Lõpuks on hakatud koduvägivalla ohvreid ka uskuma
/nginx/o/2019/04/05/11925969t1h65a9.jpg)
Sotsiaalkindlustusameti tellitud ning Kantar Emori läbiviidud naiste tugikeskuste teenuste kasutajakogemuse uuringust selgus, et kõige enam hindavad naised tugikeskustes saadud emotsionaalset tuge, ärakuulamist ja mõistmist. Enam vajaksid nad tuge riigiasutustega suhtlemisel ning psühholoogiline nõustamine võiks olla kättesaadavam.
Uuringust selgus, et üle kolmandiku naistest jõuab tugikeskusesse omal käel või tuttava soovitusel ning neljandik ohvriabi kaudu.
«Naiste tugikeskus on mõnes mõttes eripärane kogukonna teenus, kuhu naised jõuavad eelkõige ise, ilma suunamata. Ohvriabitöötajad on aga tugikeskuste peamised koostööpartnerid ning suunavad keerulistes olukordades naisi keskustesse pöörduma. Samuti jagab ohvriabi kriisitelefon 116 006 infot abi saamise võimaluste kohta,» selgitas sotsiaalkindlustusameti naistevastase vägivalla teenuse juht Andrea Kink.
Tugikeskuste ümber on jätkuvalt palju valearusaamu, leiab Kink. Näiteks ei pruugi naised tugikeskusesse pöörduda seetõttu, et kardavad, et nende mured tulevad avalikuks. Või ei teata, kuidas täpselt süsteem toimib ning millist abi keskustest saab, kardetakse, et nende murele ei leidugi lahendusi.
«Kogenud tugikeskuste nõustajad hindavad pöördujate privaatsust ning pakuvad nõu ja tuge nii ennetavate küsimuste kui ka väga keerukatele juhtumite puhul koostöös tugikeskuses töötavate psühholoogide ja juristidega. Teenus on kiiresti kättesaadav ning nõu on võimalik saada ööpäev läbi,» rääkis Kink.
Teenustest on uuringule vastanud kõige enam kasutanud silmast silma ehk juhtumipõhist nõustamist ning psühholoogilist nõustamist. Varjupaiga teenust kasutatakse aga oluliselt vähem, eelkõige seetõttu, et tõenäoliselt on paljudel juba olemas turvaline koht, kuhu minna.
«Avatud vastustes kirjeldasid naised, kuidas on varem kogenud seda, et neid ei usuta, nende kogemust halvustatakse ja seetõttu tunnevad end sageli ebakindlalt. Samal ajal kui naiste tugikeskuses on neid vastupidiselt julgustatud, neisse usutud ja neid toetatud,» selgitas Kink.
Rõõmustav on ka see, et kliendid on pärast naiste tugikeskusesse pöördumist positiivselt meelestatud enda eluga edasiminekul. Eelkõige mainitakse, et naised on enesekindlamad, õnnelikumad ja rahulikumad.
Suuri murekohti uuring välja ei toonud. Pisut madalamaks hinnati abi ametiasutustega suhtlemisel ja psühholoogilise nõustamise piisavust ning kättesaadavust. «Kuna valdkonnas on psühholoogidest puudus, siis käivad naiste tugikeskuste psühholoogid nõustamas erinevates maakondades ning seetõttu võib teenuse kättesaadavus olla sellest mõjutatud ja naistel tuleb vahel psühholoogi juurde pääsemist oodata,» tõdes Kink.