu ehitas linna hoolealustele 1920. aastatel kortereid, mis Tallinna jt kõrval näitab, kui vasakpoolsed siis omavalitsustes oldi. Need Tammsaare pst äärsed kaks maja on nõukaajal silikaatvoodri saanud ja ei näe seetõttu enam sama uhked välja kui autentsemalt säilinud Soansi maja Võrus Karja tänaval või Matteuse majad Aardlas.
Silda kasvatusteadustest arhitektuuri näitasid tänaseks kahjuks Rääma algkoolis kaduma läinud õpetlike tekstidega ja kahhelseintega WC-esiste niššide kujundused, mis moodustasid lausa puhtuse altarid ümber kätepesunõu. Seevastu juba esimesel Nõukogude aastal valminud Riia alevi algkool, praegune Hansagümnaasium, ühendab taas eestlust funktsionalismiga.
Ärge muretsege, näitusel on väljas ka kõik ilusad funkmajad...
Näitus
Eesti arhitektuurimuuseumi näitus «Rannalinn, seenrõdu ja viinakapp. Pärnu linnaarhitekt
Olev Siinmaa 1881–1948»
Rotermanni soolalaos
16.02–18.03
Näituse koostas Mart Kalm koos Sirli Naskaga ning kujundasid Emil Urbel ja Aleksander Zverev.