Ülo Vilimaa saadetakse kolmapäeval viimsele teele
6. oktoober 2021, 07:36
Eesti tantsuteatri suurkuju Ülo Vilimaa saadetakse kolmapäeval Tartus Vanemuise teatrimajas viimsele teele.
Ärasaatmine toimub kell 13 Vanemuise suurest majast, lilli ja pärgi palutakse mitte tuua.
Estonia teatris töötanud ema tõttu jõudis tulevane koreograaf sama teatri lavastustes kaasa teha juba varases lapsepõlves, 1940. aastate lõpul. Sellele loomuliku valikuna järgnenud Tallinna koreograafiakooli Kalju Saarekese klassi lõpetas ta 1962. aastal, aastatel 1964–1965 täiendas ta end Leningradi Vaganova-nimelises balletikoolis.
Vilimaa elutöö on tehtud Vanemuise teatris, kus ta töötas täpselt nelikümmend aastat: aastatel 1962–1974 balletisolisti ja ballettmeistrina, 1974–1997 peaballettmeistri ning 1997–2002 lavastajana. Tantsijana lõi ta värvikaid karaktereid Ida Urbeli ja hiljem ka iseenda lavastustes. Urbeli «Paganini» nimiosa 1963. aastal on suurepärane näide koreograafi ja tantsija koostööst, milles Vilimaa rollilahendus tundus ainuvõimalik. 1967. aastal lavastajana debüteerinud Vilimaa koreograafilised eksperimendid olid osa eesti balleti uuendusest 1960.–1970. aastatel.
Tema koreograafilooming oli rikas värvidelt ja kontrastidelt, tema lähenemine tantsuloomele lähtus teemast, muusikast ja nende mõjul tekkivatest kehalistest impulssidest.
Vilimaa avardas balletileksikat plastilises suunas ja kuigi tema loomingusse kuulub ka klassikalisi ballette, on olulisemad tema värvikad miniatuurid, mille aluseks oli mitmekülgne muusika barokist džässini, samuti koostöös Eesti heliloojatega sündinud balletid.
Ent juba aastast 1972 lavale jõudnud Rannapi/Raua «Naksitrallidest» alates saab Ülo Vilimaast rääkida kui mitmežanrilavastajast. Eriti veenvalt tõestas ta end ooperižanris. Ooperile lisandusid peagi operetid ja muusikalid, meeldejäävamaina neist hooaegu mängukavas püsinud Loewe' «Minu veetlev leedi».
Viimastel aastatel leidis Vilimaa loominguline natuur uue väljundi maalikunstis, esinedes isikunäitustega nii Eestis kui välismaal. Aastast 1970 tunnustati teda Eesti NSV teenelise kunstniku, 1985. aastal Eesti NSV rahvakunstniku aunimetusega. Aastal 2001 pälvis ta Valgetähe kolmanda klassi teenetemärgi, 2016. aastal riikliku kultuuri elutööpreemia.