Vihjan pealkirjaga Kalev Kesküla, nii minu kui kuraatori varalahkunud hea tuttava esseeraamatule «Külma kodumaa». Külm on tugev kujund, sümboliseerides praegusel juhul endist idablokki kui terra incognita’t, maailma, mida aastakümneid olemas peaaegu polnud. Vahel tundub, et läänes usutigi, et mingist joonest ida pool elavad koerakoonlased või drondid. Või ei ole okastraadi või müüri taga üldse midagi või kedagi peale külma, tühjuse ja ulguva tuule. Ohtlik ja samas hoomamatu Teine...