:format(webp)/nginx/o/2017/06/16/6789157t1hfb1d.png)
- Eelkõige sattuvad haiglasse eakad vaktsineerimata inimesed
- Meedikutel ei ole vahetust, kus keegi ei sure
- Osa koroonahaigeid ei saa aru, miks nad on Covid-osakonnas
Ilm on rõske, tibab vihma ja nagu novembris vahel juhtub, polegi väljas õieti valgeks läinud. Kõik oleks nagu porine, ka päevavalgus. Sammume fotograafiga Ida-Tallinna Keskhaigla (ITK) poole, et vaadata, milline on elu Covid-osakonnas.
Haiglas võtab meid vastu reumatoloog-juhtivarst dr Karin Laas. Koos temaga on osakonnas veel kaks valvearsti, ka nemad pole kopsuarstid, vaid kriisi tõttu siia üle toodud.
Dr Laas on töötanud koroonaosakonnas kuus nädalat kevadel ja praegu on siin tänaseks olnud viis nädalat. Ta kinnitab, et tema koduosakonna ja siinse Covid-osakonna töö erinevus on tohutu. «Reumatoloogiks olen ma spetsialiseerunud aastaid ja see on töö, mida ma kõige paremini oskan,» selgitab ta. «Praegu ma teen siin tööd olude sunnil ja kindlasti nõudis see juurdeõppimist. Töö siin on märksa raskem.»
«Paljud vanainimesed, kes siia jõuavad, ei usu Covidisse. Ma siis küsin, et miks te siis Covid-osakonnas olete, seepeale nad ütlevad, et neil on lihtsalt kopsupõletik. Nad ei usu, ja sinna ei saa midagi parata,» ohkab õde Natalja.
Patsientide kurvad lood
20 aastat liigesehaigeid aidanud tohter ravib nüüd kopsupõletikku koos kõigi tüsistustega. Lisaks talle on praegu valves veel üks reumatoloog ja endokrinoloog, teises vahetuses tegelevad kurja viiruse tõrjumisega lülisambakirurg, uroloog, üldkirurg. See tähendab, et nimetatud erialadelt pole peaaegu et võimalik abi saada, enamik arste on võitlusrindel vaktsineerimata inimeste elude eest.
«Kui erialast tööd teeme, siis me ei näe nii palju kurva lõppega patsiente. Sügavat inimlikku draamat on ikka väga palju,» ütleb dr Laas.
/nginx/o/2021/11/26/14225285t1h7c1f.jpg)
Ta räägib loo eakast patsiendist, kes suri. «Lapselapsed elasid üsna kaugel ja tulid Tallinna matuseid korraldama. Kuid surnud mehel oli abikaasa, kes samuti siia osakonda jõudis ja möödus vaid nädal, kui lapselapsed pidid lisaks vanaisale matma ka vanaema,» räägib Laas. «Inimlikku kurbust ja tugevaid emotsioone, kibedaid pisaraid näeb siin osakonnas väga palju.»
Kevadest meenutab ta olukorda, kus kiirabi sõitis patsiendile koju järele ning pidid seal kohe kaks kiirabibrigaadi veel lisaks kutsuma, sest ilmnes, et kogu kolmeliikmeline pere tuleb haiglasse viia. «Selle loo lõpp oli eriti traagiline, sest terve pere suri – nii ema-isa kui ka poeg.»
/nginx/o/2021/11/26/14225293t1h6a49.jpg)
Tohter ütleb, et olukorraga, kus inimesi kogu aeg sureb, ei saagi harjutada. «Surmad kipuvad meiega koju kaasa tulema, just need mõtted, et mida oleks saanud veel teha,» ütleb dr Laas.
Kuid koroonaosakonnal on ette näidata ka edulugu. «Meil sai haiglas viiruse 92-aastane vaktsineeritud mees. Olime väga mures tema pärast, et kas ja kuidas ta sellest välja tuleb. Hirmuga vaatasime, kui raskelt ta haigust põdes, aga haiglast lahkus ta oma jalal ja meil oli ülihea meel seda näha,» jutustab Karin Laas.
