Turvafirma: riik pakub sissemurdmise ohvritele tasuta abi
/nginx/o/2017/02/09/6323455t1h0c72.png)
13. november 2021, 16:35
/nginx/o/2015/12/07/4774919t1hf546.jpg)
Turvafirma G4S-i kinnitusel võib sissemurdmise tagajärjel tekkida terveks eluks vaimne trauma, mida riigi pakutava tasuta nõustamisteenusega aga vähemalt mõnevõrra leevendada saab.
Turvafirma teatel on viimase kümne aasta jooksul 77 000 eestimaalast koju tulles sissemurdmise avastanud. Suure osa ohvrite sõnul on kõige hullem emotsionaalne jälg, mis võib püsida kogu elu.
«Sissemurdmine võib tekitada traumeeriva kogemuse, millega kaasneb stress ning kui inimene sellele tähelepanu ei pööra, siis võib tal tekkida hiljem depressioon, ärevushäire või posttraumaatiline stressihäire,» ütles Ohvriabi ennetusteenuste osakonna põhja piirkonna juht Olga Jevdokimova.
Isegi kui inimene arvab, et kõik on hästi, võib tal tegelikult olla sügav trauma. Enamasti mõeldakse pigem kindlustusfirmaga asjaajamisele kui sellele, et enda emotsionaalse poolega oleks kõik korras. Mõni aeg hiljem saab inimene aru, et on muutunud: ta ei tunne end enam koduski turvaliselt, ei saa öösel tundigi magada ning võib muutuda paranoiliseks.
«Ta kuulatab pidevalt, kas uks on lahti tehtud ja mõtleb, et keegi sammub taaskord koju sisse,» tõi Jevdokimova näite.
«Kui varem on sissemurdmisi kardetud peamiselt mõne hinnalise eseme varguse pärast, siis nüüd näeme, et juhtumiga kaasnev emotsionaalne kahju on veelgi suurem. Asjad saab asendada, aga kodust turvatunnet ei pruugi kunagi tagasi saada, kui sinu kodus on sees käidud,» lisas G4S-i standardlahenduste divisjoni direktor Tarmo Pärjala.
Jevdokimova tõi välja, et mitmel juhul otsivad ohvrid ka põhjuseid, kuidas selline asi juhtuda sai ning süüdistavad hoopis iseend. 29-aastane Robin rääkis, et tema koju on murtud sisse lausa kahel korral. Juhtumid toimusid 12-aastase vahega Kristiinel asuvas esimese korruse korteris.
«Osaliselt olime mõlemas episoodis süüdi, sest jätsime hooletusest akna lahti,” tunnistas Robin. Ohvriabisse noormees ega tema perekond ei pöördunud. “Me ei pidanud seda eriti tähtsaks,» märkis Robin.
Üks 86-aastane sissemurdmise ohvriks langenu tunnistas G4S-ile, et elas pärast juhtunut pidevas hirmus.
«Ega minult midagi erilist võtta ei olnudki, aga seest on nii paha olla, et ma ei teagi, mis nüüd teha,» kurtis vanadaam. «Kõik oli segi paisatud, riiulid välja tõmmatud, nii et kohe hirmus hakkab. Mõtlen kogu aeg, et äkki tullakse uuesti.»
Küsimuse peale, kas daam ka ohvriabiga ühendust plaanib võtta, vastas ta, et pole sellele mõelnudki.
«Jaga enda muret spetsialistiga, räägi, mis juhtus ja vajadusel suunatakse sind juba edasi ohvriabi töötaja poole. Kõige enam vajavad inimesed tegelikult lihtsalt ära kuulamist ja mõistmist,» sõnas Jevdokimova.
Psühholoogiline abi on ohvrile kusjuures tasuta – kõik kulud hüvitab sotsiaalkindlustusamet. Abi saab kannataja ise ja kaks tema pereliiget. Kui seda kõike on inimese jaoks alguses liiga palju, võib helistada ka anonüümselt vaimse tervise ööpäevaringsele tugiliinile 116 006.