Lääne-Tallinna keskhaigla koronapatsientide osakond. FOTO: Mihkel Maripuu

Koroonaviiruse raskelt läbi põdenud ajalooõpetaja Egon Mets kirjutab, et kui eile nõuti Tallinnas Vabaduse platsil vabadust, siis haiglates on iga päevaga aina enam inimesi, kelle ainus soov on saada samuti vabaks, vabaks valudest ja lämbumistundest.

Avaldame Egon Metsa sotsiaalmeediapostituse tema loal täismahus ja muutmata kujul.

Kuulsin, et eile nõuti Tallinnas Vabaduse platsil vabadust. Kutsuti koguni üles endalt orjarüü heitma.

Ma ei tea, kui paljud kokkutulnutest (või nende lähedastest) on olnud seisundis, kus vabadus on viimane asi, millele mõelda.

Või siiski. Meie haiglad on iga päevaga aina enam täis inimesi, kelle ainus soov on saada samuti vabaks – valudest, lämbumistundest, hapnikumaskist oma peas ööd ja päevad. Tundest, kuidas elujõud tund-tunnilt hääbub. Kuni selleni välja, et ainus väljapääs tundub see üks ja lõplik vabanemine...

Mul oli õnne, ma sain õigel ajal (ehkki üsna viimasel minutil) abi. Ma ei pidanud ka nägema, kuidas palatikaaslane kilekotis välja viiakse. Ehkki see kõik pole minu jaoks veel lõppenud, taastumine kestab kuid, on kõige rängem siiski seljataga. Ma olen elus.

Ka minu jaoks on vabadus üks ülimaid väärtusi. Vabadus olla täpselt see, kes sa oled. Vabadus teistest erineda, tundmata hirmu või vajadust oma teistsugusust põhjendada. Vabadus otsustada iga oma sammu üle – teades, et ka vastutada nende sammude eest tuleb sul endal.

Aga kui mul on valida, kas nõuda oma isiklikku vabadust (mida see ka ei tähendaks) või olla valmis oma vabadust piirama nende sadade ja tuhandete nimel, kes haiglates ning haiglasse jõudmise lootuseta kodudes oma võitlust peavad, on valik minu jaoks selge.