Isegi raskelt haigena ei usu vaktsiini
Haiglasse satub ka raskes seisundis koroona- ja vaktsiinivastaseid, kuid siia jõudes keegi neist ärplema ei kuku. Arstide sõnul on nende seisund nii raske, et rääkimine võtab hingeldama – praalimiseks enam õhku ei jätku.
Meedikute aeg on kallis, seega paneme kaitseriietuse selga ja võtame ette tee Covid-osakonda. Ei ütleks, et tunne kõige parem oleks, lisaks respiraatoriga hingamise raskusele kipub ka süda taguma.
:format(webp)/nginx/o/2021/11/26/14225295t1h5d18.jpg)
60-aastase Maria hämaras palatis on neli Covid-haiget. Enamik neist lihtsalt lamab, voolikud küljes, hapnikumaskid ees. Midagi ilusat siin ei ole, need inimesed istuda ja rääkida ei suuda, ei tea, kas ise külgegi keeravad. Maria jaksab veel hingeldades maski all natuke rääkida. Küsin, kuidas ta siia sattus.
«Kaks nädalat tagasi oli mul paha olla, nagu viirus oleks kallal, kondid olid haiged ja kolm päeva oli palavik 38,2, neljandal ja viiendal päeval juba 39,2. Hingamispuudulikkus tekkis ja kutsusin kiirabi,» räägib Maria.
Ei, vaktsineeritud ta pole, oma sõnul on tal tugev immuunsus. «Kui praegu oleks võimalik vaktsineerida, siis ma ikkagi ei taha. Minu immuunsus võib ebaharilikult reageerida ja mina ei taha,» teatab Maria, kelle olukorra hindamiseks ei pea arst olema – kaugelt on näha, kui halvasti ta end tunneb.
Meie jutu ajal piiksub mingi masin, kõrval voodis lamav haige köhib lakkamatult, Maria kõne on vaikne ja katkendlik. Aeg-ajalt peab ta hoolimata hapnikumaskist õhku ahmima. Maria võitlus elu eest pole veel lõppenud, paranema ta hakanud ei ole. Arst kommenteerib, et Marial on 80 protsendi ulatuses kopsukahjustus.
Ees ootab elu kopsukahjustusega
Järgmine on meeste palat, kus tundub samuti ärkvel/teadvusel olevat vaid üks inimene – 25-aastane õpetaja Rainer. «Eelmise kuu lõpus tõusus palavik, tegin testi ja see oli positiivne. Läks mõni päev ja ma ei saanud enam korralikult hingata,» räägib Rainer.
Kuna ta on õpetaja, siis tekib mul küsimus, miks ta juba kevadel ennast ei vaktsineerinud. Rainer teatab seepeale, et seda ei pidanud tegema. Ta vaktsineeris end vahetult enne oktoobri koolivaheaega ja jäi kolm päeva hiljem haigeks.
Kas ta nüüd kahetseb, et kevadel end vaktsineerida ei lasknud? «Ei kahetse. Ega nende asjadega kunagi ei tea, kui viirus oleks tulnud varem ja ma oleksin vaktsineeritud olnud, siis oleksin ikka positiivne olnud, aga läbi põdeda on muidugi kergem.»
Rainer võrdleb koroonaviirust Vene ruletiga: raske on ennustada, kust sa selle saad ja kui tõsiselt viirus just sind ründab. Ka temal on raske hingata, temal kopsukahjustus on 40 protsenti. Kuidas kopsukahjustusega edasi elada, ta praegu numbrit ei tee, ütleb, et eks näis.
Järgmises, vanadaamide palatis on arsti sõnul üks raskes, surma-eelses seisundis patsient. Üks palatis olijaist, 86-aastane Hilda pole samuti vaktsineeritud, sest oma sõnul ta kodunt väljas ei käi. Ütleb, et viiruse sai hoopis haiglas, kui pidi sinna reieluumurru pärast minema.
:format(webp)/nginx/o/2021/11/26/14225290t1h8a73.jpg)
«Tunnen end ikkagi näruselt, köha on suur, kisub rinnus, kui köhin, nohu on ka ja uimaseks teeb, suu kangesti kuivab. Kui veel terveks saan, siis teen küll vaktsiini ära,» lubab Hilda. Ta paneb ka kõigile teistele südamele, et tuleb end vaktsineerida – see ei tapa kedagi, kuid koroonaviirus tapab.
Aknaaluses voodis on 95-aastane Jevdokia, kes on pähe võtnud, et tal keelas vaktsineerimise ära tema pereast. «Perearst ütles, et mul on väga madal hemoglobiin ja lisaks bronhiaalne astma, ta soovitas mitte vaktsineerida,» räägib eakas naine. «Praegu ma ikkagi ei vaktsineeriks ennast, sest ma olen ainult kodus, pereliikmed toovad mulle toidu koju,» on Jevdokia kindla seisukoha kujundanud. Dr Laas rehmab käega, andes mõista, et targem on naine rahule jätta, sest see jutt ei vii kuhugi.
/nginx/o/2021/11/26/14225288t1h064d.jpg)
Kodused vaikuseminutid
Koridoris kohatud õde Natalja kinnitab, et töö siin osakonnas on väga raske, vahetused kestavad 12 tundi ja enamgi. «Iga kord, kui vahetuse lõpetan, on keegi ära surnud. See on väga raske,» tunnistab ta.
Natalja ütleb, et tal on kodustega kokkulepe, et kui ta töölt tuleb, siis saab tund aega vaikust. «Tund aega keegi minuga ei räägi – mul on vaja see enda sees läbi elada,» ütleb ta, samal ajal kostub kuskilt palatist õõvastav kisa – Natalja tundub olevat sellegagi harjunud, et kõik inimesed vaikselt ei lämbu.
/nginx/o/2021/11/26/14225291t1h8a53.jpg)
«Paljud vanainimesed, kes siia jõuavad, ei usu Covidisse. Ma siis küsin, et miks te siis Covid-osakonnas olete, seepeale nad ütlevad, et neil on lihtsalt kopsupõletik. Nad ei usu, ja sinna ei saa midagi parata,» ohkab Natalja, kes on medõena selles osakonnas töötanud viis nädalat. Ta ütleb, et selle aja jooksul on ta näinud ainult ühte vaktsineeritud patsienti, kõik ülejäänud on vaktsineerimata.
Haigekassa analüüs
9. novembril avaldas haigekassa analüüsi, kus võrreldi vaktsineeritud ja vaktsineerimata inimeste haiglaravi pikkust ja maksumust. Must valgel on selgeks tehtud, kui palju kallim ja pikem on vaktsineerimata inimese haiglaravi. Ka ilmneb, kui paljusid haigestumisi ja surmi hoiavad ära vaktsineeritud inimesed.
Kes maksab kinni tohutu ravisumma?
Haigekassa juhatuse liige Pille Banhard:
Tänaseni on suur osa Covidiga seotud kuludest rahastatud riigieelarvest, ehk riik on eraldanud lisaraha nende kulude katteks, mida meie oma eelarvest ei saa rahastada. Samas on märkimisväärne osa kuludest, mis on tavapärasest suuremad just Covidi tõttu, rahastatud meie kõigi ravirahast.
Selle sügise kolmas laine tuli oodatust halvem ning kevadised kuluprognoosid olid alahinnatud. Seetõttu on vaja teenuseosutajate kulude katteks rohkem raha ning aasta lõpul tuleb ilmselt kasutusele võtta reservid. Valitsusele on esitatud taotlus võtta sel aastal meie reservist juurde ligi 12 miljonit.
Reservi saame valitsuse loal küll kasutada, aga järgmisel aastal tuleb see kasutatud osa tagastada.
Plaanilist ravi ootavad patsiendid kannatavad juba praegu, aga seda mitte raha, vaid selle pärast, et haiglad ravivad Covidi-haigeid ja neil ei ole ressurssi muid teenuseid osutada. Puudu on peamiselt töötajad ehk meditsiinipersonal (õed, hooldajad, arstid), aga ka tehnika jm.
Ainus jätkusuutlik lahendus on see, et inimesed end vaktsineerivad ning vähendavad kontakte, kannavad viiruse tipphooajal maski ning teevad kõik endast oleneva, et viiruse levikut takistada.